Suprematism

Jump to navigation Jump to search

Must ruut. Kazimir Malevitš. 1915

Suprematism on 1913. aastal Venemaal tekkinud abstraktse maalikunsti suund. See on geomeetrilise abstraktsionismi vorm, mis lähtus kubismist ja futurismist.

Suprematismile pani aluse Kazimir Malevitš, kes 1915. aastal avaldas "Suprematismi manifesti" ning 1916. aastal avaldas oma ideed essees "Kubismist ja futurismist suprematismini". Aastal 1927 ilmus tema teos "Kubismilt ja futurismilt suprematismile - esemetu maailm ehk vabastatud eimiski".

Suprematism pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit ja universaalset ruumi. Selleks võttis Malevitš kubismist üle selgevärviliste vormide tasapinnalise laialilaotamise, mis ta kandis lõuendile ilma igasuguste assotsiatsioonideta tegelikkusega. Malevitši arvates oli eimiski ehk siis ruumi puhas väljendus, seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad.

1918. aastal maalis Kazimir Malevitš valge ruudu valgele lõuendile, mis tema tõlgenduses tähendas ei miski ei miskis.

Kunstnikud

• Kazimir Malevitš
• Lazar Lissitski
• Ivan Vassiljevitš Kljun
• Leonhard Lapin

Püäntillism

Puäntillism on maalikunstis tehnika, milles pilt luuakse pintsli otsaga täpitades. 

Tehnika lõid 1886. aastal prantsuse kunstnikud Georges Seurat ja Paul Signac.

Neoimpressionism, divisionism, püantillism

Neoimpressionism ehk uusimpressionism oli kunstivool 19. sajandi lõpul.

• 
  
  
• 
  
  
  • 
    
    
  • 
    
    
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  

Ajalugu

Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse Georges-Pierre Seurat'd. Stiil levis teistesse maadesse alates 1887. aastast ja leidis publikut põhiliselt tänu Paul Signaci aktiivsele tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule "Eugéne Delacroix'st neoimpressionismini".

Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmed värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik Michel-Eugène Chevreuli "Värvide simultaankontrasti seadust" (1839). Mõju avaldas ka Charles Blanci "Joonistuskunsti grammatika", mis uuris, kuidas jooned sisendavad emotsioone.

Albert Dubois-Pillet, Georges-Pierre Seurat, Paul Signac ja Odilon Redon asutasid 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi, mis võimaldas ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida.

Tunnused

Georges-Pierre Seurat
"Tsirkus" (1890–1891)
õli lõuendil
185,5 × 152,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis

Lõuend (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges kompositsiooni. Ka raam kaeti värvipunktidega. Klaasiga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.

Ainestik tuli tavaliselt igapäevaelust. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, tsirkuseetendusi ja kontserte, aga tehti ka maastikumaale.

Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine.

Henri-Edmond Cross

Divisionism

Divisionism (prantsuse keeles diviser 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast.

Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Taolise maalitehnika puhul säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.

Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Georges-Pierre Seurat, Henri-Edmond Cross ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.

Parim näide divisionistlikust maalist on "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".

Puäntillism

Püantillism on teine kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast, mida iseloomustab maalimine lühikesed pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles point 'punkt').

Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges-Pierre Seurat ja Paul Signac.

Kunstnikud

Paul Signac
Paavstide loss Avignonis (1900)
õli lõuendil
73,5 x 92,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis

• Charles Angard (1854–1926)
• Henri-Edmond Cross (1856–1910)
• Albert Dubois-Pillet (1846–1890)
• Maximilien Luce (1858–1941)
• Camille Pissarro (1830–1903)
• Georges-Pierre Seurat (1859–1891)
• Paul Signac (1863–1935)
• Théo van Rysselberghe (1862–1926)
• Giuseppe Pelizza da Volpedo (1868–1907)

Tuudorstiil ehk tuudorgootika ehk Tudori stiil ehk tuudori stiil ehk tuudorstiil ehk Tudori gootika stiil ehk tjuudorstiil

Tuudorstiil, ka tuudorgootika ja Tudori stiil (inglise keeles Tudor style) oli Inglismaal ajavahemikus 1485.–1558. käibel olnud arhitektuuristiil, mis kujutab endast perpendikulaarstiili (Inglismaa hilisgootika) jätku kombineerituna renessanssarhitektuuri elementidega. Stiiliperiood on nime saanud Tudorite kuningaperekonna järgi, kes valitses Inglismaad aastatel 1485–1603. Tuudorstiili on peetud kas inglise vararenessansi arhitektuuriks või hilisgootika viimaseks perioodiks, 16. sajandi II poolel asendub see järk-järgult Elizabethi stiiliga (inglise keeles Elizabethan style). 

• 
  
  

Sõnavara

Eestikeelses ajakirjanduses ja veebis võib leida ka vormi tuudori stiil, kuid enamikus eestikeelsetes teatmeteostes ja portaalis "Eesti mõisad" esineb sõnakuju tuudorstiil. Ajakirjanduses on kasutatud ka ümberütlevat väljendit Tudori gootika stiil.

"Võõrsõnade leksikoni" pakutud paralleelsõnakujusid tjuudorstiil ja tjuudorkaar kasutab Voldemar Vaga "Üldine kunstiajalugu", aga ka Kultuurimälestiste riiklik register (tsitaadid ajaloolisest õiendist).

Üldised jooned

• Vahvärkehituse rikkalik kasutamine nii, et nähtavale jäetud puitsõrestik omandas iseseisva dekoratiivse eesmärgi
• Suured nelinurksed aknad ja nende paigutamine rühmakaupa (ka lantsettaken oli kasutusel nagu varasemal perioodil)
• Rohked kaheksa- või kuusnurkselt eenduvad seinalõigud ja soklita, seinast eenduvad erkerid laiade akendega
• Keeruka ehitusega katused paljude kaunistatud viiludega
• Palju tellisehitust ja tellistest moodustatud dekoori, sh kõrged hulknurksed telliskorstnad vahel fantastilise pinnadekooriga
• Rikkalikult puupaneelidega kaetud siseruumid, eriti ilmalikes hoonetes, ja lagesid, karniise ja seinu kattev rikkalik reljeefne kipsdekoor, mis mõnikord naiivselt imiteeris renessansi ornamendimotiive ^[12]

Detailides jäi tuudorstiil truuks hilisgootikale ja evitas renessansi elemente pikkamisi ja ettevaatlikult. Tüüpilise tuudorstiilis hoone juurde kuulusid nelinurksed või hulknurksed flankeerivad tornikesed ja ripptornikesed, ärklid akendega kõigis külgedes, lantsettaknad, nelinurksed või tuudorkaartega aknad mitmekaupa kõrvuti, sakmetega lõppevad müüriharjad (need esinesid isegi kirikutel), mida katkestasid teravad kolmnurk- või astmikviilud, või hoopis ridadena paigutatud viilud ilma sakmeteta, tellistest laotud spiraal- või mõne muu hilisgootiliku dekooriga kõrged korstnad. Fassaadi sümmeetriale ei pööratud arhitektuuris tähelepanu, palju enam rõhutati rikkalikkust ja mitmekesisust, vaheldades erineva kujundusega fassaadilõike ja dekoorielemente.

Rikkalik vahvärkehitus õitses eriti linnades ja sellest on säilinud palju ilusaid näiteid Inglismaa eri paikades.

Tuudorstiil Eesti historitsismis

Tuudorstiili elemente leiab Eestis uusgooti ehitistel (Sangaste loss, Kukulinna, Kalvi, Porkuni, Sõmerpalu jt mõisad, Toomemäe kaevumaja Tartus, Tartu Peetri kiriku interjöör) ja sõna tuudorstiil on kasutatud eelkõige historitsistliku arhitektuuri kontekstis.