Teadus kui usund, mõtlemine ja religioon

Teadus ja religioon on omavahel seotud. Teadust on võimalik uskuda. Seetõttu on ka Teadus Usuline Ideoloogia ja religioon ehk usund. Kõik, mida või millesse usutakse on usulised ideoloogiad.
Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.
Teaduse uskumine on usk, mis muutub ajas päris palju. Seda muudavad teadlaste avastused. Usund põhineb (kindlatel) tõenditel, asjade ja maailma toimimisest.

Teaduse varajases arengujärgus olid religioon, filosoofia ja loodusteadused sünkretistlikult põimunud. Teadusliku maailmapildi ja teadusliku meetodi areng tõi kaasa vastuolud religioossete õpetustega. Tänapäeval on täheldatav usulise ja teadusliku maailmavaate teatav leppimine ja lõimumine, kuid on ka fundamentalistlikke usulisi liikumisi, kes eitavad näiteks evolutsiooniteooriat. Levinum on siiski seisukoht, et religioon püüab anda vastuseid nendele küsimustele inimese ja universumi suhtest, millele teadus ei suuda vastata. Mõned mõtlejad on püüdnud religiooni mõisteid ühendada füüsika uusimate uurimissuundadega, nii on sündinud niinimetatud kvantmüstika, Suure Paugu seostamine loomisaktiga, Jumala 

käsitlemine varjatud aine või energiana jms.

Religioon ja mõtlemine

Religiooni ja mõtlemist on nähtud teineteisele vastandlikuna ning mõtlemist on peetud religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks. Hegeli järgi see ei saa nii olla, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane. Religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas, mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2). Nii religiooni kui ka filosoofia ese on tõde kui Jumal(samas, § 1).

Jehoova tunnistajad

Jehoova tunnistajad on 19. sajandil Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmne uususund, millel 2016. aasta seisuga oli maailmas üle 8,5 miljoni aktiivse liikme.

Jehoova tunnistajatel on millenaristlikud (usk tänase ühiskonna rikutusse ja selle jumalikku asendamisse uue rikkumatu ühiskonnaga), primitivistlikud (veendumus, et liikumine kujutab endast tagasipöördumist puhta algkristluse juurde) ja antitrinitaarsed (kolmainsuse doktriini eitamine) seisukohad. Õpetuste alustekstiks peavad Jehoova tunnistajad Piiblit. Kasutatakse enam levinud piiblitõlgete asemel oma tõlkekuju (Piibel. Uue maailma tõlge).

Nimi "Jehoova tunnistajad" põhineb kirjakohal "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova" (Jesaja 43:10) ja võeti kasutusele 1931. aastal.

Jehoova tunnistajad on rangelt tsentraliseeritud juhtimisega hierarhiline organisatsioon, mida juhib tänapäeval seitsmest liikmest koosnev, New Yorgispaiknev vanemate kogu, millel on ainuõigus sõnastada ja muuta Jehoova tunnistajate õpetusi. Jehoova tunnistajatel on üle 8,5 miljoni liikme, kes tegelevad aktiivselt kuulutustööga, lisaks külastab nende kogunemisi enam kui 20 miljonit ja iga-aastasi mälestusteenistusi, millega mälestatakse Jeesuse surma.

Jehoova tunnistajad annavad välja ajakirju Vahitorn (Watchtower, ilmub enam kui 190 keeles) ja Ärgake! (Awake!, ilmub rohkem kui 80 keeles), mõlemad ilmuvad ka eesti keeles.

Jehoova tunnistajate koosolekukohti nimetatakse kuningriigisaalideks.

Piiblit tõlgendatakse sõna-sõnalt. Jehoova tunnistajad usuvad Kõikväelisse Jumalasse Jehoovasse, taeva ja maa Loojasse, ning tunnistavad tema loodud poega Jeesust Kristust. Nad eitavad kolmainsust, põrgutuld ja surematut hinge, pidades õpetust nendest algkristlikule õpetusele hiljem lisandunuks ja seda moonutavaks. Algse kristluse taastamise põhjendusel tarvitavad Jehoova tunnistajad omaenda piiblitõlget, milles on olulisi erinevusi teiste kristlike konfessioonidetõlgetest.

Nad on suitsetamise ja vereülekande vastu. Igal Jehoova tunnistajal on kaasas verekaart, mis keelab vereülekande. Arusaam tugineb piibli käsul hoiduda verest (Apostlite teod15:20, 15:29), mida laiendatakse ka vereülekandele.

Vahitorni publikatsioonides juhendatakse Jehoova tunnistajaid keelduma doonoritelt kogutud ja töödeldud täisvere ja/või selle nelja põhikoostisaine punaliblede, valgeliblede,
 vereliistakute või vereplasma ülekandest.

Vereülekandest keeldumise tõttu on Jehoova tunnistajatel olnud konflikte arstidega. Eestis keelas 1997. aastal Jehoova tunnistajast ema usulistel põhjustel arstidel teha oma reesuskonfliktiga sündinud tütrele vereülekannet, kolm päeva hiljem vastsündinu suri. Puhkes skandaal ja algatati kriminaalasi. Kohus aga vanemate ja arstide käitumises süüd ei leidnud ja nad mõisteti õigeks. 2010. aastal muudeti Eesti seadusandlust. Kui lapsele on vaja elu päästmiseks teha vereülekannet, vanemad seda aga mingil põhjusel ei luba, on nüüd loodud õiguslik protseduur, mis võimaldab arstidel vanemate keeldumist eirata.

Kuna Jehoova tunnistajad keelduvad sõjaväeteenistusest ning 
riigilippudele auandmisest, on see tekitanud mitmetes riikides konflikte. Neid on taga kiusatud, nende tegevust on piiratud ja keelustatud. Samas on nende juriidiliste probleemide tõttu mitmes riigis muudetud ka inimõiguste alaseid seadusi.

Jehoova tunnistajaid on kritiseeritud piiblitõlgete, doktriini, seksuaalse kuritarvitamise ja liikmete sundimise tõttu. Kriitikute väitel on usu juhtkond autokraatlik ja totalitaarne.

Jehoova tunnistajad Eestis

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduse aadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios Jehoova tunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest.

Endised Jehoova tunnistajad

Endised jehoova tunnistajad on mitmel pool maailmas loonud sekulaarseid vabatahtlike ühendusi ja organisatsioone, mille eesmärk ei ole kuulutada mingit religioosset sõnumit ega toetada ühtegi usuliikumist, vaid esitada endiste liikmete arvamust Vahitorni Ühingu ja Jehoova tunnistajate kohta. Eestis on alates 2013. aasta lõpust tegev endiste ja praeguste liikmete ühendus, mis kajastab Vahitorni Ühingu ning selle ajaloo varjukülge, pakub tuge ja abi lahkunutele ja lahkuda soovijatele ning tõlgib ja avaldab välismaiste endiste Jehoova tunnistajate ühenduste infomaterjale.

Jehoova tunnistajad Eestis on ülevaade Jehoova tunnistajate tegevusest Eestis.

AjaluguRedigeeri

Esimesed Jehoova tunnistajate organisatsioonid tekkisid Eestis 1930. aastatel.

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduseaadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios jehoovatunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest^[1][2].

Jehoova tunnistajad jätkasid tegevust ka Nõukogude okupatsiooni ajal ning pärast seda.

Seisuga 26. aprill 2017 elab Eestis 4065 Jehoova tunnistajat ja tegutseb 55 kogudust, kogudusemaju ehk nn kuningriigisaale on umbes 15.

VastuoludRedigeeri

Eesti lähiajaloo tuntuim Jehoova tunnistajatega seotud skandaal on seotud 1997. aastal aset leidnud surmajuhtumiga, kus Jehoova tunnistajatest vanemad keeldusid reesuskonfliktiga sündinud lapsele vereülekande lubamisest. Selle tulemusena muudeti Eesti seadusi, lubades arstidel vereülekannete tegemine ka ilma vanemate loata.

Eesti elanike suhtumine Jehoovi tunnistajatesse on tolerantne. Probleeme eriti ei ole ka Jehoova tunnistajatest noormeeste soovimatusega osaleda Eesti kaitseväe ajateenistuses. Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealune on kohustatud läbima asendusteenistuse.

Amišid

Amišid (inglise Amish) on peamiselt Ameerika Ühendriikides elav traditsioonilist elustiili harrastav etniline grupp ja kristlik usulahk. Amišid on tuntud selle poolest, et enamasti ei kasuta nad sellist moodsat tehnoloogiat nagu elekter, telefon ja autod. Paljud nende tavad ja kombed pärinevad 17. sajandi lõpust.

Päritolu ja usk

Amišite traditsiooniline liiklusvahend, hobuvanker. Autosid amišitel enamasti ei ole, kuid vajaduse korral on neil lubatud autos sõita, samuti kasutavad nad ühistransporti. Pennsylvania

Amišid pärinevad algselt Saksamaalt ja Šveitsist. Tegemist on range protestantliku usulahuga, mis eraldus 17. sajandilanabaptistlikest mennoniitidest. Amišite liikumisele pani aluse Jakob Ammann, kelle eesmärgiks oli taaselustada mennoniitide algne, konservatiivne elukorraldus. Esimesed amišite kogudused loodi Šveitsis.

Alates 18. sajandist asusid paljud amišid ümber Ameerikasse, esmajoones Pennsylvaniasse, hiljem ka New Yorgi osariiki, Illinoisi, Indianasse ja mujale. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas elab tänapäeval kokku umbes 200 000 amišit, kõige rohkem on neid praegu USA Ohio, Pennsylvania ja Indiana
 osariigis.

Amišitel ei ole kirikuid, jumalateenistusi peetakse koguduseliikmete kodudes. Amišite usupõhimõtete seas on usuline pühendumus, alandlikkus, vägivallatus, võrdsus ja tagasihoidlikkus.

Amišid ei risti lapsi ja nende lapsed otsustavad täisealiseks saades ise, kas nad soovivad lasta end ristida ja kogukonna reeglite kohaselt elada. Amišid keelduvad paljuski moodsa tehnoloogia kasutamisest. Nad ei pea seda halvaks, kuid nad soovivad isoleeruda välismaailmast ning säilitada võrdsust ja tihedaid sidemeid kogukonna sees.

Elustiil

Amišid ei pea heaks inimeste nägude pildistamist.

Püüdes eirata tänapäeva ühiskonda, praktiseerivad amišid sajanditetagust elustiili ja üritavad isoleerida end Ameerika kultuurist. Amišid ei kasuta tänapäevaseid leiutisi, sealhulgas elektrit. Valgusallikatena kasutatakse õlilampe, sõiduvahendina hobuvankreid. Erinevad kogukonnad väldivad moodsat tehnoloogiat erineval määral. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni. Mõned kogukonnad lubavad patareisid ja omatoodetud elektrit. Mõnes kogukonnas kasutatakse väetisi, geneetiliselt muundatudtaimi, maagaasi ja muruniidukeid. Põllutöödel tarvitatakse ka traktorite jaoks mõeldud haakeriistu, mida veetakse traktori asemel mitme hobusega.

Amišite riided sarnanevad 17. sajandi omadega: mehed kannavad musta kaabut, musta kuube ja pükse, pühapäeviti kantakse midagi heledamat. Abielus meestel on pikk habe. Naised kannavad pikka tumedat kleiti ja juustel rätikut või tanu. Lapsed riietuvad sarnaselt täiskasvanutega. Riietuses välditakse ehisdetaile ning kirjusid ja erksavärvilisi kangaid. Mõnes koguduses välditakse isegi nööpe, sest need seostuvad amišite jaoks Euroopa sõjaväemundritega, samuti ei kanna mehed vuntse, sest see seostub kunagise sõjaväelaste kombega.

Amišite lapsed käivad kohalikes erakoolides, mis on enamasti kaheksaklassilised. Koolid on lihtsad ja koosnevad ühest ruumist. Kaheksat klassi peavad amišid piisavaks hariduseks. Amišid ei käi tööl tänapäevastes ettevõtetes, kus kasutatakse elektrit, moodsat tehnoloogiat jms. Nad elatuvad põllumajandussaaduste müügist ja käsitööst ning püüavad võimalikult palju naturaalmajanduslikus korras ise toota. Kuna amišite arv on viimasel ajal tunduvalt kasvanud, ei jätku paljudel kogukondadel enam piisavalt põllumaad ja järjest enam levib amišite seas töötamine tööstuses.

Amišid ei käi valimas, ei teeni armees, ei kasuta sotsiaalhoolekande pakutavat abi. Nad on vägivallatud ja üldiselt nad ei kaitse end, sealhulgas ka mitte kohtutes. Amišid on osaliselt maksudest vabastatud, kuid väljaspool oma kogukonda tööl käies tasuvad nad riigimakse nagu teisedki. Arstiabi kasutamine, sh operatsioonid, vereülekanne jms on amišite seas lubatud, arstiabi eest tasutakse kollektiivselt. Oma vanurite ja invaliidide eest hoolitsevad nad ise.

Amišite eluviisi reguleerib Ordnung, kogum kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Vaatamata paljudele rangetele ettekirjutustele ei ole amišid askeetlikud. Nad elavad aktiivset sotsiaalset elu ja peavad pidusid, nad armastavad laulda ja hästi süüa. Mõnes kogukonnas on lubatud ka alkohol ja tubakas.

Juurdekasv

Et amišid ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid, siis on peredes palju lapsi. Viimase saja aasta jooksul on laste arv peredes mõnevõrra vähenenud, kuid siiski sünnib neil umbes 8 last iga naise kohta. Amišite kogukonnad kasvavad kiiresti, sest 80–90% lastest jääb truuks amišite elulaadile. Amišid üldiselt misjonitööd ei tee ja nende kogukondadega liitub uusi väljastpoolt tulnud liikmeid haruharva. Kui amišite hulgast pärinev noor otsustab kogukonnast lahkuda, ei peeta teda enam amišiks, kuid enamasti suhted temaga säilitatakse.

Kuna amišite arv kiiresti kasvab, jääb neil mitmel pool puudu oma elustiili jätkamiseks vajalikust põllumaast. Sellepärast on USA-s 20. sajandil loodud palju uusi amišite kogukondi, amišeid on välja rännanud ka Kesk-Ameerikasse.

Keel

Amišite suhtluskeel on Pennsylvania saksa keel (Pennsylvania Deitsch), mis on kujunenud Pfalzi saksa keelest. Äri ajamiseks räägivad nad mitteamišitega inglise keelt.

Kristadelflased

Kristadelflased (inglise Christadelphians; kreeka keele sõnadest "vennad Kristuses") on kristlik usulahk, mis ei tunnista kolmainsust. Kristadelflaste liikumisele pani aluse 19. sajandil Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides tegutsenud vaimulik John Thomas. Tänapäevane kristadelflaste kogukond on rahvusvaheline – neil on hinnanguliselt 55~60 000 liiget, kes tegutsevad 130 riigis üle maailma.

Uskumused

Kristadelflaste usu aluseks on üheksa põhiseisukohta:

Piibel on Jumala Sõna ja ainus sõnum Jumalalt: kui tõlkimisel ja ümberkirjutamisel tekkinud vead välja arvata, siis on Piibel eksimatu;

On olemas vaid üks Jumal, Jumal-Isa: Püha Vaim on Tema jõud või vägi;

Jeesus Kristus ei ole Jumal, vaid Jumala Poeg: oma ema Maarja kaudu on ta inimene;

Inimene on surelik olend: pärast surma tema olemasolu lakkab, tal ei ole surematut hinge;

Jeesus Kristus avas inimestele tee lunastusele, elades täiuslikku elu, mis lõppes tema ohvrisurmaga;

Lunastuse saavutamise eeltingimusteks on usk ja ristimine: ristitakse vaid täiskasvanuid täieliku vee alla kastmisega;

Jumal äratas Jeesuse surnuist ja praegu viibib ta taevas, Jumala paremal käel, kust ta kord Maa peale tagasi pöördub;

Jeesuse Kristuse taastulekul äratatakse kõik surnud ja antakse igavene elu neile, kes üritasid oma elus järgida Jumala seadusi;

Jeesuse järgijad aitavad tal valitseda ja tuua maailma rahu ning õigluse – kehtestada Jumala kuningriigi Maa peal.

Traditsioonilistest kristlikest kirikutest eristab kristadelflasi kolmainsuse ja surematu hinge eitamine. Kuna nad ei tunnista elu pärast surma, siis ei usu nad ka põrgusse – Piiblis tähendab sõna "põrgu" nende hinnangul "hauda". Peaaegu kõigist muudest kristlikest liikumistest eristab kristadelflasi õpetus, mille kohaselt Saatan ei ole isik, vaid inimeste kurjuse ja patususe sümbol ehk võrdkuju.

Aktiivset osalemist ühiskonnaelus ei pea kristadelflased kristlastele kohaseks. Nad ei osale poliitikas ja keelduvad teenistusest sõjaväes.

Nende peamised uskumused on summeeritud üheteistkümnest peatükist koosnevas teoses "Piibli alused".

Riitused

Kristadelflased kohtuvad regulaarselt, et leiva murdmise tseremoonial Jeesuse surma mälestada. Tavaliselt kohtuvad nad pühapäeviti kodudes või väikestes saalides. Kogudusehooneid reeglina ei ole. Nende teenistused on lihtsad ja püüavad jäljendada kristliku algkiriku teenistusi.

Organisatsioon

Kristadelflastel puudub neid ühendav ülemaailmne organisatsioon ja sellest tulenevalt ei ole ka keskset juhtimist. Iga kogudus ehk ekklesia on autonoomne. Kogudusi juhivad demokraatlikult valitud komiteed. Palgalised vaimulikud puuduvad, õpetajate ja jutlustajatena võivad tegutseda kõik koguduste meesliikmed, kellel on selleks piisavalt teadmisi ja oskusi.

Oma tegevuse paremaks korraldamiseks on nad asutanud mitmeid ühinguid ja assotsiatsioone. Regulaarselt ilmuvad mitmed ajakirjad nagu The Christadelphian(aastast 1864) The Testimony (aastast 1931).Glad Tidings (aastast 1956).

Eestis on kristadelflaste kuulutustööd korraldanud peamiselt Suurbritannia päritolu Kristadelflaste Piiblimisjon (Christadelphian Bible Mission), mis viib läbi regulaarseid kokkusaamisi Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Kristadelflasi on eelkõige kritiseeritud kolmainsuse eitamise pärast, mistõttu on neid vahel nimetatud ka sektiks.

Kristlaste ühendus

Kristlaste Ühendus (aastatel 1994–2016)

Eestis ametlikult kasutatud nimi Kristlaste Osadus, Kristlaste Osaduse Kirik; saksa keeles Die Christengemeinschaft) on kristlik usuühendus, mille asutas 1922. aastal Šveitsis Rudolf Steinerist inspireeritud rühm peamiselt luterlikke teolooge ja vaimulikke Friedrich Rittelmeyeri juhtimisel.

Kristlaste Ühenduse Tallinna Kogudus asub aadressil Koidula 7–1.

Anakronism

Anakronism (kreeka an(a) 'tagasi' + kronos'aeg') on nähtus või vaade, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti; samuti sellise nähtuse kujutamine.

Tüüpiline näide tavakeelsest kasutusest on vananenud kombestik või tehnilised võtted muutunud ühiskonnas. Näiteks võib anakronismiks pidada gooti kirja kasutamist mõnedes Eestis välja antud trükistes kuni 1940. aastani, samuti on anakronismiks nimetatud ratsaväe kasutamist
 Nõukogude armees II maailmasõja esimesel poolel.

Ilukirjanduslikus kontekstis nimetatakse anakronismiks kujutatavasse ajastusse tegelikkuses mitte kuulunud (või tulevikukujutuse puhul 
ulmekirjanduses sellesse selgelt sobimatute) nähtuste kirjeldamist. Selles kasutuses võib anakronism tähendada nii ajastu jaoks liiga varaseid kui liiga hiliseid anomaaliaid. Näiteks: telegramm 12. sajandit kirjeldavas rüütliromaanis, 
viikingilaev Põhjasõjas,
 kassettmagnetofon tähtedevahelisel 
kosmoselaeval. Tuntud näidete sekka kuuluvad Wittenbergi ülikooli mainimine Shakespeare'i näidendis Hamlet ja kappkell Julius Caesaris. Levinud on anakronismide kasutamine koomilise efekti saavutamiseks. Ulmežanridest põhineb olemuslikult anakronistlikul ajalookäsitusel aurupunk.

Oma olemuselt eeldab anakronism teatud tahtlikkust; nii oleks filmis Hundiseaduse aegu näitleja jalgade vahelt paistnud radiaator olnud anakronism, kui see oleks olnud osa dekoratsioonidest, mitte sattunud filmi kogemata.

Anakronism on ka populaarteaduslikus (harvem ka tõsiteaduslikus) ajalookäsitlusesesinev komme tõlgendada varasematel ajalooetappidel kirjutatud kaasaegse mõtteviisi kohaselt või konkreetsete (tihti teaduslike) kontseptsioonide eelkäijana. Näiteks: vanakreeka filosoofias kujutatud nelja elemendi süsteemi (maa, vesi, õhk, tuli) tõlgendamine aine 
olekutena (vastavalt tahke, vedel, 
gaasiline, plasma); vanahiina mõtteloost pärinevate mõistete yin ja yang tõlgendamine negatiivse ja positiivse elektrilaenguna; Raimundus Lulluse ehitatud jumalatõestusmasina käsitlemine meieaegsete arvutite eelkäijana.

Ajalooliseks anakronismiks nimetatakse tavaliselt selliste esemete, nähtuste või vaadete dateerimist mingisse ajalooperioodi, mille esinemine ei sobi meie arusaamadega sellest perioodist. Selles tähenduses võib esineda ka esemelisi anakronisme, kui meie arusaamadega ei sobi faktiline ajalooline või arheoloogiline materjal. Sellistel puhkudel tuleb kontrollida võltsinguvõimalust ja selle välistamisel revideerida arusaamu. Taoliste näidete hulka on loetud Antikythera mehhanismi ja Bagdadi patareid. Ajalooliste anakronismidega kaasnevaid probleeme on käsitlenud ka ajarändude-teemaline ulmekirjandus.

Sarnaselt ajalooliste anakronismidega kõneldakse ka geoloogilistest anakronismidest.

Kõneleja seisukohalt iganenud kombeid, valitsusvorme, keeli,
 poliitilisi või usulisitraditsioone on nimetatud sotsiaalseteks anakronismideks. Et selline sõnakasutus on tihti subjektiivne, on sel sageli ka pejoratiivne varjund.

Viimastel aastakümnetel on levinud ka sõna 'anakronism' kasutamine huumorivarjundiga(eneseiroonilises) tähenduses, märkimaks ajaloohuviliste ühendusi, mis tegelevad (pseudo)ajaloolise olustiku taasesitamisega (näiteks Society for Creative Anachronism). Osa sellistest huvilistest tegeleb eelkõige sõjaajalooga, sealhulgas ajalooliste lahingute etendamisega. Levinumate lemmikperioodide hulgas on keskaeg ja Ameerika Ühendriikide kodusõda. Tihti kasutatakse ka selliste ühenduste nimedes väljendit "ajalooline anakronism".

Rahvusvahelised Kristuse kogudused

Rahvusvahelised Kristuse Kogudused (tuntud ka nimede Kristuse Kogudus, Bostoni Liikumine ja Jüngrid all) on kristlik uusreligioosne liikumine, mis sai alguse 1979. aastal Ameerika Ühendriikides Bostonis.

Kristuse Koguduse ajalugu

Usuline liikumine Kristuse Kogudus (NB! Mitte segi ajada traditsionaalse Kristuse Kogudusega!), mille kõiki maailma kogudusi ühendavaks katusorganisatsiooniks on Rahvusvahelised Kristuse Kogudused (inglise International Churches of Christ) sai alguse Bostonist, USA-st. Vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt noore usulahuga, seostatakse Rahvusvahelisi Kristuse Kogudusi Barton Stone ja Alexander Campbelli Restauratsiooni Liikumisega en:Restoration Movement 19. sajandi alguses. Rahvusvahelisi Kristuse Kogudusi on mõjutanud ka teised, hilisemad usulised liikumised.

Peamist mõju ICOC kujunemisele avaldas Crossroads Movement, mis omakorda kasvas välja 14. Tänava Kristuse Kogudusest (14th Street Church of Christ) Florida Ülikoolis. 14. Tänava Kristuse Koguduse juht Chuck Lucas töötas välja väga eduka meetodi koguduse juhtimiseks ja usulevitamiseks. Pandi alus ka koolile koguduse juures õpetamaks seda unikaalset, kuid samas vastuolulist metoodikat. Arvatavalt õppis Chuck Lucas neid evangelismimeetodeid Florida karismaatiliste ja nelipühi koguduste seas 1960.–1970. aastatel laialt levinud Shepherding Movementi aluseks võttes. Nii Kip McKean kui ka teised "Bostoni Liikumise" liidrid, nende seas McKeani vend Randy, läbisid koolituse Crossroadsi koolis.

Kronoloogia: 1979–1989

1979

1. juunil 1979 pidas Kip McKean jutluse 30 jüngrile Bob Gempeli kodus Bostonis. Alguse sai uus usuorganisatsioon, mida hakati kutsuma Bostoni Kristuse Koguduseks ja Bostoni Liikumiseks (Boston Movement).

1981

Valmis "võtme-" või "sammaskoguduste" plaan, evangeliseerimaks kogu maailma, asutades kogudusi olulisemates maailma linnades.

1982

Loodi Chicago ja Londoni kogudused.

1983

Asutati New Yorgi kogudus. Bostoni koguduse külastajate arv tõusis 1000-ni.

1984

3. Bostoni Maailma Evageeliseerimiskonverents – esmakordselt võeti teemaks evangeliseerimismissiooni saatmine Nõukogude Liitu.

1985

Asutati Toronto kogudus. 5 kogudust 3 riigis.

1986

Bostoni Maailma Evangeliseerimiskonverentsil korraldati esimene erikorjandus mille käigus kogutakse üle 1 000 000 USA dollari. Londonis korraldati vaeste inimeste aitamiseks projekt "LOVE". Luuakse kogudused Johannesburgis, Pariisis, Stockholmis. Rekonstrueeritakse (traditsiooniline) Kristuse kogudus Kingstonis (Jamaica)

1987

Loodi kogudused Bombays (India), Mexicos (Mehhiko), Hongkongis. Rekonstrueeriti kogudused San Franciscos, Atlantas, San Diegos. ICOC juurde luuakse heategev organisatsioon, mille nimeks saab HOPE ("Helping Other People Everywhere"). Esimene Nõukogude Evangeliseerimismissioonide Konverents Stockholmis – Andy Fleming jagab oma unistust evangeliseerida Nõukogude Liit. Päevavalgust näeb nn jäägiteooria (Jumala poolt valitud jääk koguneb 1980. aastatel). Bostoni koguduse külastatavus ületab 3000 piiri.

1988

Crossroads Movement distantseerus Bostoni Liikumisest ehk ICOC-st. Kip ja Elena McKean valisid välja maailmasektorite liidrid ja koolitasid neid. Rekonstrueeriti Tokyo kogudus. Loodi kogudused Münchenis, Kairos. Ron Gholston, Bostoni koguduse juht kirjutas kirja Al Bairdile ja Bob Gempelile, Bostoni koguduse vanematele, tuues esile koguduses viljeldavaid ebapiibellikke õpetusi ja praktikat, mis suurendas koguduse mõjuvõimu oma liikmete üle. Gholston heideti kogudusest välja.

1989

Valitakse välja maailmasektorite administraatorid. Bostoni kogudus saatis välja 6 meeskonda koguduste avamiseks Los Angeleses, Seattle'is, Washingtonis, Honolulus (Hawaii), Manilas (Filipiinid), Bangkokis (Tai). Bostoni kogudust külastas 12 000 inimest Boston Gardenis.

Kronoloogia: 1990–2000

1990

Sue Condon, Bostoni liikumise üks liidritest alustab päeviku kirjutamist, mis saab nimeks – "Isevalitseja uued rõivad" ("The Emperor's New Clothes") Kip ja Elena McKean asuvad Los Angelesse. LA koguduse liikmete arv kasvab 154-le. Kip McKean esitleb plaani saata Los Angelesest välja evangeliseerimismeeskond Moskvasse.

1991

Järjekorranumbrilt sajas kogudus – Moskva kogudus asutatakse Los Angelesest. Meeskonda juhivad Kip & Elena McKean ja Andy & Tammy Fleming. 5 päeva peale evangeliseerimismeeskonna (kokku 17 jüngrit) saabumist osaleb pühapäevasel koosolekul Moskvas 268 inimest. Luuakse esimene kogudus Hiinas – RD1 (Red Dragon One).

1992

John Vaughan, ekspert kirikute kasvu alal viitab esmakordselt ICOC-le. Moskva kogudus ristib 1 aasta jooksul 850 inimest. N-ö viienda põlvkonna koguduse tekkimine: Bostonist (I põlvkond) Londonisse, sealt Sydneysse, sealt Aucklandi ja lõpuks Fijisse (V põlvkond) Esimene olulisem meediakajastus Kristuse Koguduse kohta ["Keepers of the Flock" ("Karja hoidjad"), Time 18.05.1992.]

1993

Milano evangeliseerimismissiooni liikmetele tehakse noomitus ja nad heidetakse hiljem kogudusest välja. Cory ja Megan Blackwellid valitakse juhtima Lähis-Ida maailmasektorit. Naised hakkavad ristima naisi. Bairdid valitakse vastloodud Õiguse ja Meedia Maailmasektori juhtideks. Kirjastus Discipleship Publications International alustab oma tegevust. Pannakse nurgakivi Lootuse külale (Village of HOPE) leeprahaigete jaoks Indias. Esimene kaitsepookimise kampaania New Yorgis. Oma kohale määratakse esimesed Kuningriigi õpetajad. 15. detsembril teeb Kanada telekompanii CBC telereportaaži ICOC kohta. Bostoni liikumine – Kanada kõige kiiremini kasvav kogudus.

1994

Indianapolise koguduse liidritele tehakse noomitus ja nad heidetakse hiljem kogudusest välja. Luuakse KNN (Kingdom News Network) tootmaks videofilme koguduse elust ja edusammudest. Trükivalgust näeb LA STORY – Los Angelese koguduse (ICOC lipulaev) infoleht. Üleskutse kogu maailma evangelisatsiooniks Evangelization Proclamation - kuue aasta plaan luua kogudused 170 riigi linnades, kus on elanikke rohkem kui 100 000. Olivia McKeani (Kipi ja Elena tütar) ristimine: esimene kord, kus ristitakse II generatsiooni jünger (mitte n-ö tänavalt kutsutud inimene vaid jüngrite endi laps). Esimene Maailmamisjoni Liidrite konverents Manilas, Filipiinidel. Määratakse geograafiliste sektorite liidrid. Väljaanne Church Growth Today nimetab LA koguduse kõige kiireimini kasvavaks koguduseks Põhja-Ameerikas.

1995

Jaanuar – ICOC rahvusvaheline külastatavus ületab 100 000 inimese piiri. Juuli – kogudused on loodud kõigis USA 50 osariigis. Nelson Mandela võtab vastu esimese auhinna heategevusorganisatsioonilt HOPE – HOPE-i ühtsuse auhind (HOPE Unity Award). HOPE worldwide registreeritakse riiklikus abiagentuuris USAID. Luuakse kogudused Marokos, Türgis ja Iraagis ja 200. kogudusena Pakistanis. LA koguduse pühapäevane külastatavus tõusis 10 000-le.

1996

Määratakse esimesed kolmanda maailma koguduse vanemad New Delhis (India). Venemaa, India, Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Hiina, Jaapani ja Euroopa Kristuse Koguduste juhtimine toimub enamikus vaid kohalike residentide juhtimisel. Määratakse geograafilised juhid HOPE tegevuseks. King Sihanouk Hospital – HOPE keskus avab uksed Kambodžas. HOPE Ühtsuse Auhind antakse üle Ema Teresale. Sajandas riigis – Süürias – avati kogudus. Saadetakse välja Jeruusalemma evangeliseerimismeeskond. Avatakse Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste koduleht.

1997

Tokyo Kristuse Kogudusest saab suurim kogudus Jaapanis viimase 300 aasta jooksul. HOPE Ühtsuse Auhind antakse üle Jimmy & Rosalyn Carterile (USA ekspresident ja tema abikaasa). Esimene HOPE ülemaailmne orbudekodu avab uksed New Delhis. Maailma koguduste juhtide konverents Jeruusalemmas. Avatakse 300. Kristuse Kogudus Armeenias. Esimene Kuningriigi üliõpilaste konverents Pariisis. Kristuse Kogudused on loodud kõikides endistes Nõukogude Liidu vabariikides.

1998

Oktoober – tagasilöök USA-s – Fargo Kristuse Kogudus, Põhja-Dakotas lakkab eksisteerimast. LA Kristuse Koguduse koosolekul Rose Bowlis osaleb rohkem kui 10 000 inimest. Phil & Donna Lamb lahkuvad maailmasektori liidrite kohtadelt seoses tervislike ja perekondlike põhjustega. Peter & Laura García-Bengocheast saavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika maailmasektori liidrid. Erakorraline Koguduste juhtide kohtumine – tagasipöördumine palve ja evangelismi juurde. Projekti "HOPE lastele" ("HOPE for Children") kaudu lapsendatakse 200. korda. Teine HOPE orbudekodu avab uksed Indoneesias. HOPE koos ICOC-ga abistab rahaliselt, meditsiiniliselt ja moraalselt orkaani Mitch ohvreid. DPI kirjastus annab välja 1 000 000 trükise. Kingdom News Network (KNN) saab esimese Telly Auhinna (Telly Award) dramaatilise lühifilmi "Kutse kalale" (“The Call To Fish”) eest. Jüngrid saadetakse kogudust avama 8 Lähis-Ida riiki.

1999

Isaiah Pickettile, Chicago Kristuse Koguduse Vanemale tehakse noomitus. Andy ja Tammy Fleming määratakse maailmasektori liidriteks administreerimise alal. 175 HOPE ülemaailmset programmi 70 riigis. Endises Nõukogude Liidus on 25 kogudust kõigis 15 vabariigis ja Mongoolias (17 jüngrist 1991. aastal Moskvas kuni 10 000 jüngrini 8 aastat hiljem). Ühel LA Kristuse Koguduse jumalateenistusel osaleb 20 481 inimest. Hope Ühtsuse Auhinna saavad Jordaania kuningas Hussein (postuumselt) ja Kuninganna Noor. 18 000 inimest koguneb jumalateenistusel Lagoses(Nigeeria). Rahvusvahelise Kristuse Koguduste külastatavus läheneb 200 000-le. Esimene Rahvusvaheline Noortekonverents "Revolutsioon X" LA-s.

2000

Veebruar – Madridi koguduse juhid astuvad tagasi ja lahkuvad Kristuse Kogudusest. Juuni – Kristuse Kogudus teatab 1994. aastal võetud evangelisatsioonieesmärkide täitmisest.

Kronoloogia: 2001–2006

2001

Olivia McKean (Kip McKeani tütar) lahkub Kristuse Kogudusest. Kip & Elena MacKean teatavad oma tagasiastumisest LA Kristuse Koguduse juhtkonnast seoses vajadusega tegeleda peresuhetega.

2002

Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste Ühtsuse Konverents Los Angeleses 15.11.2002. Maailmasektorite liidrid lähevad laiali. Kip ja Elena McKean teatavad oma tagasiastumisest maailma evangelisti, naiste juhi ja maailmasektori liidrite juhi kohtadelt.

2003

Veebruar – Henry Kriete, Londoni Kristuse Koguduse juht kirjutab avaliku kirja ["Honest to God"], milles kritiseerib rahvusvaheliste Kristuse koguduste toimimisviise. Pärast seda kirja on Kristuse Kogudusest lahkunud massiliselt inimesi. Boston Globe artikkel ["A Christian Community Falters".] Juuli – Kip ja Elena McKean suunduvad LA-st Portlandi (Oregoni osariik) juhtimaks Portlandi Rahvusvahelist Kristuse Kogudust. Juuli – Kip McKeani kirjutis ["Revolution through Restoration III – From Babylon to Zion" ("Revolutsioon läbi restauratsiooni – Babülonist Siionisse".]Salt Lake City Kristuse Koguduse juhtide [vastus] Kip McKeani kirjutisele.

2004

Jaanuar – Kip McKeani intervjuu [intervjuu] Christian Chronicle'ile. Portlandi Rahvusvaheline Kristuse Kogudus loob koguduse Eugene'is. Juuni – rahvusvahelise jüngerlusliikumise juubelipidustused – "Osaduse Issand" Portlandis.

2005

19. aprill – Kip McKean kohtub erinevate koguduste liidritega kogudusejuhtide kokkutulekul Marylandis, et arutada Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste tulevikku. Juuni – Salt Lake City kogudus liitub Portlandi Rahvusvahelise Kristuse Kogudusega. 19.–21. august – Portlandi kogudus korraldab Maailma Evengeliseerimise Juubelipidustused. 6. september – Henry Kriete kirjutab [ kirja], milles analüüsib Rahvusvahelise Kristuse Koguduse ja selle liidrite olukorda. 3. oktoober – [avalik kiri Kip McKeanile] tema lähematelt kaasvõitlejatelt varasematest aegadest, nende hulgas Al Baird, Gordon Ferguson, Andy Fleming, Douglas Jacoby jt. 14. oktoober – ["Teadmiseks kõigile kogudustele"] – Portlandi Kristuse Koguduse juhtkonnalt. 2. november – reaktsioonina vastusele Portlandist teine kiri Kip McKeanile] alla kirjutatuna 80 koguduste juhtide ja lähemate kaasvõitlejate poolt

2006

17. veebruar – Kip ja Elena McKean kõnelevad New Yorgi Kristuse Koguduses. 22. veebruar – endiste koguduseliikmete artikkel [ "Kip McKean & the Portland International Church of Christ – How Kip Got the Leadership Position in Portland?"] annab ülevaate sellest, kuidas Kip McKean sai Portlandi koguduse juhiks. 26. veebruar – Kip McKean külastab kogudust Kiievis (Ukraina), kutsudes endisi jüngreid üles alustama uut Kiievi Rahvusvahelist Kristuse Kogudust. Kip McKeani poolt juhitav Portlandi Kogudus [], et saadab välja evangeliseerimisrühma Chicagosse selleks, et leida nn väljamüüdud jüngrid Chicagos. 2. märts – Chicago Kristuse Kogudus [] Kip McKeani plaanidele luua uus kogudus nn "väljamüüdud" jüngritele Chicagos. "...Kip McKean ja Portlandi Rahvusvaheline Kristuse Kogudus koos New Yorgi Kristuse Kogudusega (Syracuse) valmistuvad looma uut kogudust Chicagos. Mitmeid koguduse liikmeid on julgustatud lahkuma meie osadusest, et liituda uue algatusega. Kuigi me oleme rõõmsad iga Jeesuse jüngri üle, kes on pühendunud Chicago ja selle ümbruse inimeste Jumala juurde toomisele, oleme sügavalt veendunud, et see tegu on lõhettekitava iseloomuga. Lõhed aga hävitavad ühtsuse, haavab kristlasi ja lõhub Jumala kuningriigi. Lõhettekitava taktika kasutamine selle grupi poolt näitab kujukalt, et varasemast patust pole pöördutud. Me mõistame hukka selle meeskonna lõhettekitava tegevuse nii nagu tegi seda Paulus oma kirjades (Rooml. 16:17–19;Tiit. 3:9-11)."

Kristuse Kogudused Eestis

Eestis tegutseb kaks Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste alla kuuluvat kohalikku kogudust nimede all Tallinna Kristuse Kogudus (asutatud 1994. aastal Helsingi Kristuse Koguduse poolt) ja [Tartu Kristuse Kogudus] (asutatud 2000. aastal [Tallinna Kristuse Koguduse] poolt). Kõrgaegadel oli Tallinna Kristuse koguduse liikmete arv ligi 200. Praeguse seisuga on koguduse liikmeid ehk jüngreid Tallinnas 136 ja Tartus 17 (andmed 2005. aasta detsembrist). (NB! ICOC ridadesse kuulus üle kogu maailma 2005. aasta detsembri seisuga 99 986 jüngrit).

Tallinna ja Tartu Kristuse Kogudustel on väga tihedad sidemed Skandinaavia maade, Baltimaade, ka Venemaa, eelkõige Moskva ja Peterburi kogudustega. Vähemalt kord aastas korraldab üks kogudustest Baltimaades või Skandinaavias konverentsi, kuhu sõidavad kokku kõik kogudused. Konverentsi raames toimuvad piiblitunnid, talentide õhtud, spordivõistlused jms.

Praeguseks Kristuse Koguduse nimelist kogudust Eestis ei ole. Reformid läbinud pool endisest Kristuse Kogudusest nimetab end Tallinna või Tartu Kristlikuks Vabakoguduseks [1].

Koguduse toimimine

Liikmete veendumused

Jeesuse jüngriks saamine ja jüngrite tegemine

Mt 28:18–20 on üks kesksemaid kirjakohti piiblis, mille kohaselt koguduse liikmed (jüngrid) oma elu elavad.

"Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni."

Koguduse liikmetele õpetatakse, et jüngri elu üks olulisemaid eesmärke on teha jüngriteks inimesi enda ümber ning kõik muud tegevused mida jünger teeb, peavad aitama selle eesmärgi täitmisele kaasa.

Organisatsioon

Koguduse juhtimine

1) Kogudus on üles ehitatud apostlite ja prohvetite õpetusele, koguduse pea on Jeesus. See tähendab, et koguduse liikmed alluvad ainult Piiblile

Efestlastele 2:19–22 "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus on ise nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, ja kelles ka teid üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus."

Koloslastele 1:17–18 "ja tema on ise enne kõiki, ja kõik püsivad koos tema sees;ja tema on ihu- see on koguduse- pea; ta on algus ja esmasündinu surnutest, et ta kõiges saaks esikohale."

2) Koguduses ei ole tähtsamaid ega vähem tähtsaid liikmeid, iga liige omab vastutust koguduse käekäigu pärast;koguduse eesotsas on pastori asemel koguduse liider.

1 Peetruse 2:5 "ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu."

3) Koguduses on määratud jüngerluspartnerid, kes peavad üksteise eest hoolt kandma ja jälgima, et kaasjüngri elu oleks õpetusele kohane

2 Timoteosele 3:16–17 "Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud."

4) Kogudus on jaotatud väiksemateks gruppideks, mille eesotsas on grupijuht, kes planeerib grupi tegevust ja viib läbi Piiblidiskussioone, mis on suunatud inimestele, kes ei ole koguduse liikmed. Piiblidiskussioonide eesmärk on tutvustada inimestele Piiblit ja selle praktilist väärtust.

5) Rahvusvahelised Kristlikud Kogudused ei ole autonoomsed. Keskendutakse tugeva kontakti hoidmisele ja heale koostööle.

6) Koguduse eesmärk – Luuka 19:10 "sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!"

Koguduse liikme nädalakava

Iga koguduse liige loeb iga päev piiblit, palvetab, jagab võimalikult palju usku ja käib kohal määratud aegadel koguduse koosolekutel.

Pühapäeviti on koosolek, kuhu oodatakse inimesi ka väljastpoolt kogudust. Koosolek koosneb palvetamisest, laulmisest, armulauast, koguduseliidri antavast tunnist, kus uuritakse Piiblit rohkem süvitsi, ja koosolekule järgnevast ajaveetmisest.

Teisipäeviti on koguduse juhtide koosolek. Seal käivad jüngrid, kes tahavad töötada rohkem koguduse jaoks. Õhtuti on piiblidiskussioon, mis on suunatud kõikidele inimestele väljaspool kogudust.

Kolmapäeviti on kogudusekoosolek, mis on suunatud ainult jüngritele.

Neljapäeviti on piiblidiskussioon.

Reede ja laupäev on tavaliselt mõeldud jüngritega koosolemiseks ja ajaveetmiseks.

Mormoonid, Mormoonlus

Mormoonlus on usuliikumine, mis sai alguse 1830. aastal Joseph Smithist. Liikumist teatakse ka kui viimse aja pühade liikumine ja selle liikmeid kui viimse aja pühad ja viimsepäevapühakud. Hüüdnime mormoonid said nad sellepärast, et usuvad Mormoni raamatusse, kuid kirikut, mille Joseph Smith 1830. aastal rajas, nimetatakse ametlikult Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuks.

Tänapäeval on suurem osa mormoonidestkoondunud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse, millel on umbes 14,1 miljonit liiget üle maailma. Selle organisatsiooni kõrval eksisteerib siiski ka arvukalt väiksemaid mormoonide kirikuid ja ühendusi, mille õpetused võivad üksteisest lahkneda. See muudab ka mormoonide uskumuste kirjeldamise keeruliseks.

Mormoonide üheks eripäraks võib pidada usku Mormoni raamatusse kui pühakirja, mida käsitletakse Piibli kõrval teise tunnistusena Jeesus Kristusest. Raamatu avaldas 1830. aastal Joseph Smith, olles selle väidetavalt jumaliku ilmutuse ja tarkuse abil tõlkinud "täiendatud egiptuse hieroglüüfkirjast", mis on graveeritud iidsetele kuldplaatidele. Kokku on mormoonidel 4 pühakirja: Piibel (inglise keeles on mormoonidel eri versioon), Mormoni raamat, Õpetus ja lepingud (Doctrine and Covenants) ning Kallihinnaline pärl (The Pearl of Great Price).

Üheks kõige enam mormoonidega seostatud kombeks on polügaamia (täpsemalt mitmenaisepidamine ehk polügüünia), kuid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik loobus ametlikult sellest juba 1890. aastal. Mitmed väiksemad fundamentalistlikudmormoonide ühendused jätkavad riiklikke seadusi trotsides siiski mitmenaisepidamise praktiseerimist.

Erinevalt kristlikest kirikutest usuvad mormoonid jätkuvasse ilmutusse. Väidetavalt üritab nende kiriklik struktuur jäljendada algkiriku ülesehitust: kirikut juhib maapealne elav prohvet, samuti on olemas kaksteist apostlit ja seitsmekümned.

Mormoonlus on levinuim usk Utah' (68% osariigi rahvastikust) ja Idaho (26,35%) osariigis.

UskumisedRedigeeri

Mormoonid ei usu kolmainsusesse nagu traditsioonilised kristlased. Nad usuvad, et Taevane Isa, Jeesus Kristus ja Püha Vaim on erinevad olendid, kes töötavad koos ja kellel on sama eesmärk. See uskumine näidatakse esimesest usuartiklist, mille Joseph Smith kirjutas.

1842. aastal Joseph Smith kirjutas 13 usuartiklit, mis näitavad tähtsaid põhimõtteid, millesse mormoonid usuvad.^[2]

1. Me usume Jumalasse, Igavesse Isasse, ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse ning Pühasse Vaimu.2. Me usume, et inimesi karistatakse nende endi pattude ja mitte Aadama üleastumise eest.3. Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui ta kuuletub evangeeliumi seadustele ja talitustele.4. Me usume, et evangeeliumi esimesed põhimõtted ja talitused on: esiteks usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse, teiseks meeleparandus, kolmandaks ristimine vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks, neljandaks Püha Vaimu anni andmine käte pea peale panemise teel.5. Me usume, et selleks, et jutlustada evangeeliumi ja sooritada selle talitusi, peab inimene olema kutsutud Jumala poolt prohvetliku kuulutamise ja käte pealepanemisega nende poolt, kes on selleks volitatud.6. Me usume samasse organisatsiooni, mis oli algkirikus, nimelt apostlid, prohvetid, karjased, õpetajad, evangeeliumi kuulutajad ja nii edasi.7. Me usume keelte, prohvetliku kuulutamise, ilmutuste, nägemuste, tervekstegemise, keelte tõlgitsemise ja teistesse andidesse.8. Me usume, et Piibel on Jumala sõna sel määral, kui see on tõlgitud õigesti; me usume samuti, et Mormoni Raamat on Jumala sõna.9. Me usume kõike, mida Jumal on ilmutanud, kõike, mida Ta ilmutab praegu, ja me usume, et Ta ilmutab veel palju suuri ja tähtsaid Jumala kuningriiki puutuvaid asju.10. Me usume tegelikku Iisraeli kogumisse ja kümne suguharu taastamisse; et Siion (Uus Jeruusalemm) ehitatakse Ameerika mandrile; et Kristus saab isiklikult valitsema maa peal ja et maa uuendatakse ning saab paradiisliku hiilguse.11. Me nõuame õigust kummardada Kõigevägevamat Jumalat meie oma südametunnistuse järgi ja lubame sama õiguse kõikidele inimestele, kummardagu nad kuidas, kus või mida nad soovivad.12. Me usume, et tuleb olla alluvad kuningatele, presidentidele, valitsejatele ja võimukandjatele, kuuletudes seadustele neid austades ja toetades.13. Me usume, et tuleb olla ausad, ustavad, kõlbeliselt puhtad, heatahtlikud, vooruslikud ja teha head kõikidele inimestele; tõesti, me võime öelda, et me järgime Pauluse manitsust – me usume kõigesse, me loodame kõike, me oleme talunud palju ja loodame, et me oleme võimelised taluma kõike. Kui on midagi vooruslikku, armast või märkimis- või kiiduväärset, siis me püüdleme kõige selle poole.

Tuntud mormoone: Joseph Smith, Jr. · Jane Manning · Brigham Young Philo Farnsworth · Marie Osmond · Stephenie Meyer Dieter F. Uchtdorf · Harry Reid · Mitt Romney

Suurema mormoonide arvuga riigd
USA	umbes 6,59 miljonit
Mehhiko	umbes 1,42 miljonit
Brasiilia	umbes 1,35 miljonit
Filipiinid	umbes 746 000
Tšiili	umbes 585 000
Peruu	umbes 578 000
Argentina	umbes 445 000

Salt Lake Temple

Mormoonid on Joseph Smithi poolt Ameerika Teise suure ärkamise (American Second Great Awakening, 1800-1870) ajal rajatud usundi, mormoonlusega, seotud usuline ja kultuuriline grupp. Enamik mormoone kuulub Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse (edaspidi: VAP kirik) samas kui vähemik on teiste iseseisvate kirikute liikmed. On ka palju iseseisvaid või mitte-praktiseerivaid mormoone. Mormoonide kultuurilise mõju kese on Utah’s ning Põhja-Ameerikas elab rohkem mormoone kui ühelgi teisel mandril, ehkki enamik mormoone elab väljaspool Ameerika Ühendriike. Mormoonid on arendanud välja tugeva ühismeele tunde, mille põhijooned tulenevad nende õpetusest ja ajaloost. Nad pühendavad palju aega ja vahendeid teenimisele oma kirikus ning paljud noored mormoonid langetavad valiku teenida täisaeg äsjapöördunu misjonil. Mormoonide tervise-eeskirjad keelavad alkohoolsete jookide, tubaka, kohvi, tee ja muude sõltuvusttekitavate ainete kasutamise. Nad kalduvad olema väga perekesksed ning on neil tugevad sidemed põlvkondade vahel ning kaugemate sugulastega. Mormoonide range karskuskoodeks keelab abielueelsed seksuaalsuhted ja nõuab kindlat truudust abielu kestel.

Mõnikord seostatakse mormoone polügaamiaga. Polügaamia (või mitmikabielu) praktiseerimine oli eristavaks tunnusjooneks paljudele varastele mormoonidele; 1890. a ütles aga VAP kirik sellest lahti ning järgmise 15 aastaga see lakkas. Tänapäeval praktiseerivad polügaamiat üksnes VAP kirikust lahku löönud mormooni fundamentalistid.

Enamik mormoone teadvustab end kristlastena, ehkki mõned nende tõekspidamised lähevad kristluse peavoolust lahku. Mormoonid usuvad piiblisse ning lisaks ka pühakirja teistesse tekstidesse, nagu Mormoni Raamat. Neil on ainulaadne vaade kosmoloogiale ning nad usuvad, et kõik inimesed on Jumala hinge lapsed. Mormoonid usuvad, et Jumala juurde naasmiseks tuleb järgida Jeesus Kristuseeeskuju ja võtta vastu tema lunastus läbi teatud kindlate usuliste kommete, nagu ristimine. Nad usuvad, et volitus sooritada eelnimetatud usulisi kombeid taastati Joseph Smithi kaudu ning et nende kirik on juhitud elavate prohvetite ja apostlite poolt. Mormoonide usu keskmeks on uskumus, et jumal räägib oma lastega ja vastab nende palvetele.

AjaluguRedigeeri

KaasaegRedigeeri

VAP kiriku liikmete arv hakkas kiirelt kasvama maailmasõjajärgsel perioodil ja kahekordistus iga 15–20 aasta järel.^[1] 1996. aastaks elas väljaspool USA-d rohkem mormoone kui USA-s.^[2] Kõige rohkem on USAs mormoone Utah' osariigis, kus 68% osariigi rahvastikust on mormoonid. 2012. aasta seisuga oli maailmas hinnanguliselt 14,8 miljonit mormooni,^[3] kellest umbes 57% elas väljaspool USA-d,^[4] 2018. aasta seisuga oli mormoone 16 118 169.

Mormoni Raamat (inglise keeles "Book of Mormon") on mormoonide teine pühakiri Piibli  kõrval.

Selle avaldas 1830. aasta märtsis Joseph Smith pealkirjaga "The Book of Mormon: An Account Written by the Hand of Mormon upon Plates Taken from the Plates of Nephi". Tema jutustuse järgi oli see raamat algselt graveeritud kuldplaatidele "muudetud egiptuse kirjas" (ingl reformed Egyptian). Smith olevat raamatu saanud inglilt nimega Moroni.

Seda on trükitud üle 150 miljoni eksemplari. Mormoni Raamat on tõlgitud 82 keelde. Lisaks sellele on raamatu üksikute osade tõlge ilmunud 25 keeles. Eesti keeles on Mormoni raamat ilmunud 1999, 2000, 2004 ja 2011.

PäritoluRedigeeri

Mormoni raamatu tekst räägib niiviisi oma päritolust: “[Mormoni raamat] on lühendus Nefi rahva ja ka laamanlaste ülestähendusest…. Kirjutatud käsu kohaselt ning samuti prohvetliku kuulutamise ja ilmutuse vaimus.”^[3] See näitab kahte suurt põhimõtet Mormoni raamatu päritolust: (1) raamat on kirjutatud muistsetest rahvastest (2) raamat kirjutati kui pühakiri.

Raamat on ülestähendus muistsetest rahvastest, kes elasid Ameerika mandril. Raamat on erinevate prohvetite kirjutiste kogum. Mormon oli prohvet, kes pani kokku suurema osa Mormoni raamatust, ja sellepärast raamatut nimetatakse Mormoni raamatuks. Mormon ütles, et ta valmistas Mormoni raamatu, et “veenda kõiki teid, maa ääred, meelt parandama ja valmistuma seisma Kristuse kohtujärje ees.” Tegemist pole pelgalt ajaloolise raamatuga.

Selleks, et need kirjutised säiliksid, Mormon kirjutas kuldplaatidele. Mormoni poeg, Moroni, peitis need maa sisse umbes 421 pKr. 21. septembril 1823 see sama Moroni ilmus inglina Joseph Smithile ja juhatas Josephi künkale, kuhu plaadid oli peidetud (umbes 5 km Josephi tollasest kodust). Joseph tõlkis ülestähendused Jumala väega, ja need trükiti kui Mormoni raamat 1830. aastal Palmyras New Yorgis USA-s.

Raamatu sisuRedigeeri

Mormoni Raamatu esimene osa räägib sellest, kuidas 600. aasta paiku eKr, enne Jeruusalemma vallutamist ja Babüloni vangipõlve algust sai Jeruusalemma elanik Lehi Jumala ilmutuse ning rändas koos oma pere ja muu kaaskonnaga kagusse Araabia poolsaarele, ehitas seal laeva ja sõitis sellega Ameerikasse. Seal rajas ta juutide kogukonna, mis hiljem jagunes kaheks, nefilasteks ja laamanlasteks, mis teineteisega sageli sõjajalal olid. Pärast ristilöömist ilmus Ameerikasse Jeesus Kristus, kes õpetas inimesi korralikult elama, ja paariks sajandiks saabus rahu. Lõpuks lahknesid juudid taas nefilasteks ja laamanlasteks, kes enam kui pool sajandit teineteisega sõdisid, kuni lõpuks suures lahingus nefilased täielikult hävitati. Laamanlased seevastu mandusid ja neist said indiaanlased. Mormoni raamat sisaldab ajalugu, aga raamatu peamised eesmärgid on (1) näidata milliseid suuri asju Issand on teinud (2) anda inimestele teada Issanda lepingutest nii, et nad ei oleks igaveseks kõrvale heidetud (3) veenda inimesi, et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal. 

Mormoni Raamat jaguneb väiksemateks raamatuteks nagu Piibelgi. Igaüks nendest raamatutest kannab kas jutustaja või suure juhi nime nagu Piibliski. Ka stiililiselt on Mormoni Raamat Piibliga väga sarnane. Mõned raamatud on kirja pandud esimeses isikus, enamik kolmandas isikus. Üldiselt on raamatud kronoloogilises järjestuses ja jutustavad tuhande aasta jooksul juhtunust. Nagu Piibel, nii ka Mormoni Raamat on pärast valmimist jagatud peatükkideks ja salmideks, nii et see jaotus on hilisem lisand, mitte algupärandi osa.

Tähtsus mormooni usundisRedigeeri

Mormoni raamatut peetakse pühakirjana ja mormoonid usuvad, nii nagu teised kristlased, et pühakirjad on kirjutatud Jumala Vaimu abil ja on kasulikud õpetuseks ja juhendamiseks.^[6] Teiste sõnadega, Mormoni raamat ”sisaldab Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiust” ^[7]. See tähendab, et pühakirjad näitavad, kuidas Jumal soovib, et inimesed elaksid. Seega mormoonid uurivad Mormoni raamatut, Piiblit ja teisi pühakirju tihti.

Aga Mormoni raamat on ka tähtis, sest mormoonid peavad seda tõendiks, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja et Joseph Smith oli Jumala poolt kutsutud prohvet. Mormoni raamat räägib Jeesusest kui Jumala pojast ja maailma Päästjast. Järelikult, kui Mormoni raamat on tõde, siis ainuke viis elada õnnelikult igavesti on Jeesuse Kristuse läbi. Samuti, kui Mormoni raamat on tõde, siis Joseph Smith’i lugu on ka tõde: ta tõlkis seda Jumala väe läbi.

Peaaegu kõik mormoonid peavad Mormoni Raamatut pühaks. Suurem osa mormoone on koondunud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse, millel on üle 14 miljoni järgija üle maailma. Lisaks on arvukalt väiksemaid mormoonide kirikuid ja ühendusi, mis peavad samuti Mormoni Raamatut pühaks, kuid vähem tähtsates küsimustes võivad nende seisukohad lahkneda.

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku jaoks on Mormoni Raamat üks neljast pühakirjast ja sealjuures neist kõige lähedasem Jumalale. Seda põhjendavad mormoonid asjaoluga, et Piibel on nende hinnangul mitmeastmelise tõlkimise saadus (aramea, kreeka, ladina, inglise) ja Mormoni Raamat ei ole.

Argumendid poolt ja vastuRedigeeri

Mõned ütlevad, et Mormoni raamat on täis anakronisme, kirjeldades loomi, aineid ja esemeid, mida Ameerikas pärast jääaega ja enne eurooplaste saabumist ei tuntud. Nende hulka kuuluvad kariloomad, hobused, härjad, lambad, kodukitsed, sead, elevandid, nisu, oder, viigipuu, viinamarjad, raud, pronks, teras, ahelad, saablid, mõõgad, lõõtsad ja kaarikud. Nende kasutamise jälgi, samuti Mormoni Raamatus kirjeldatud asulaid ei ole väljakaevamistel, sealhulgas mormoonide rahastatud väljakaevamistel leitud. Samuti juhivad kriitikud tähelepanu sellele, et indiaani keeled ei ole üldse sarnased Lähis-Idas räägitud semi-hami keeltele.

Teised väidavad, et Mormoni raamat on tõsi. Nad osutavad näiteks sellele, et sageli on raamatule lisatud Kolme tunnistaja tunnistus ja Kaheksa tunnistaja tunnistus. Kolm tunnistajat kinnitavad, et on näinud kuldplaate, millest Smith väidetavalt tõlke tegi, ning nad on veendunud, et plaadid on kullast ja taevalikku päritolu ning nende tõlge ehtne. Kaheksa tunnistajat kinnitavad, et on näinud plaate, mis on kulla välimusega, hoidnud oma käes nii palju lehti kui Smith tõlkis ja näinud uurendusi nendel lehtedel. Teine tõend on “chiasmus”. Chiasmus on vana heebrea luuletuse vorm. Chiasmus leitakse tihti Mormoni raamatus ja tugevasti viitab sellele, et Mormoni raamat on pärit muistsest heebrea keelsest rahvast.