Nõukogude okupatsioon Eestis 1940-1941

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupatsioon NSV Liidu poolt Teise maailmasõja ajal, mis algas Punaarmee sissetungiga Eestisse 17. juunil 1940 ja lõppes vastavalt Saksa vägede pealetungile Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis-oktoobris 1941. Viimane Eesti osa, Osmussaar, jäeti punaväelaste poolt maha 3. detsembril 1941.
Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud!), kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud.

Kronoloogia

Nõukogude sõjalaevastiku operatiivplaan "Vulkan" Eesti blokeerimiseks 1940. aastal

• 9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr 02622, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: viia 10. juunil kell 5.00 Punalipuline Balti laevastik Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.
• 14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. NSV Liidu õhujõudude lennuk tulistas Soome lahe kohal alla Soome reisilennuki Kaleva. NSV Liit esitas Leedule ultimaatumi ja 15. juunil okupeeris Leedu.
• 16. juunil kell 14:30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist.
• 17. juunil kell 5:00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid: 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe ja mereväeüksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000-ni. Nõukogude väeüksused sisenesid ka Lätisse.
• 18. juunil võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid.
• 19. juunil saabus Tallinna Stalini eriesindaja Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti Vabariigi likvideerimist.
• 21. juunil korraldati Eestis riigipööre.
• 11. juulil andis NSV Liidu kaitseminister Semjon Timošenko välja käskkirja nr 0141, mille alusel liideti vormiliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi territoorium 31. juuliks 1940 Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu.
• 14.–15. juulil toimusid uue Riigivolikogu "valimised".
• 21. juulil võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.
• 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule palve Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu.
• 6. augustil otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.
• 25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, millega muudeti senine Riigivolikogu Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

Eellugu

Baaside leping

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.
24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.
Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
Pakti alusel rajati Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000), Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.
15. mail 1940 sõlmiti Moskvas sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.

Eesti okupeerimine

Okupeerimise strateegiline plaan

Ultimaatum ja sõjaline okupeerimine

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi.
16. juunil väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis ultimatiivselt täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:
NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:
1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude Liidu – Eesti pakti ausalt ellu viia.
2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse, küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude Liidu – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.
Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.
17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse. Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna.
Operatsiooni käigus hukkus 58 punaarmeelast (neist 15 sooritasid enesetapu ja 15 uppusid), haavata sai 158. Sidepataljoni lahingus sai surma 2 Eesti sõjaväelast ja 1 kommunist.
17. juunil 1940 saatis NSV Liidu kaitserahvakomissar Semjon Timošenko Jossif Stalinile ja Vjatšeslav Molotovile eriti salajase märgukirja nr 390. Selleks, "et valmistada Baltimaades kiires korras ette sõjatanner", pidas Timošenko vajalikuks asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid:

• piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt
• igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks
• võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus
• tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt
• objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna Nõukogude vägedele
• tuleb otsustavalt asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele
• allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile tuleb luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias, sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko

Andrei Ždanov

Juunipööre

19. juunil saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär, ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee I sekretär Andrei Ždanov. Kohtumisel Vabariigi Presidendiga uue peaministri nimetamise ja NSV Liidule sõbraliku valitsuse moodustamise eesmärgil esitatud kandidaadid, õiguskantsler Anton Palvadre või saadik August Rei – olid A. Ždanovile vastuvõtmatud ja ta soovis näha „valitsusjuhi” kohal dr Johannes Vares-Barbarust.
21. juunil vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja Nõukogude Liidu sõjajõudude surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse.

II Riigivolikogu valimised

Tallinna töölissportlased miitingul Vabaduse väljakul 17. juulil 1940

Miiting Vabaduse väljakul 17. juulil 1940, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu

5. juulil andis Varese valitsus korralduse Riigivolikogu uue koosseisu valimiste kohta. Valimistele kandidaatide esitamise tähtajaks seati 10. juuli, valimiste päevaks määrati 14.–15. juuli. Valimiste korralduslikuks aluseks oli kehtiv Riigivolikogu valimise seadus. 14. ja 15. juulil 1940 toimusid Nõukogude julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all II Riigivolikogu valimised. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati. Valimistel osales 81,6% valijate üldarvust.
14. ja 15. juuli valimised olid tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamine. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valimiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.

Eesti NSV väljakuulutamine ja vastuvõtmine NSV Liitu

21. juulil võttis vastvalitud II Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõštšikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSV Liidu Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin ning 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.
25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

NSV Liidu relvajõud Eestis pärast 17. juunit 1940

Eestis ja Lätis paiknevate NSV Liidu relvajõude juhtorganina moodustati 11. juulil 1940 Balti Erisõjaväeringkond peakorteriga Riias.

NSV Liidu maaväed

8. armee, peakorteriga Tallinnas Narva maantee 30 hoones ja hiljem Tartus 21. juunist 1940. aastal, endise 2. Diviisi hoonetes.

• 13. kergtankide brigaad
• 65. laskurkorpus, staap Tallinnas Eesti sõjaväe keskhaigla hoones:
  • 16. laskurdiviis,
  • 11. laskurdiviis,
  • 90. laskurdiviis,
  • 19. kergtankide brigaad;
• 1. laskurkorpus:
  • 24. laskurdiviis,
  • 56. laskurdiviis;
• 19. laskurkorpus:
  • 42. laskurdiviis,
  • 49. laskurdiviis.

17. augustil 1940 andis NSV Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaallaskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu."

NSV Liidu sõjamerelaevastiku Balti laevastik

17. juunil 1940 olid Tallinna reidil ja Läänemeres, Riia lahes ja Soome lahes asuvad Baaside lepingu alusel Eestisse asunud Balti laevastiku jõud (1., 2., 3. ja 4. allveelaevade brigaad; laevastiku eskaader, mille koosseisus lahingulaev "Oktjabrskaja revolutsija", 3. miinilaevade divisjon ja vahilaevade divisjon Naissaare piirkonnas, vastavalt Erioperatsioon Gudok plaanile ründama Eesti kaitsejõude, selleks et kooskõlastatult Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna maavägedega viia läbi Eesti okupeerimine sõjalise operatsiooni tulemusena.
Nõukogude okupatsiooni algusega Eestis esitas PBL esindaja 17. juunil 1940 Eesti sõjaministri abile August Traksmaale nõude 2 ööpäeva jooksul vabastada ja anda PBL käsutusse järgmised objektid: Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi hoone – Pagari tänav maja nr. 1, Eesti Vabariigi Merejõudude Staabi hoone, Mereväe Ekipaaž (Kopli tänav 76) ja selle kasarmud, Teedevalitsuse hooned, Tolliameti hooned (Sadama tänaval), Eesti Ohvitseride Kogu hoone, Tallinna Prefektuuri hoone, 20 suvilat Pirital ja Nõmmel, Kalevi pataljoni ja Sõjakohtu hoone ning täiendavalt arsenalide, Laevaremonditehas ja 2 dokki, hotellide (hotell Palace, Bristol), Vene teater, kino (Gloria Palace), Trakmani kaubamaja, gümnaasiumihoone, Kalevi staadion ja elumajad (Pärnu maantee 11, Raua tänav 30, 31, 32, 33, 34, 36, 37, 38, 42, Kreutzwaldi tänav 13, 15, 17, 19, Kunderi tänav 6, 10, 14, Gonsiori tänav 31, Pirita tee 9, Narva maantee 73, 75, 77, 85) nimekiri Tallinnas. Täiendavalt nõuti kogu Eesti Õhukaitse ja õhutõrje kahurväe ja lennuväe aerodroomi üleandmist PBL "Tallinnas baseeruvate laevade kaitseks, õhust". Raua tänav 35 hoonesse asus Punalipulise Balti laevastiku ajalehe "Красный Балтийский флот" toimetus, trükikoda asus Kreuzwaldi tänav 2 hoones. Narva maantee 1 asus Balti laevastiku Poliitpropaganda valitsus.
Põhiliseks Balti laevastiku peakorter ja staap asus Tallinnas kino Gloria Palaces, tugipunktiks Eestis kujundati Tallinn ja Paldiski linn.
Punalipulise Balti laevastiku õhujõudude kasutuses olid lennuväljad Mandri-Eestis ning ka saartel: Saaremaal – Kaguli lennuväli, kus paiknenud 57. kauglennuväepolgu 15 lennukit DB-3 tegid alanud teise maailmasõja alguses, 7. augustist kuni 4. septembrini 1941 pommituslennud 1800 km kaugusel asuvale Saksamaa pealinnale Berliinile eskadrillikomandöri Jevgeni Preobraženski juhtimisel; 73. pommitajate polk, mis asus Pärnus ja Tallinnas.

NSV Liidu õhujõud

Eesti lennuväljadele paigutati 15., 35., 38., 53. ja 60. lennuväepolk. Eelvevalt oli Eestis olnud juba 4 lennuväediviisist: 63. kaugpommitajate polk Kuusiku lennuväljal; 50. kaugpommitajate polk Haapsalu lennuväljal; 35. kaugpommitajate polk Tartus Raadi lennuväljal; 38. hävituslennukite polk Tallinnas Lasnamäe lennuväljal.

NSV Liidu SARKi siseväed Eestis

• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi vägede 2. Raudteeehitiste valve diviisi, 51. Raudteeehitiste valve polgu 1. pataljon, mille pataljonistaap asus Tallinnas (3 inimest).
  • 1. rood Tallinnas, (isikkoosseis 128 inimest), mis valvas Tallinna Elektrijaama ja veepumbajaama;
  • 2. rood Petseris, (isikkoosseis 144 inimest)
  • 3. rood Kingissepas, (isikkoosseis 128 inimest), valvas üle Narva jõe viivat Narva silda (raudtee- ja autosilda);
  • 7. rood Pärnus, (isikkoosseis 139 inimest). Diviisi 2. brigaadi polgud asusid: 2. rood – Novgorodis; 5. Moskvas, 6. Pihkvas; tagavararood Leningradis, soomusrong Pihkva raudteejaamas.

22. juunil 1941, vastavalt mobilisatsiooniplaanile moodustati selle pataljoni baasil NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 109. Raudteeehitiste valve polk, (109 полк войск НКВД СССР по охране железнодорожных сооружений), juhtkond asus Tallinnas kuni 8. juulini 1941, pärast seda Tapal, 17. augustiks 1941. aastal lahkus Luugasse (?)

• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 153. üksik konvoibrigaad, asukohaga Tallinn

NSV Liidu SARKi Balti piirivalveringkonna vägede nõukogude riigiasutuste valveüksustega tegutsesid NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 22. motolaskurdiviisi 3. polk, (3-й полк, 3 мотострелковый полк 22 мотострелковой дивизий оперативных войск НКВД, 3-й Мотострелковый полк внутренних войск НКВД, 3-й ОМСП), mis oli ka osalenud 1939. aasta sügisel NSV Liidu poolt Poolalt vallutatud alade hõivamisel.
Polgu ülem oli major Pavel Vassiljevitš Brovkin, polgu ülema asetäitja poliitalal pataljonikomissar M.S.Kutsenko (Куценко М.С.), polgu staabiülem major M.S. Katin.
Polgu 1. pataljon, tankirood (tankid BT-7) tegeles Tallinnas nõukogude- ja valitsusasutuste: Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu, Eestimaa Kommunistliku Partei KK, kõrgsagedussideobjektide ning tähtsate tööstusobjektide valvega.
Tallinnas paiknenud 1. pataljon osales 1941. aasta sügisel nõukogude vägede Tallinna kaitseoperatsioonis.
Teise maailmasõja alguses asus suurem osa 3. polgust (peale 1. pataljoni) operatiivkomandeeringus Leedus Vilniuse piirkonnas, mitte Tallinnas, ning pärast teise maailmasõja algust taganesid 3. polgu väeosad koos punaarmee väeosadega ja 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpusega Venemaale Pihkva oblastisse, Porhovi-Dno piirkonda.

NSV Liidu SARKi piirivalveväed Eestis

NSV Liidu Ehituse RK ehituspataljonid

• NSV Liidu Ehituse Rahvakomissariaadi 43., 44., 45., 47. ja 48. ehituspataljon.

Eesti riigikorralduse lõhkumine ja repressioonid

1940. aasta 17. juunil Narva raudteejaamas esitas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör Kirill Meretskov Sõjavägede ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile allakirjutamiseks lepingu, milles nõuti:

• 1. paigutusrajoone ja majutamist Nõukogude sõjaväele, Eesti sõjaväe kasutada olevad kasarmud tuli loovutada mõne tunni jooksul
• 2. linnade telefonikeskjaamades Nõukogude Liidu sõjalise kontrolli rakendamist
• 3. lubada osta Eestis toiduaineid
• 4. Eesti sõjaväe koosseisu mittekuuluvatelt isikutelt relvade ära võtmist 48 tunni jooksul

Riigi poliitilise juhtkonna represseerimine

17. juulil 1940 Nõukogude Liidu relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas Konstantin Päts 21. juulil Andrei Ždanovi kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametisse määramise ning järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. 30. juulil K. Päts vahistati ja saadeti koos perega administratiivasumisele Nõukogude Liitu.
22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Nõukogude Liitu Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.
Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku 11 isikut: Ado Birk, Ants Piip, Konstantin Päts, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest, kes kas mõrvati või hukkusid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.

Eesti sõjavägi

Pärast juunipööret andis Johannes Varese valitsus 5. juulil 1940 välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti sõjaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo, sõjaväe ja sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass, 1. diviisi poliitiliseks juhiks Enn Kippel, 2. diviisi poliitiliseks juhiks Paul Huubel, 3. diviisi poliitiliseks juhiks Oskar Katt, 4. diviisi poliitiliseks juhiks Reinhold Kolberg, Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiliseks juhiks Rudolf Põder, õhukaitse poliitiliseks juhiks Eduard Inti, mereväe poliitiliseks juhiks Voldemar Kin (Kinn).
Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.
Kahest diviisist koosneva Punaarmee 22. Eesti territoriaallaskurkorpuse formeerimine lõpetati põhiliselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senistest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. 1940. aasta teisel poolel vallandati kuni 400 Eesti ohvitseri. 15. novembril 1940 kinnitati Punaarmee teenistusse jäetud Eesti ohvitserid senises auastmes põhikohaga teenistusse. 21. septembril 1940 kandis Balti Erisõjaväeringkonna vägede juhataja kindralpolkovnik Aleksander Loktionov Semjon Timošenkole ette, et Eesti sõjaväe ümberkujundamine 22. territoriaalkorpuseks on lõppenud ja seejuures vallandatud 2351 inimest (juhtivast koosseisust 212, nooremkomandöridest 374 ja reakoosseisust 837). Korpus relvastati Eesti kaitseväe relvastuse ja sõjatehnikaga. Territoriaalkorpuse 9690 eestlasest sõjaväelast andsid Punaarmee aastapäeval 23. veebruaril 1941 truudusvande NSV Liidule.
Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Norillagis lasti 1942. aastal Nõukogude võimu poolt maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Nõukogude Liitu viidud, kus neist enamik samuti vangistati.

Kaitseliit

17. juunil 1940, pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse, saadeti Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda, millega algas ka Kaitseliidu likvideerimine. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Politsei

Üheks võimalikuks vastupanujõuks Nõukogude võimu esindajatele Eesti riigi kontrolli all hoidmiseks oli relvastatud ning organiseeritud politseisüsteem. Kuna riigi oma kontrolli alla saamine viidi esimesel perioodil läbi varjatult, siis algas ka Eesti politsei likvideerimine 1940. aasta juunis ja augustis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ning võimalike vastupanujuhtide (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.
Juuni lõpul moodustati uus organisatsioon: Rahva Omakaitse (RO), mille üldjuht oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. RO-le jagati välja relvad. 5. juulil andis Vabariigi President RO seaduse, millega seadustati vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon. RO tegutses kui abipolitsei.
25. juunil määrati Sisekaitseülemaks Harald Haberman. Mõni päev hiljem sai abiliseks Andrei Murro, kes määrati ka Politseitalituse direktoriks. 1. juuliks oli Nõukogude võimu toetajate poolt üle võetud Poliitiline Politsei. 1. juuliks oli vastne Nõukogude võim tagandanud ja uuele tööle suunanud kõik politseiprefektid ja enamik politseikomissare.
16. juulil 1940 vahistati siseministri abi sisekaitseülema ülesannetes Harald Habermani otsuse alusel suur hulk Eesti Vabariigi politseinikke. 14. juunil 1941 viis NKVD läbi massiküüditamise. Politseinikud, kes jäid tookord tabamata, liitusid enamasti metsavendadega. Politseinikke mobiliseeriti ka Punaarmeesse. Kui hiljem selgus, et isik oli olnud politseinik, jäid sellised mehed enamasti kadunuks, sest NKVD vahistas nad salaja ning saatis vangilaagritesse. Endisi politseinikke vahistati Eestis veel 1950. aastate alguseni. Kõike seda arvesse võttes on hukkunud ja hukatud politseinike lõplikku arvu raske öelda, andmete täpsustamine jätkub. Teadaolevalt represseeriti ainuüksi 14. juunil 1941 umbes 500 politseinikku. Nõukogude Liidu vangilaagreist pääsesid eluga üksikud. Kanadas elanud endise Märjamaa konstaabli A. Havi arvates mõrvati 1940. ja 1941. aastal ning hiljem 634 politseis (sh kantseleis jm) töötanud isikut. Tema andmetel lahkus 1944. aastal Läände 366 politseis teeninud inimest.
25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mille järgi moodustati Eesti õiguskaitsesüsteem juba NSV Liidu NKVD struktuuri eeskujul. 31. augustil 1940 andis endine siseminister, siis juba siseasjade rahvakomissari asetäitja Maksim Unt Siseasjade rahvakomissariaadi asjaajamise üle rahvakomissar Boris Kummile.

Poliitiline Politsei

Okupatsioonivõimude kuriteod

Majanduse sotsialistlik ümberkorraldamine

Eesti Vabariik oli sõdadevahelisel ajal tugevasti arenenud, üldiselt oli Eesti vahet Lääne-Euroopaga vähendamas. Keskmine eluiga oli tõusnud 58 aastani. Keskmine palk jõudis 2/3-ni Lääne-Euroopa omast, ostujõud oli seoses madalamate hindadega Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta oli kõrgem kui Saksamaal. Mõistagi oli ka vaeseid, keldrikorruste elanikke, lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid aitama vanematel sissetulekut teenida. Nõukogude võim alustas radikaalseid ümberkorraldusi. Esimene nõukogude aasta tähendas Eestile enam kui 1000% inflatsiooni, reaalsed sissetulekud kahanesid enam kui poole võrra ja tööpuudus jõudis mõnes linnas 10%ni. 1940. aasta hilissuvest peale ei jätkunud vaesematel elanikel enam raha toiduainete piisavaks ostmiseks - tulemuseks oli alatoitumus, mis oli laialt levinud; selline olukord kestis üle kümne aasta. Loomulik suremus tõusis märgatavalt juba 1940. aasta lõpuks.

Maareform

1940. aasta sügisest 1941. aasta suveni teostati petlik (nukuvalitsus oli algul lubanud, et kelleltki maad ära ei võeta) "sotsialistlik maareform". Maareform oli poliitiline manööver, nõrgestamaks suurtalunikke ilma uusi mõistlikult majandatavaid talusid loomata ning valmistumaks hilisemaks sundkollektiviseerimiseks. Maaomanikelt võõrandati kompensatsioonita kogu maa, mis ületas 20-30 hektarit. Maareformiga sai Eestis kahju 20% talunikest. Võõrandatud maad jagati maata sulastele ja popsidele. Eestis oli uusmaasaajaid koos juurdelõikeid saanud väikemajapidamistega üle 40 000-de. Laiali jagatud põllutükid (u 12 hektarit) olid pere ülalpidamiseks ebapiisavad.

Küüditamine juunis 1941

Vene-Saksa sõja algus ja repressioonid Eestis

Mobilisatsioon Punaarmeesse

Nõukogude repressiivorganite tegevus

Hävituspataljonide moodustamine ja tegevus

Nõukogude vägede taandumine ja Suvesõda

Eesti teises maailmasõjas (1939-1945)

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes Idarindel ja Karjala rindel.

Molotovi-Ribbentropi pakt

 

23. augustil 1939 allkirjastasid NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop Mittekallaletungilepingu Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel ning selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

 

Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee väeosi.

 

Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest Eestis paiknevatest baasidest ründasid Soomet Nõukogude lennukid. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu. Juba enne seda okupeeris Punaarmee vastupanu kohtamata Eesti.

 

1940. aasta 21. juunil kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude sõjajõudude surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Varese. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.
14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

Sõjategevus Idarindel

 22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Sõjategevus Idarindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal

Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal

1941. aasta 23. juunil andis NSV Liidu SARKi rahvakomissari asetäitja Ivan Maslennikov korraldus piiriäärsetes piirkondades, kus moodustati rahuaegsete sõjaväeringkondade asemel rinded (Põhjarinne, Looderinne, Läänerinne, Edelarinne), moodustada piiriäärsete piirkondade piirivalvevägede ülematel, piirkondades asunud SARKi sisevägede, konvoi- ja raudteeehitiste valve, ehitusvägede, miilitsaasutustest ning piirivalvevägedest Punaarmee Tegevarmee tagalajulgestuse juhatajale alluvad väeosad, mis tagaks "korra vägede tagalas, tagala puhastamise sõjapõgenikest, ning kindlustaks vägede varustamise". Ehkki sõjaliselt allus Eesti NSV territoorium Balti Erisõjaväeringkonnale, allutati Eestis asuvad siseväed SARKi Leningradi ringkonna piirivalvevägede juhatajale – kindralleitnant Stepanovile.

 

26. juunil moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti hävituspataljonide operatiivgrupp, mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ülem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin, ülema asetäitjad: Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurkin ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš^[1], kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse Looderinde (endise Balti sõjaväeringkonna staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega Pihkva oblastisse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus Põhja-Eestimaa Põhjarinde alluvusse, Lõuna-Eesti ja Läti aga Looderinde alluvusse.

Sõjategevus Eestis ja Idarindel

 

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Sõjategevus juulikuus

Eesti suunas tungis peale Saksa Wehrmachti Väegrupp Nord kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde (ülem marssal Kliment Vorošilov) ning Eestis ka täiendavalt Põhjarinne ja NSV Liidu sõjamerelaevastiku Punalipulise Balti laevastiku väekoondised.
Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Wehrmachti 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. Sõjategevuse alguses asusid 8. armee: 10. laskurkorpus Pärnu–Võrtsjärve kaitseliinil ning 11. laskurkorpus Emajõe kaitseliinil. 3. juulil sai 8. armeele käsu asuda kaitsele looduslikele tõketele – Pärnu jõgikonna soodele, Võrtsjärve ja Emajõe põhjakaldale. 6. juulil andis 8. armee juhataja lahingukäsu kaitse organiseerimiseks Pärnu-Võrtsjärve-Tartu joonele. PBL-i sõjanõukogu otsusel alustati ka Tallinna ümber kolme kaitseliini rajamist. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor I. Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel.
Tallinna ümber 30 km raadiuses rajati kaitseliinid, kuhu sundkorras aeti linnaelanikke. Välimine kaitseliin rajati Tallinnast 35–40 km kaugusele Paldiski-Rapla-Kose-Salmistu joonele, keskmine 9–12 km kaugusele Tiskre-Harku-Pääsküla-Lehmja-Lagedi-Iru-Muuga joonele ja sisemine kaitseliin linna tolleaegsele piirile Kopli lahest läbi Tondi-Ülemiste ja Lasnamäe. Kkaitseliinide rajamiseks Tallinna ümber kehtestati üldine töökohustus ja kaitsetöödele, sealhulgas tankitõkkekraave saadeti rajama tallinlased, kellel ei olnud vastavat paberit vabastuse kohta. Mehi võeti vanuses 16–60 aastat, naisi 16–55 aastat. Planeeritud kaitseliinid keskendusid eelkõige Saksa tankide peatamisele (tankitõkked ehitati ka linna tänavatele) ja koosnesid tankitõrjekraavide, kaevikute ja tulepunktide liinidest, traattõketest, betoonpostidest, rööbastest ja palkidest valmistatud vaitõketest, raidtõketest, jõgede kallastele rajatud eskarpidest jne. Tallinna ümbruse kaitseliinidel oli tankitõrjekraave üle 30 kilomeetri, betoonpüramiide 8000, metall- ja puitvaiu 5000, tankitõrjemiine 3000, traattõkkeid kokku 70 kilomeetrit ja raidtõkkeid 6,5 km.

Suvesõda

 

Suvel 1941 moodustus metsavendadest Omakaitse, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist vabastas Omakaitse suure osa Lõuna-Eestist. Suvesõjas 1941. aasta juulist kuni 21. oktoobrini toimunud relvastatud võitluses Eesti iseseisvuslaste (metsavendade ja Omakaitse) ning Saksa 18. armee NSV Liidu 8. armee ja NKVD vägede vastu taastati omavalitsusorganid kuni Eesti täieliku okupeerimiseni Saksa armee poolt.
3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas. 4. juulil Pärnumaal võeti võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas. 4. juuli 1941 – Kilingi-Nõmme lähedal toimus major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel Liivamäe lahing, kus metsavennad võitlesid NKVD ja hävituspataljoni umbes 150-mehelise üksusega. 5. juulil võeti Mõisakülas ja Tõrvas võim üle nõukogude esindajatelt.
Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa armee Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee ja Punalipulise Balti laevastiku grupeeringu taganemistee.
Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil lõplikult tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XXXXI motoriseeritud korpuse 1. tanki- ja 26. motoriseeritud diviis pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas, kus Erich von Mansteini XXXXXVI motoriseeritud korpuse vastu Punaarmee Looderinde 11. armee koosseisus asusid kaitsel 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosad.

Nõukogude võimu taandumine Eestist

Nõukogude mobilisatsioon Eestis 1941

• 2.-4. juuli 1941: Eestis 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon.
• 22.-27. juuli 1941: 1907–1919 sündinud Eesti armee reservväelaste mobilisatsioon.
• 1.-3. august 1941: Saaremaal 1907–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon
• 8.-16. august 1941: mobiliseeriti Eesti armee ohvitserid ning sõjaväeametnikud.
• 20. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 sündinud reservväelased ja seni veel mobiliseerimata 1919–1922 sündinud mehed.
• 21. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 aastatel sündinud sõjaväekohuslased.
• 24. august 1941: võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid seni värbamisest pääsenud.

Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSV Liidu tagalasse toimetati 32 000–33 000 meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSV Liitu. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli ka lootusel sõja kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes peagi koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid ning vähestel, nagu näiteks Kristjan Palusalul, see läbi suurte vintsutuste ka õnnestus.

„ÕIEND
Eesti NSV 1918-1907 sündinud sõjaväekohuslastest ja nende edasisaatmisest teistesse ringkondadesse.

1. Eesti vabariikliku sõjakomissariaadi poolt mobiliseeritud ja Leningradi SR saabunud – 14078 inim.
2. Saadetud:
   1. 25. juuli 41 raudteed mööda Kotlase raudteejaama Arhangelski SR- 2756 inim.
   2. 26. juuli 41 veeteed mööda Tšerepovetsi jaama Arhangelski SR – 1146 inim.
   3. Alates 28. juuli 41 kuni 07. august 41 Uurali SR saadetud 8 ehituspataljoni – 10176 inim.

Kokku: 14078 inim.
Leningradi SR org.mobilisatsioonilise osakonna ülem alampolkovnik Jermitšev. “
– Andmete allikas: KMKA LenR. f. k.1244, kd.13, lk.303 (ЦАМО, ф.ЛенФ (217), оп.1244, д.13, л.303.)

1941. aasta sõjasuvel mobiliseeriti Eestist ja viidi Venemaale tööpataljonidesse umbes 32 600 Eesti meest. Arhangelski sõjaväeringkonna tööpataljonides oli kokku 10 956 eestlast ning Uurali sõjaväeringkonna tööpataljonides 12 341 eestlast ehk 79% selle sõjaväeringkonna tööpataljonide koosseisust. Kokku oli nende kahe sõjaväeringkonna tööpataljonides 23 297 Eesti meest, seega 75% kõigist Eestist mobiliseeritutest. Peale Arhangelski ja Sverdlovski oblasti oli eestlastest koosnevaid tööpataljone Gorki ja Habarovski oblastites, Karjala ANSV-s, Kemerovo, Kirovi, Kurgani, Leningradi, Novosibirski, Omski, Orenburgi, Pensa ja Permi oblastites, Primorski krais, Saraatovi oblastis, Tatari ANSV-s, Tjumeni ja Tseljabinski oblastites, Udmurdi ANSV-s, Usbeki NSV-s, Vladimiri, Volgogradi ja Vologda oblastites.

 

 Nõukogude aktiivi evakueerimine

Enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueeriti vabatahtlikult ning kohustuslikus korras väärtuslik tööjõud NSV Liidu tagalasse – ca 25 000 inimest ja tööstusettevõtete vara, samuti evakueeriti õppeasutusted.

Varade evakueerimine

Varade äravedamise juhiks määrati eesti kommunist Arnold Veimer, kes oma "mälestustes" märgib selle kohta: "Saanud parteisekretärilt Karl Särelt korralduse alustada ettevõtete ja ladude evakueerimist, asusin kohe seda täitma. Alustasime tähtsamate materjalide, toorainete ja valmistoodangu evakueerimist Leningradi. Tegime seda tõhustades ja kiirendades kogu aeg. Kuna juba augusti alul katkes raudteeühendus Leningradiga, siis jäi ainumaks võimaluseks seda teha merd kaudu. Tavalisi laeva laadimise nõudmisi ei saanud säärases olukorras loomulikult täita, vaid tuli määrata käitiste ja laadungite järjekord ja kindlustada pidev töö sadamas. Peab ütlema, et tänu erakorraliste abinõude rakendamisele õnnestuski suur osa materjalidest ja toorainetest evakueerida Leningradi, millega ei sattunud need fašistide kätte."
Eesti omariiklusaegseid arhiive loeti aga niivõrd tähtsaiks, et nende evakueerimist alustati juba juuni lõpul. 1. juulil anti asutustele nimestik dokumentide kohta, mis tulid kastides saata Kirovi. Pakkimist juhtis venelane, sest ilmselt eestlasi sellele tööle ei usaldatud. Äraviidud dokumentidest tuleb märkida olulisemaid: Vabariigi valitsuste koosolekute protokollid (originaalid), Loodearmee arhiiv, sõjakohtu ja diviisikohtute materjalid ning osa Poliitilise Politsei dokumente. Kaasa viidi ka eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat. Kokku sai evakueeritavaid dokumente 120 suurt kasti, mis mahutati ühte kaubavagunisse. Tartu Keskarhiiv jäi täiesti puutumata, sest venelastel polnud selle evakueerimiseks küllalt aega. Eesti Kunstimuuseumist Tallinnas pakiti kokku 70 kunstiteost, mis pandi "Eestirannale". Kuid laev jooksis Prangli saare lähedal madalikule ning sealt pääses ka ligi 3000 mobiliseeritut, kes olid teel Leningradi.

Repressioonid lõpuni

Sõjategevuse alguses moodustati nõukogude vägede tagala julgestamiseks nõukogude aktiivist hävituspataljonid, kes ei osalenud lahingutes saksa regulaararmeega, vaid teostasid tagalapiirkondades terrorit tsiviilelanikkonna ja stiihiliselt tekkinud nõukogudevastaste isikute ja gruppide (Omakaitse) suhtes

• 8. juulil 1941 viidi nõukogude võimuesindajate poolt läbi kinnipeetute hukkamine ENSV SARKi Viljandi vanglas;
• 8.–9. juulil pandi toime ENSV SARKi poolt kinnipeetute massimõrv Tartu vanglas;
• 9. juulil viidi nõukogude võimuesindajate poolt läbi hukkamised Lihulas ja Haapsalus, hukati vastavalt 6 ja 11 inimest;
• 30. juulil panid regulaarvägedest mahajäänud punaarmeelased toime tsiviilisikute tapmised Kuremäe vallas ja Palamuse vallas,
• 2. augustil lasid taganevad punaarmeelased Vaimastvere vallas Udukülas maha 17 relvitut meest.
• 18. septembril 1941 hukati Balti rajooni Rannakaitse Staabi Sõjatribunali otsusega Saaremaal Kuressaare Lossihoovil ca 100 inimest.

Põletatud maa taktika

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.

 

Pärast nõukogude vägede evakueerumist tehtud kokkuvõtted hävitustöödest maanteede alal näitasid, et taandumisel oli osaliselt või täielikult purustanud 120 silda ning ära viidud või lõhutud ligi 70% ehitusmasinate, veokite ja maanteede korrashoiu pargist^[11].

Sõjategevus augustikuus Eestis

Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati ära täielikult 7. augustil. 7. augustil 1941 jõudis Saksa XXVI. armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele.
Saksa väed tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Punaarmee väeosad ning umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.
28. augustil vallutasid saksa väed ja eestlased Tallinna.

Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast

 

28. augustil koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati neljaks konvoiks, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks. Balti laevastiku staabi valearvestuste tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem (hilisõhtul), mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses ületada. Kuna 2. ja 3. konvoi olid miiniväljade öiseks läbimiseks liiga nõrga miinitraalerite kaitsega, ei pääsetud ohvriteta. Õhtul kell viis sõitis miinile aurik Ella, mis vajus põhja mõne minutiga, viies endaga kaasa 856 inimest. Kell 20:11 uppus miinitabamusest esimene sõjalaev, allveelaev S-5. Samal õhtul kell kolmveerand üheksa hukkus miinil ka hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii Sergei Kingissepp kui ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin (andmed, tema hukkumisest laeval on vaieldavad)^[13]. 29. augusti hommikul jättis Vladimir Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transportlaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. Konvoid aga vajanuks hädasti ristlejate ja teiste sõjalaevade kaitset, sest valgenedes algasid Saksa pommituslennukite rünnakud, mis viisid merepõhja veel hulga laevu (Vironia, jäälõhkuja Krišjānis Valdemārs) ja tuhandeid inimesi. Suurim ohvrite arv (1760) oli aurik Kalpaksil. Kroonlinna jõudsid 32 transportlaeva 75st. Konvoides kokku olnud 27 800st inimesest hukkus umbes 11 000, neist üle 3000 tsiviilisikud. Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid nimetasid hukkunute arvuks 4000–5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi analüüsinud Mati Õun, kes jõudis tulemusele 13 500-14 000. Niisiis leidis sel retkel märja haua umbes 11 000-14 000 inimest.

Tallinna vallutamine

 

Lahingud Lääne-Eestis ja saartel

Lääne-Eesti saarte sõjalised operatsioonid 1941. aasta sügisel

1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest.
14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt kergeristlejad Leipzig ja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.
Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.
Viimase Eesti maa-alana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941.

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

 Eestlaste üksused Saksa Riigi relvajõududes

Wehrmachti koosseisus olid eestlastest väeüksused 1941/1942: Wehrmachti Väegrupp Nord tagalapiirkonna Julgestusgruppides, 16. armee ja 18. armee tagalajulgestuse Idapataljonides Ukraina Riigikomissariaadis: idapataljonides ja tagalapiirkonna Kõrgema SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale alluva julgestusdiviisi kaitse- ja politseipataljonides.
Eestis moodustati siseturvalisuse tagamiseks, Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest) ja Omakaitse(1942. aasta jaanuarist) üksused.
28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva".
24. veebruaril 1943 kuulutati välja 1919–1924. aastal sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse, mobiliseeritutele anti valida tööteenistuse ja Leegioni astumise vahel. Eesti SS-leegioni baasil moodustati mais 1943 Eesti SS-vabatahtlike brigaad, oktoobrist 1943 kandis üksus nime 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaad seoses Relva-SSi brigaadide numbriliste tähiste andmisega.
26. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud Eesti Vabariigi kodanike mobilisatsiooni Eesti SS-leegioni. 24. jaanuaril 1944 moodustati 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaadist 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks.
1944. aasta kaitselahingute eel moodustati Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning 300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid.
1. veebruaril kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja 1904–1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni. 7. veebruaril 1944 esines Jüri Uluots raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga Punaarmee uut sissetungi Eestisse. Selle üleskutsega kuulutas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus kaitsti oma kodumaa piire NSV Liidu agressiooni eest.
Üldmobilisatsiooniga kutsuti sõjaväkke 1904–1923 aastatel sündinud mehed, seega 20 aastakäiku. Neile lisandusid veel varem mobiliseeritud. Omakaitsesse kutsuti 22 aastakäiku üle neljakümne aasta vanuseid mehi. 2. augustil ilmus Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe määrus 1926. a. sündinud noormeeste mobiliseerimise kohta ka 3. augustil määrus 1927. a. sündinud noorte lennuväe abiteenistusse kutsumise kohta.
Eestlaste osakaal oli kõigi Saksamaa relvajõududes võidelnud rahvaste hulgas suhtarvult kõige suurem.

 Eestlaste üksused NSV Liidu relvajõududes

 Sõjategevus Eestis ja Idarindel 1944

 1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

 25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi operatsiooni tulemusel, Optjoki jõe – Pankjavitsa – Laura joonele. 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele, kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

 Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

 22. septembril hõivasid Nõukogude väed sakslastest mahajäetud Tallinna. Nõmmel ja Hiiul panid väikesed Eesti võitlusrühmad Punaarmee tankide edasitungi seisma, võimaldades tuhandetel põgenikel pääseda.

25. septembril hakkasid Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala.
29.–30. septembril hõivas 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu, kus ei olnud suuremaid Saksa üksusi. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile, kust ööl vastu 3. oktoobrit kõik üksused ja tehnika Saaremaale evakueeriti.

 Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Otto Tiefi valitsus

18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset.

Eesti Pätsi-Laidoneri Autoritaarse režiimi ajal

Autoritaarse režiimi aastad

​1934. aasta alguseks Eesti olukord paranes. Majanduskriisi kõrgpunkt oli ületatud tänu eelmisel suvel aset leidnud krooni devalveerimisele. Pikale veninud võitluse põhiseaduse muutmise ümber lõpetas vabadussõjalaste poolt pakutud eelnõu jõustumine. Eesseisvad riigivanema (see tähendab riigipea) ja parlamendi valimised lubasid loota sisepoliitilise pinge leevendumist.
​Nähes vabadussõjalaste suurt populaarsust ja olles mures enda väljavaadete pärast valimistel, teostasid riigivanema kandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 üheskoos sõjaväelise riigipöörde. Väites, nagu oleksid vabadussõjalased kavatsenud vägivaldselt võimu haarata, lasid nad vangistada mitusada juhtivat vabadussõjalast ning sulgeda nende organisatsioonid ja häälekandjad. Ühtlasi kuulutati kuueks kuuks välja üleriigiline kaitseseisukord, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ning lükati edasi riigivanema ja Riigikogu valimised.
​Kui riigipöörde avalöök oli sihitud vabadussõjalaste vastu, siis sügisel asuti lammutama kogu senist riigikorda. 2. oktoobril 1934 lõpetati Riigikogu istungjärk ennetähtaegselt ning edaspidi ei lubatud parlamendil koguneda. Sellega juhatati sisse nn vaikiv ajastu. Kaitseseisukorda pikendati, erakonnad asendati riikliku ainupartei Isamaaliiduga ja kutsekodadega, ajakirjandus allutati tsensuurile ja mitmed väljaanded suleti, oluliste elualade (ametiühingud, omavalitsused, kirikud, kõrgkoolid jne) üle kehtestati riigi kontroll, uue režiimi vastased võeti politseilise jälgimise alla, parlamendi puudumise tõttu teostati seadusandlust riigivanema dekreetidega. Võim koondus riigivanem Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu kätte.
​1. jaanuaril 1938 jõustati uus põhiseadus, mis legaliseeris senise valitsemispraktika, muutes mitmed kaitseseisukorrast tulenenud ajutised kitsendused alalisteks ning vähendades rahva osalust riigi juhtimisel. Jätkuvalt püsisid kaitseseisukord, tsensuur ja riigi kontroll, poliitiline tegevus jäi keelatuks, olulised seadused anti dekreetidena. Põhiseaduse alusel loodud presidendi ametikohale valiti Konstantin Päts, uus kahekojaline Riigikogu osutas presidendile kuulekaks, samuti nagu valitsuski, mille püsimine olenes presidendi tahtest.

SUVITAJAD HAAPSALUS

​Majanduslikus mõttes oli vaikiv ajastu edukas, ehkki edu tulenes ennekõike soodsast konjunktuurist maailmas, mitte uue režiimi olemusest. Ent riigi jõuline sekkumine majandusellu tõotas pikemas perspektiivis tekitada uusi probleeme laieneva riigistamise, riigiettevõtete ebaefektiivsuse, kõrge maksukoormuse, palkade allasurumise, põllumeeste ulatusliku subsideerimise jms läbi. Tavakodanik tajus neil aastail ennekõike siiski elu paranemist ja elukvaliteedi tõusu. Pätsi poliitika põhines parempoolsel nn rahvusühtsuse ideel, mis rõhutas eestlaste ühtehoidmist, hoolimata nende haridustasemest, ametikohast ja jõukusest. Neid vaateid levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis muuhulgas korraldas ka vastavaid rahvuslikke massikampaaniaid. Peamiselt nendel põhjustel kindlustas Pätsi autoritaarne režiim rahva enamuse toetuse ning mingit arvestatavat opositsiooni riigis välja ei kujunenud.

KONSTANTIN PÄTS KÕNET PIDAMASK. PÄTSI KÕNE 23. VEEBRUARIL 1938

​Suurimad ohud Eestile lähtusid väljast, sest rahvusvaheline olukord teravnes 1930ndate teisel poolel kiiresti. Tõsiseks ohuallikaks nii maailmarahule kui ka Eesti iseseisvusele kujunesid stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid sõjaliselt ja muutusid järjest agressiivsemaks. Samaaegselt ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Rahvusvahelisi kokkuleppeid Eesti julgeoleku tagamiseks sõlmida ei õnnestunud – selleks Eesti välispoliitikal jõudu ei jätkunud ja maailm huvitus Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) muredest liialt vähe. Säärastes oludes loodeti Eesti iseseisvust kindlustada ettevaatliku balansseerimisega Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Paraku oli see võimalik vaid seni, kuni kaks agressorit omavahel väikeriikide osas kokku ei leppinud. 1939. aasta Molotovi–Ribbetropi paktiga määrati Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri ning sunniti sõjaliste ähvarduste abil allkirjastama baaside leping, mis nõrgendas tuntavalt Eesti Vabariigi suveräniteeti ning viis lõpuks Eesti iseseisvuse kaotamiseni.