Nüüd räägime me ühest kristlikust usulahust.
Õigeusu kirik ehk ortodoksne kirik (varasem nimetus kreekakatoliku kirik) on 1054. aastal Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja Rooma paavstile.
Iseloomustus
Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused Rooma paavsti võimu üle ning filioque küsimus. Mõlemad Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile(järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust".
Õigeusu kirik kasutab enda kohta nimetust õigeusklik ehk ortodoksne (sõnast
ortodoksia 'õige austamine'), roomakatoliku kirik aga enda kohta nimetust katoliiklik ehk katoolne(st 'üleüldine'). Mõistet ortodoksiakasutatakse vahel ka mõlema kiriku kohta.
Pärast 1054. aasta Suurt kirikulõhet sai Konstantinoopoli patriarhist primus inter paresõigeusu kirikupeade seas. 1453. aastal langes Konstantinoopol osmanite võimu alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir võtnud Hersonis Konstantinoopolist vastu õigeusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu. 1448. aastal sai õigeusu kirik Venemaal (Moskva metropoolia) iseseisvaks (autokefaalseks) Konstantinoopoli patriarhaadist. Pärast Konstantinoopoli langemist hakkas Moskva suurvürstiriik ennast pidama õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja Moskva suurvürstiriigis tekkis ideoloogia Moskvast kui Kolmandast Roomast.
Õigeusu kiriku struktuur
Õigeusu kirikul puudub tsentraliseeritud juhtimine, vaid see koosneb paljudest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest. Patriarhaatide eesotsas on patriarhid, teisi kirkuid juhivad kas peapiiskopid või metropoliidid. Õigeusu kirikul ei ole kirikupead. Olles küll primus inter pares– esimene võrdsete seas – ja õigeusu kirikupeade seas kõige auväärsem, ei ole Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil võimu teiste õigeusu kirikute ja kirikupeade üle. Kõiki neid kirikuid nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Peale selle on olemas arvukalt nendest eraldunud kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud kanoonilistena. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.
Filioque [fili'ookve] (ladina keeles 'ja Pojast') on Nikaia usutunnistuse ladinakeelsele tekstile lisatud sõna.
Nikaia usutunnistuse varasemas versioonis on öeldud: "Meie usume Pühasse Vaimusse, kes lähtub Isast"; täiendatud kujul on neile sõnadele lisatud "ja Pojast".
Sellisel kujul on Nikaia usutunnistuse omaks võtnud katoliku kirik ja enamik protestantlikke konfessioone. Seevastu õigeusu kirik peab seda täiendust valeks. Paljud uniaatlikud kirikud jätavad selle sõna vaste usutunnistusest välja, kuid tunnistavad ikkagi, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, sest see on katoliku usu dogma.
Püha Vaimu lähtumise vormeli päritolu
Vormel lähtub Johannese evangeeliumist(15:26), kus Jeesus ütleb jüngritele: "Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust."
Esimene Konstantinoopoli kirikukogu (381) täiendas Nikaia esimese kirikukogu poolt 325 loodud Nikaia usutunnistust, lisades, et Püha Vaim lähtub Isast. Nikaia usutunnistus kiideti selliselt täiendatuna ametlikult heaks alles Ephesose kirikukogul 431.
Filioque-vormeli päritolu
Ei Uues Testamendis ega Nikaia usutunnistuse algvariandis ei ole öeldud, et Püha Vaim lähtuks peale Isa veel Pojast või üldse veel kuskilt mujalt.
Siiski on seda välja loetud mitmest kirjakohast, näiteks:
- Johannese esimene kiri 5:6: "Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde." Siin on Vaim Poja tunnistajaks.
- Pauluse kiri roomlastele 8:9: "Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." Siin Vaim on Kristuse Vaim.
- Pauluse kiri filiplastele 1:19: "sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu". Siin Vaim on Kristuse Vaim.
- Peetruse esimene kiri 1:11: "Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust." Siin Vaim on Kristuse Vaim.
- Pauluse kiri galaatlastele 4:6: "Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: "Abba! Isa!"". Siin Vaim on Poja Vaim.
- Johannese evangeelium (14:16–17): Jeesus ütleb jüngritele: "Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu".
- Johannese evangeelium (16:7): "Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde." Poeg palub Isa, et ta annaks Vaimu, ja Isa annab; Poeg saadab Vaimu.
Seevastu õigeusu kirik loeb Uuest Testamendist välja, et Püha Vaim lähtub Isast ning Isa saadab Vaimu Poja läbi:
- Apostlite teod 2:33: Peetrus ütleb: "Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi."
- Pauluse kiri Tiitusele 3:6: "Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi."
Filioque küsimus teoloogias
Lääne- ja idakiriku teoloogide vaidlus keskajal
Läänekiriku kolmainsusteoloogias sai Filioque-vormel üldtunnustatuks osalt sellepärast, et Augustinuse järgi lähtub Püha Vaim Isast ja Pojast. Sama õpetasid hiljem teiste seas ka Canterbury Anselm ja Aquino Thomas.
Seevastu idakiriku kirikuisad, nagu Johannes Damaskusest, ja hiljem Gregorios Palamas, lähtusid Nikaia usutunnistusest aastal 381Konstantinoopoli I kirikukogul lisatud vormeliga ning pidasid Filioque-vormelit idakiriku teoloogiale võõraks. Näiteks Konstantinoopoli patriarh Photios I leidis, et see on vastuolus Pühakirjaga ning kiriku poolt omaks võetud õpetusega; ühes Jumalas saab olla ainult üks jumalikkuse allikas.
Läänekiriku teoloogid väitsid vastu, et Vaim lähtub Isast ja Pojast kui ühest printsiibist.
Idakiriku teoloogid väitsid vastu, et selline kontseptsioon ei võimalda Isa ja Poega küllaldaselt eristada. Peale selle alandab see Püha Vaimu staatust võrreldes Isa ja Pojaga.
Aquino Thomase vastuväite kohaselt on Püha Vaim nii Isa Vaim kui ka Poja Vaim ning Püha Vaimu olemasolu eeldab nii Isa kui ka Poja olemasolu. Ta leiab, et Kolmainsuse isikud on piisavalt eristatud, sest Isa on Poja sünnitaja ja Vaimu väljapuhuja, Poeg on Isa sünnitatud ja Vaimu väljapuhutud ning Vaim on Isa ja Poja väljapuhutud. Samuti leiab ta, et nad on oma ühise jumaliku loomuse tõttu võrdsed. Et võime Püha Vaimu välja puhuda tuleneb tema meelest jumalikust loomusest, peab see võime olema nii Isal kui ka Pojal.
Idakiriku teoloogid osutasid aga asjaolule, et kui Jumalas on jumalikkuse allikaks jumalik olemus ise, siis tuleb välja, et Püha Vaim lähtub iseendast, sest ta ei ole ju jumalikust loomusest lahus.
Canterbury Anselm oma "Monologionis" ja teised läänekiriku teoloogid vastavad, et Jumaluses on lähtumise kord, mis välistab Vaimu lähtumise iseendast.
Õigeusu kirik ei ole aktsepteerinud Filioque-vormelit ega sellega seostuvat teoloogiat. See tuleneb viisist, kuidas väljapaistvad idakiriku teoloogid on mõistnud Kolmainu isikute erinevust. Johannes Damaskusest ütleb raamatus "De fide orthodoxa", et ainult Poeg on Isast sündinud ja ainult Vaim lähtub Isast, kusjuures nende vahekordade erinevus ei ole inimestele mõistetav.
Canterbury Anselmi, Aquino Thomase ja teiste läänekiriku teoloogide arvates ei ole idakiriku teoloogid Poja ja Vaimu igavest vahekorda õigesti mõistnud. Aquino Thomase järgi on nii, et kui Vaim on igavesti Poja vaim, peab ta olema ka igavesti Pojast.
Johannes Damaskusest seevastu ütleb raamatus "De fide orthodoxa" (1, XIII), et Poja sündimine ja vaimu lähtumine on samaaegsed ning Püha Vaim igavesti lähtub Isast ja hingab Pojas. Gregorios Palamasejärgi Vaim naaseb Pojast Poja armastusena Isa vastu.
Õigeusu kiriku positsioon
Õigeusu kirik kasutab Nikaia usutunnistuse391. aasta versiooni, milles puudub Filioque-vormel.
Konstantinoopoli patriarhid Photios I (862) ja Michael I Kerularios (1054) süüdistasid läänekirikut sõna Filioque lisamise pärast usutunnistusse ketserluses. Hiljem on paljud õigeusulised seda süüdistust korranud, kuigi 1274 Lyoni teisel kirikukogul ja 1439 Firenze kirikukogul oldi leppimas. Samas on alates 13. sajandust õigeusu kirikus esinenud ka seisukoht, et kuna ükski oikumeeniline kirikukogu ei ole läänekirikut hukka mõistnud ega selle liikmeid ekskommunitseerinud, ei saa Filioque-vormeli pärast neile kommuniooni keelata.
Konstantinoopoli patriarh Gregorios II, Filioque-vormeli pooldaja Ioannes XI järglane ja vastane pakkus vormeli, mille kohaselt Poeg igavesti ilmutab Püha Vaimu.
Mõned tänapäeva õigeusu teoloogid, sealhulgas metropoliit Kallistos (Ware), ei pea Filioque-küsimust põhimõtteliseks. Osa õigeusulisi ei pea seda küsimust takistuseks kirikute täielikule kommunioonile, kui muud küsimused on lahendatud. Teiste meelest on Filioque ketserlik õpetus, mis lahutab õigeusu ja katoliku kirikut.
Filioque-vormeli ajalugu
Juba 410 viis üks Pärsia kohalik kirikukoguusutunnistusse sisse vormeli, et Vaim lähtub Isast ja Pojast. Seega ei ole tegemist eranditult läänekirikule omase õpetusega.
Tertullianus, Ambrosius ja Augustinus ja ka teised ladina kirikuisad õpetasid, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Augustinuse tohutu autoriteedi tõttu läänekristluses jäi tema seisukoht läänekirikus valdavaks. Seevastu idakristluses jäi see õpetus peaaegu tundmatuks.
Filioque-vormeli tee Nikaia usutunnistusse läänekirikus
Kuigi vihjeid Püha Vaimu lähtumisele Isast ja Pojast on dogmaatilistes tekstides varemgi (üks väljend Athanasiose usutunnistuses, paavst Leo I üks dogmaatiline epistel (Ep.15)), lisas selle Nikaia usutunnistusele esimest korda ametlikult Kolmas Toledo kirikukogu 589. Ajendiks oli vajadus vastu seista arianismile. Kohalikud läänegoodivalitsejad (endised ariaanid) võtsid Nikaia usutunnistuse vastu Filioque-vormeliga täiendatud kujul.
Seega võeti Filioque-vormel läänekirikus kasutusele Hispaanias. Järgmisena toimus see Gallias frankide usutunnistuses.
Kui frangid lisasid selle 809 Aachenis Nikaia usutunnistusele lisasid, keelas paavst Leo IIIselle ära. Peale selle andis ta korralduse, et Nikaia usutunnistus graveeritaks hõbetahvlitele, et seda edaspidi ei moonutataks. Ometi pidasid frangid Filioque-vormelit usutunnistuse osaks, mille kreeka kirikud olid ära jätnud. Frankide suure mõjuvõimu tõttu sattusid paavstid surve alla Filioque-vormel omaks võtta.
9. ja 10. sajandil keeldusid paavstid Filioque-vormeli tunnustamisest. Aastal 1014 viibis Saksa kuningas Heinrich Roomat, kus paavst pidi ta kroonima Saksa-Rooma keisriks. Paavstlus oli sel ajal väga nõrk ja paavst vajas hädasti keisri sõjalist tuge. Heinrich leidis, et Roomas ei loetud missa ajal usutunnistust, nagu frankide maadel kombeks oli. Heinrichi nõudel pidi paavst Benedictus VIII paigutama missasse evangeeliumilugemise järele usutunnistuse lugemise. Loetud usutunnistuses sisaldus Filioque-vormel, ja see oligi selle vormeli esmakordne kasutamine Roomas peetud missas.
Photios I seisukohavõtt
Filioque-küsimus tõusis teravalt esile seoses vaidlusega Konstantinoopoli patriarhi Photios I legitiimsuse üle.
Eelmine patriarh Ignatios, kelle keiser Michael III oli Photiosega asendanud, ning ka Michael ja Photios ise apelleerisid vaidluse lahendamiseks paavst Nicolaus I-le, kes 863tagandas ja ekskommunitseeris Photiose ning tunnistas Ignatiose legitiimseks patriarhiks.
Photios lükkas paavsti otsuse keiser Michaeli toetusel tagasi. Ta väljastas entsüklika ida patriarhidele, milles ta hurjutas läänekiriku kombeid ja nimetas Filioque-vormelit ketserlikuks. Nõnda sai Filioque-küsimusest esimest korda dogmaatiline küsimus. Aastal 867 kutsus Photios kokku sinodi, mis ekskommunitseeris paavst Nicolause ja mõistis hukka ladina kiriku eksimused.
Suur kirikulõhe ja lepituskatsed keskajal
Suur kirikulõhe ehk Suur skisma oli kirikulõhenemine kreekakatoliku ja roomakatoliku kirikuks aastal 1054, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhteineteist vastastikku kirikuvande alla panid.
Kirikulõhe ei muutnud kristlikus kirikus apostlite poolt määratud apostellikku järjepidevust ega hierarhiat: üksikute koguduste karjasteks olid preestrid, piirkondade üle olid karjasteks piiskopid ning kõikide piiskoppide, preestrite ja kirikute vaimseteks nõuandjateks olid patriarhid.
Kristlikus maailmas oli viis patriarhi:
- Aleksandria patriarh,
- Antiookia patriarh,
- Jeruusalemma patriarh,
- Konstantinoopoli patriarh,
- Rooma patriarh.
Omavahel olid nad võrdsed ning pidasid tähtsate otsuste tegemiseks üheskoos kirikukogudel nõu. Kellelgi polnud absoluutset võimu teiste üle. Et Kristus oli määranud enda järeltulijaks Peetruse, kes sai pärimuse järgi esimeseks Rooma paavstiks, siis pidas Rooma patriarh end teistest tähtsamaks.
9. sajandil hakkasid idakirik (kreekakatoliku kirik) ja läänekirik (roomakatoliku kirik) üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma ja ei soovinud tunnistada Bütsantsi keisri ülemvõimu, kuna Euroopas oli 10. sajandist ilmaliku võimu keskmeks kujunenud Saksa-Rooma keiser, kes kontrollis suurt osa Euroopast. Et õigeusu kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust (kokkuvõtlikku uskumuste loetelu, mida iga usklik peab antud religioonis uskuma), nagu soovis paavst, viis see kirikulõheni aastal 1054. Nii õigeusu kirik kui ka katoliku kirik on Suure kirikulõhe järel pidanud end ainuõigeks kirikuks. Enne suurt kirikulõhet 1054. aastal taunis Bütsantsi keisrikontrolli all Konstantinoopolis asunud Konstantinoopoli patriarh Michael I Keroulários (Michael Cerularius) Rooma paavsti Leo IX tegutsemist Konstantinoopoli patriarhi jurisidiktsiooni alla kuuluvatel aladel, kuna Leo IX pidas 1050 Sipontos sinodi ja määras vaimulik Humbert'i Sitsiilia piiskopiks.
Patriarhi korraldusel asuti Konstantinoopolis sulgema ladina riituse kirikuid ja taga kiusama ladina kiriku kommete järgijaid. Paavst saatis septembris 1053 patriarhile kirja, milles taunis ladina kiriku vastast tegevust ja õigustas ladina riituse kombeid.
Diplomaatiliste kõneluste läbikukkumisel saatis Beneventos viikingite käes pantvangisviibinud paavst jaanuaris 1054 Konstantinoopolisse Humbert'i juhtimisel delegatsiooni, kuhu kuulusid ka Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist) ja Amalfi piiskop Pietro. Legaatidel oli kaasas dokument, kus esmakordselt argumenteeriti Constantinuse kingitusele. Legaadid saabusid Konstantinoopolisse aprillis 1054. Kui Bütsantsi keiser Konstantinos IX võttis legaadid pidulikult vastu, siis patriarh keeldus nendega kohtumast. Läbirääkimiste edutul lõppemisel asetas Humbert 16. juulil 1054 Hagia Sophia altarile bulla, milles ekskommunitseeriti patriarh ja tema järgijad. Rooma delegatsioon asus 18. juulil Monte Cassino kloostri jaoks keisrilt saadud kingitustega tagasiteele, patriarh vastas 24. juulil aga paavsti ekskommunitseerimisega.
Dogmaatilised erinevused lääne- ja idakiriku vahel:
Alates 1960. aastatest on kirikud hakanud teineteisele lähenema. Kirikuvanded on tühistatud. Ametlikult on taastatud armulauaosadus.
Aastal 1054 aitas Filioque-tüli kaasa ida- ja läänekiriku vahelise Suure kirikulõhetekkimisele.
Aastal 1274 kuulutas Lyoni II kirikukogu, millel osales ka Konstantinoopoli patriarh, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Enamik Bütsantsi kristlasi siiski ei soovinud taasühinemist läänekirikuga. Aastal 1282 Bütsantsi keiser Michael VIII suri ning Konstantinoopoli patriarh Ioannes XI oli sunnitud tagasi astuma. See tegi kiriku ühinemisele lõpu.
15. sajandil, 1439. aastal leidis aset Firenze kirikukogu, kuhu saabusid ka Bütsantsi keiserIoannes VIII ning Konstantinoopoli patriarhIoseph II ning teised idakiriku piiskopid, kes lootsid Roomaga ära leppida ning saada sõjalist abi Bütsantsile Osmanite riigi vastu. Pärast pikka arutelu tunnistasid nad, et mõned ladina kirikuisad rääkisid Püha Vaimu lähtumisest teisiti kui kreeka kirikuisad. Kirikuisade konsensuse puudumise tõttu ning läänelt hädasti abi vajades loobusid nad Filioque-vormeli pidamisest ketserluseks ning takistuseks täielikule armulauaosadusele. Aastal 1439 kirjutasid mõned idakiriku preestrid ja Bütsantsi keiser alla ida ja lääne ühtsuse dekreedile "Laetentur Coeli". Ühist vaadet Filioque küsimuses tingimuseks ei seatud. Üks kohal viibinud õigeusu piiskopist, Markos Ephesosest keeldus dekreedile alla kirjutamast, viidates muu hulgas Filioque-vormeli omaksvõtu ketserlusele. Ka paljud teised õigeusu piiskopid keeldusid ühinemist tunnustamast. Hoolimata Filioque-tüli ametlikust lahendamisest jäi see faktiliselt lahendamata.
Õigeusule Eestis panid aluse bütsantslikust Konstantinoopoli kirikust lähtunud misjonärid XI sajandil, kes lõid Peipsi taha Novgorodi piiskopkonna. Suurem eestlaste õigeusku minek toimus aga aastatel 1845–1848 usuvahetusliikumise ajal.
Õigeusu ajalugu Eestis käsitleb ka Eestist pärit Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II teos "Õigeusk Eestimaal" (vene keeles "Православие в Эстонии", Moskva 1999.).
