Metodism

Metodism on protestantlik kristlik liikumine, mis tekkis 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus ning levis innuka misjonitöö tulemusena üle kogu Briti impeeriumi, Ameerika Ühendriikide ja mujale. Esialgu leidis metodism pooldajaid eriti tööliste, talumeeste ja orjade hulgas. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley, kes jäi oma elu lõpuni Inglismaa Kiriku preestriks ega soovinud ka luua uut denominatsiooni. Selle asemel oli John Wesley juhitud äratusliikumise eesmärk vaid reformida angikaani kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest. Pärast John Wesley surma osutus lõhe metodistide ja ülejäänud anglikaani kiriku vahel nii suureks, et mindi Inglismaa kirikust täielikult lahku. Mitmete sisemiste lahknemiste tulemusena tekkis üsna varsti mitmeid metodistlikke kirikuid.

Tänapäeval koondab metodiste Metodisti Maailmanõukogu, mis koosneb 77 metodistlikust denominatsioonist. Ühtekokku rohkem kui 80 miljonit inimest koondava Metodisti Maailmanõukogu suurim denominatsioon on Maailma Kirikute Nõukogusse kuuluv ligikaudu 12 miljoni liikmega Ühinenud Metodisti Kirik. Eestimetodiste koondab Ühinenud Metodisti Kiriku iseseisva liikmeskirikuna Eesti Metodisti Kirik. Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel nimetas Eestis end metodistiks 1098 inimest.

Õpetus

Metodismi õpetuses on peamised protestantliku kiriku seisukohad Piibliinspiratsioonist ning autoriteedist usu ja elu jaoks, samuti õpetus kolmainsusest, Jeesuse jumalikkusest ning armu vajalikkusest, et päästa inimest patu tagajärgedest. Sakramendid on ristimine ja armulaud. Wesley õpetuse kohaselt peavad kristlased püüdma Jumala Vaimu kaasabil elu pühaduse poole, mida ta nimetas "täiuslikuks armastuseks". Ta algatas rühmade koosolekud, millel julgustatakse kaaskristlaste isiklikku kasvamist usus.

Enamik metodiste tunnistab arminiaanlikku vaba tahte kontseptsiooni jumala armu läbi, vastandina absoluutse ettemääratuse teoloogilisele fatalismile. Ajalooliselt eristab see metodismi reformikirikutes valdavast kalvinistlikust traditsioonist. Radikaalsema reformi aladel nagu Wales on aga säilinud ka kalvinistlikud metodistid, keda kutsutakse Walesi Presbüterlikuks Kirikuks (Presbyterian Church of Wales).

Metodisti vaimulikuks õppijad uurivad John Wesley tõlgendust kiriku tavadest ja õpetustest. Üks metodistliku doktriini populaarseid väljendusi on Charles Wesley hümnides. Kuna entusiastlik ühislaul oli osa varasest evangeelsest liikumisest, juurdus ja levis selles Wesley teoloogia.

Metodism kinnitab usku traditsioonilisse kristlikku kolmainsusse - Isasse, Poega ja Pühasse Vaimu -, samuti ortodokssesse arusaama Jeesuse üheaegsest inimlikkusest ja jumalikkusest. Enamik metodiste tunnistab ka apostlikku ja Nikaia usutunnistust. Öeldavasti võtavad metodistlikud konfessioonid omaks piibli tunnistuse jumala tegevusest loomisel ja sekkumisest ajaloo kulgu, ning ootavad jumalariigi tulekut.

Eesti Metodistik kirik

Metodismi algus Eestis

1907. aastal tuli metodisti misjonär dr. Georg Albert Simons tööle Sankt Peterburgi. Seal kuulis ta kuulutust eesti päritolu Briti ja Välismaa Piibliseltsis töötav Vassili Täht. Samal aastal tuli ta koju, Saaremaale evangeeliumit kuulutama.

Kohtudes oma vana sõbra Karl Kuumaga küsis viimane: "Mis inimesed need metodistid on?" Täht vastas: "Need on tõsised inimesed, kes on kogenud uuestisündimist, pürgivad pühitsuse poole ja armastavad kõiki usklikke." "Hästi, siis olen mina olnud juba mitu aastat metodist, ilma et oleksin seda teadnud." 9. juunil 1907. aastal alustasid Vassili Täht ja Karl Kuum üheskoos rõõmusõnumi kuulutamist Jeesusest Kristusest, mille tulemusena puhkes Saaremaal ärkamine. Seda päeva peetakse traditsiooniliselt metodistliku liikumise alguseks Eestis, kuigi ametlikult asutati kogudus alles 13. augustil 1910. Paar aastat hiljem valmis Kuressaares esimene puidust pühakoda, milles töö toimub tänaseni. Peatselt rajati mitmed kogudused ka mandri-Eestis. Käesoleval ajal kuulub Eesti Metodisti Kirikusse 28 kogudust ca 1800 liikmega.

1. Usust Pühasse Kolmainsusse. On ainult üks elav ja tõeline Jumal, kes on igavene, kehatu, piiramatu väe, tarkuse ja headusega; kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja Hoidja. Ja sellesse jumalikku ühtsusse kuulub kolm ühe olemuse, väe ja igavikulisusega isikut: Isa, Poeg ja Püha Vaim.
   
   
2. Sõnast ehk Jumala Pojast, kes sai tõeliseks inimeseks. Poeg, Isa Sõna, tõeline ja igavene Jumal, kes on olemuselt ühtne Isaga, võttis inimese kuju õnnistatud Neitsi ihus, nii et need kaks terviklikku ja täiuslikku olemust, nimelt jumalik ja inimlik, ühendati lahutamatult ühes isikus; nii on siis üks Kristus, tõeline Jumal ja tõeline Inimene, kes tõeliselt kannatas, löödi risti, oli surnud ja maeti, et oma Isa meiega lepitada ja olla ohvriks mitte üksnes algsüü, vaid ka inimeste tegelike pattude eest.
   
   
3. Kristuse ülestõusmisest. Kristus tõusis tõesti surnuist üles ja võttis taas oma kuju, mis on omane inimese täiuslikule loomusele, läks üles taevasse ja istub seal, kuni Ta tuleb viimsel päeval kohut mõistma kõigi inimeste üle. 
   
   
4. Pühast Vaimust. Püha Vaim, kes lähtub Isast ja Pojast, on oma olemuselt, ülevuselt ja kirkuselt üks Isaga ja Pojaga, tõeline ja igavene Jumal. 
   
   
5. Pühakirja piisavusest päästmiseks. Pühakiri sisaldab kõik, mis on vajalik päästmiseks, nii et üheltki inimeselt ei nõuta millegi sellise uskumist usuartiklina või pidada päästmiseks vajalikuks seda, mida pole seal kirjas või mida ei saa tema abil tõestada. Pühakirja all mõistame neid Vana ja Uue Testamendi kanoonilisi raamatuid, mille autoriteetsuses pole Kirik kunagi kahelnud. Kanooniliste raamatute nimed on: 1Moosese, 2Moosese, 3Moosese, 4Moosese, 5Moosese, Joosua, Kohtumõistjate, Ruti, 1Saamueli, 2Saamueli, 1Kuningate, 2Kuningate, 1Aja, 2Aja, Esra, Nehemja, Estri, Hiiobi raamat, Psalmid, Õpetussõnad, Koguja, Saalomoni Ülemlaul, 4 suurt prohvetit, 12 väikest prohvetit. Kõiki Uue Testamendi raamatuid, nagu neid üldiselt tunnustatakse, võtame omaks ja peame kanoonilisteks.
   
   
6. Vanast Testamendist. Vana Testament ei ole Uue Testamendiga vastuolus, sest nii Vanas kui ka Uues Testamendis pakutakse inimkonnale igavest elu Kristuse läbi, kes on ainsaks Vahemeheks Jumala ja inimese vahel, olles nii Jumal kui inimene. Sellepärast ei tule kuulda võtta neid, kes on ekslikult arvanud, et esiisad ootasid üksnes mööduvaid tõotusi. Kuigi seadus, mille Jumal andis Moosese kaudu ja mis puudutab pühalikke kombeid ja talitusi, ei seo kristlasi ning kuigi tollased tsiviilõiguslikud ettekirjutused pole nõutavad üheski ühiskonnas, sellele vaatamata ei ole ükski kristlane vaba kuulekusest moraalinormidele. 
   
   
7. Päruspatust ehk sünnipärasest patust. Päruspatt ei seisne mitte Aadama järgimises (nagu seletavad Pelagiuse järgijad), vaid iga inimese loomuse rikutuses, mis loomupäraselt tuleneb Aadamast põlvnemisest, mistõttu on inimene läinud väga kaugele esialgsest õigusest ja on oma loomuselt pidevalt kalduv kurjale.
   
   
8. Vabast tahtest. Pärast Aadama langemist on inimese olukord selline, et ta ei suuda omast jõust ja iseenese tegude kaudu pöörduda ja end valmistada usule ning Jumala poole hüüdmisele; seetõttu puudub meil vägi teha Jumalale meelepärased ja vastuvõetavad häid tegusid, ilma Jumala eelkäiva armuta Kristuse läbi, et meil oleks hea tahe ja mis toimib meie sees siis, kui meil on see hea tahe.
   
   
9. Inimese õigeksmõistmisest. Meid arvatakse õigeks Jumala ees üksnes meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse teenete pärast, usu läbi ja mitte meie oma tegude või ärateenimise tõttu. Sellepärast on õpetus meie õigeksmõistmisest üksnes usu läbi kõige tervem ja pakub täit kinnitust. 
   
   
10. Headest tegudest. Kuigi head teod, mis on usu viljad ja järgnevad õigeksmõistmisele, ei suuda ära võtta meie pattu ja püsima jääda Jumala kohtumõistmise karmuses, on need siiski meelepärased ja vastuvõetavad Jumalale Kristuses ning tulenevad tõelisest ja elavast usust. Nende kaudu võib selgesti elavat usku tunda, nagu ka puud tuntakse viljast.
    
    
11. Käsunõudeid ületavatest heategudest.Vabatahtlikke tegusid, mis ületavad Jumala nõudmise, mida nimetatakse käsunõudeid ületavateks heategudeks, ei saa õpetada ülbuse ja jumalakartmatuseta. Sest nende kaudu teevad inimesed teatavaks, et nad ei tee Jumalale mitte üksnes nii palju, kui nad on kohustatud, vaid teevad Tema pärast rohkem kui on nõutud, kuigi Kristus ütles selgesti: "Kui teie kõik olete teinud, mis teid kästi, siis ütelge — me oleme kõlbmatud sulased."
    
    
12. Patustamisest pärast õigeksmõistmist. Mitte iga patt, mis on tahtlikult sooritatud pärast õigeksmõistmist, ei ole patt Püha Vaimu vastu ja seega andeksandmatu. Seetõttu ei tule keelata meeleparanduse võimalust neile, kes pärast õigeksmõistmist pattu langevad. Pärast Püha Vaimu vastuvõtmist võime me armust eemalduda ja pattu langeda, aga seejärel Jumala armu läbi taas tõusta ning oma elu parandada. Seepärast tuleb hukka mõista neid, kes väidavad, et nad ei saa enam pattu teha kogu siinse elu vältel või kes keelavad andestuse võimalust neile, kes tõeliselt meelt parandavad.
    
    
13. Kirikust. Kristuse nähtav Kirik on usklike inimeste kogudus, kus kuulutatakse puhast Jumala Sõna ja jagatakse korrapäraselt Sakramente, nii nagu Kristus on seadnud kõigis asjus, mis sealjuures on vajalikud.
    
    
14. Puhastustulest. Rooma õpetus puhastustulest, andeksandmisest, kujude ja reliikviate kummardamisest ja jumaldamisest ning samuti pühakute appikutsumisest on põhjendamatu, ilmaasjata leiutatud, ja ei toetu Pühakirjale, vaid on vastuolus Jumala Sõnaga.
    
    
15. Inimestele mõistetava keele kõnelemisest koguduses. Avaliku palve või Sakramentide jagamine inimestele arusaamatus keeles on selgelt vastuolus Jumala Sõnaga ja algkoguduse kommetega.
    
    
16. Sakramentidest. Kristuse poolt seatud Sakramendid pole mitte üksnes kristlaste usu tunnistuse märgiks või tunnuseks, vaid pigem kindlad märgid Jumala armust ja heameelest meie suhtes, mille läbi Tema nähtamatul viisil meie sees toimib ja meie usku Temasse mitte ainult ei elusta, vaid ka tugevdab ja kinnitab.
    
    Meie Issand Kristus on Evangeeliumis seadnud kaks Sakramenti: ristimise ja armulaua.
    
    Evangeeliumi Sakramentideks ei tule pidada järgmist viit tavaliselt Sakramentideks peetavaid: konfirmatsiooni, pihti, ordinatsiooni, laulatust ja viimset võidmist. Need on osalt välja kasvanud apostlite õpetuse ekslikust järgimisest, osalt on need elujärgud, mis on Pühakirjas lubatud, aga ei ole oma loomult sarnased ristimisele ja armulauale, sest neis ei ole nähtavat märki ega talitust, mida Jumal oleks seadnud. 
    
    Kristus ei määranud Sakramente mitte imetlemiseks või ringikandmiseks, vaid korrapäraseks kasutamiseks. Ja nagu ütleb apostel Paulus, omab Sakrament täit mõju ehk toimet üksnes neis, kes seda vääriliselt vastu võtavad; ent need, kes seda vääritult teevad, põhjustavad enestele hukatust. 
    
    
17. Ristimisest. Ristimine ei ole üksnes usu tunnistamise ja erinevuse märk, mille läbi võiks kristlasi eristada nendest, kes pole ristitud, vaid on regeneratsiooni ehk uuestisünni märk. Laste ristimist tuleb Kirikus säilitada.
    
    
18. Armulauast. Armulaud pole ainult märgiks armastusest, mis kristlastel peaks üksteise suhtes olema, vaid see on pigem meie lunastuse Sakrament Kristuse surma läbi; nii et neile, kes seda vastu võtavad õigesti, vääriliselt ja usus, on see leib, mida murrame, osasaamine Kristuse Ihust ja samuti on õnnistuse karikas osasaamine Kristuse Verest. Transsubstantsiatsioon ehk leiva ja veini olemuse muutumine armulaual ei ole Pühakirjaga tõestatav, vaid on vastuolus selge Pühakirja sõnaga, tühistab Sakramendi loomuse ja on andnud põhjust paljudeks ebauskumusteks.
    
    Kristuse ihu antakse, võetakse ja süüakse armulaual ainult taevasel ja vaimulikul kombel. Ja vahend, mille abil võetakse vastu ja süüakse armulaual Kristuse ihu, on usk. Kristus ei seadnud, et Armulauasakramenti säilitataks, kantaks ringi, tõstetaks üles või kummardataks.
    
    
19. Sakramendi mõlemast osast. Issanda karikat ei tule keelata ilmikutele. Kristuse korraldusel ja käsul tuleb armulaua mõlemat osa jagada ühtviisi kõikidele kristlastele.
    
    
20. Kristuse ainsast ohvrist, mis lõpetati ristil.Kristuse ohver, mis kord toodi, on täielikuks lunastuseks, lepituseks ja rahulduseks kogu maailma kõikide pattude, nii päruspatu kui ka tegelike, eest. Ei ole ühtegi teist pattude heakstegemise vahendit. Seetõttu on missaohver, mille kohta öeldakse, et preester ohverdab Kristust elavate ja surnute eest, et nad saaksid leevendust valust või süüst, Jumalat teotav väljamõeldis ja ohtlik pettus.
    
    
21. Vaimulike abielust. Jumala seadus ei nõua vaimulikelt vallaliseks jäämist või abielust loobumist, seetõttu on neil, nagu kõikidel teistel kristlastel, lubatud oma äranägemisel abielluda, kui nad leiavad, et see parimal viisil teenib vagadust.
    
    
22. Kiriku rituaalidest ja jumalateenistuse korrast.Pole vajalik, et rituaalid ja tseremooniad oleksid kõikjal samad või täpselt ühesugused, sest nad on alati olnud erinevad ja võivad muutuda vastavalt riikide, aegade ja inimeste kommete erinevustele, kui vaid midagi ei korraldata Jumala Sõna vastaselt. Kes iganes oma heaksarvamist mööda tahtlikult ja teadlikult avalikult rikub selle kiriku rituaale ja tseremooniaid, kuhu ta kuulub, kui need ei ole vastuolus Jumala Sõnaga ja on seatud ning kinnitatud üldise autoriteedi poolt, siis tuleb teda avalikult noomida, et teised kardaksid samamoodi talitada, kui inimest, kes rikkus kiriku üldist korda ja haavas nõrgemate vendade südametunnistust. Iga antud kirik võib oma rituaale ja tseremooniaid sisse seada, muuta või ära jätta, nii et kõik toimuks ühiseks ülesehitamiseks.
    
    
23. Ameerika Ühendriikide valitsejatest. President, Kongress, peaassambleed, kubernerid ja osariikide nõukogud kui rahvasaadikud on Ameerika Ühendriikide valitsejateks vastavalt võimu jaotusele Ühendriikide Konstitutsiooni ja vastavate osariikide konstitutsioonide alusel. Nimetatud osariigid on suveräänne ja sõltumatu riik ning ei pea alluma mingile välismaisele valitsusele. 
    * 1784. a Usuartiklite koostamise ajal oli selle punkti rõhutamine konkreetses ajaloolises kontekstis vajalik. 
    
    
24. Kristlaste omandist. Kristlaste rikkus ja vara pole ühine, mis puutub nende õigustesse, valdusõigustesse ja omandisse, nii nagu mõned valelikult kiitlevad. Sellele vaatamata peaks aga igaüks vastavalt oma võimetele jagama almust vaestele sellest, mis tal on.
    
    
25. Kristlase vandest. Kui me tunnistame, et tühine ja tormakas vande andmine on meie Issanda Jeesuse Kristuse ja Tema apostli Jaakobuse poolt kristlastele keelatud, siis me otsustame, et ristiusk ei keela inimesele, kui valitseja nõuab, usu ja heaolu ajendil vannet andmast, kui seda tehakse prohveti õpetuse alusel õigluses, kohtumõistmises ja tões. 
    
26. 
    

Luterlus

Luterlus on kristlik konfessioon, mis on alguse saanud Martin Lutheri tegevusest protestantliku 

reformatsiooni algatajana.

Luteri kirik on Saksamaa ja endiste Saksamaa mõjualade rahvuskirik.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Luterlased ise on oma kirikut nimetanud ja nimetavad õigupoolest evangeelseks, kristlikuks või apostellikuks. Nimetus "luterlased" (ladina keeles Lutherani) pärineb algselt katoliiklastelt (Johann Eck (1520: "aduersus Lutheranos, et alios hostes Ecclesiae" 'luterlaste ja teiste Kiriku vaenlaste vastu'), kes tarvitasid seda selleks, et kuulutada protestandid ketseriteks. Alles hiljem hakkasid luterlased end ise selle sõnaga nimetama, et eristuda nii katoliiklastest kui ka Huldrych Zwingli ja Johann Calvini järgijatest.

Luterlased peavad end autentse kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks: "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi usutunnistus)

Oma kirikuid ja kogudusi nimetavad nad luterlikeks, luteriusu, evangeelseteks või

 evangeelseteks luteriusu kirikuteks ja kogudusteks.

Luterlikel kirikutel on tänapäeval kolm peasuunda, mis on koondunud kolme ülemaailmsesse organisatsiooni:

Luterlik Maailmaliit asutati 1947, ühendab 147 kirikut umbes 66 miljoni liikmega. Asutajaliige oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik. Alates 1963. aastast kuulub sinna ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu asutati 1993, ühendab 30 kirikut umbes 5 miljoni liikmega.

Konfessionaalne Evangeelne Luterlik Konverents, asutati 1993, ühendab 21 kirikut.

Isikuid

Martin Luther

Anders Wejryd

Luterlus Eestis

Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale

 reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523–1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning

 Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimukehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.

Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja 

Tallinna Püha Vaimu kirikuõpetaja Johann Koelli poolt tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554 aastal.

Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.

Sikhism

Sikhism on monoteistlik religioon, mis on üks uuemaid usundeid Indias. See on välja arenenud hinduismist ja islamist, kuid sikhism pole segu nendest religioonidest, vaid eraldi eksisteeriv usund. Sikhism levib peamiselt Loode-Indias Pandžabis, kuid sikhismi tunnistajaid ehk sikhe leidub nii Kanadas, USA-s kui ka Suurbritannias. Sikhism on suuruselt viies religioon maailmas ning sikhe on maailmas umbes 28 miljonit, mis on ligikaudu 0,4% kogu Maa elanikest. India rahvastikust moodustavad sihkhid ligikaudu 2%.

Ajalugu

Sikhismi religioonile pani 15. sajandil aluse Lahore lähistel Pakistanis sündinud Guru Nanak (1469–1539). Guru Nanak oli esimene suur sikhismi õpetaja, kes vastuolus kastisüsteemidele proovis ühendada hindusid ja moslemeid. Nanakile järgnes veel üheksa Guru, kes kõik andsid mingil määral oma panuse sikhi religiooni arengusse. Alates viiendast gurust sai guru positsioon päritavaks ühe ja sama perekonna sees. Sõna "guru" tähendab "kaalukas" ning gurud olid inimesed, kes kandsid endas tarkust ning teadmisi. Alguses peeti gurusid õpetajateks, kuid hiljem hakati gurudeks kutsuma ka vaimse tarkuse edasiandjaid. Sikhidele tähendas sõna "guru" aga rohkem, sest gurud mitte ainult ei õpetanud inimesi, vaid olid ka kogukondade juhid.

Sikhid

Pandžabikeelne sõna "Sikh" tähendab Indias "õppijat" ehk inimest, kes usub vastavalt pühakirjale ainujumalasse, kümne guru õpetusse ning kes käib ainujumala õpetust ilmutavate gurude näidatud teed. Sikhide pühakirja koostas 1604. aastal guru Ardžan. Sikhide pühakiri on ühtlasi maailmas ainus, mille on kirja pannud konkreetse usundi rajaja oma eluajal. Sikhiks saamiseks pole vanuselisi, soolisi ega päritolulisi piiranguid. Kõikidel sikhidel on kohustuseks ristimine ning ristida võivad lasta end kõik, kes tunnistavad usutõdesid ning Gurude ettekirjutisi. Sikhidel ei eksisteeri eraldi vaimulike seisust. Sikhismi tunnistajatele on ette antud kindlad distsipliinireeglid, nad peavad end välistelt eristama viie tunnusega ning kõik sikhid on kohustatud lugema pühakirja.

Need viis tunnust on:

Keša (pügamata juuksed)

Kanga (väike juustes kantav puidust kamm)

Kirpan (mõõk, tänapäeval sümboolne relv)

Katša (põlvpüksid)

Kara (parema käe randmel kantav terasest käevõru)

Sikhide pühamu

Sikhidele avaldab jumal end mitmel viisil, kuid kõige enam palverännakupaikades ning ka templites. Sikhid hakkasid ehitama pühakodasid ja templeid tähistamaks nendega tähtsaid paiku ja sündmusi sikhismi ajaloos. Paljud sikhide pühamud kannavad nime Harimandir, mis tähendab jumala templit. Sikhide suurim ning tähtsaim usukeskus Kuldne Tempel on sikhide usundi sümbol, mis aitab mõista sikhide vaimseid väärtusi ja minevikupärandi mõju tänapäevale. Kogu templikompleks koosneb kividest ehitatud sammaskäikudest, need ümbritsevad suurt tiiki, mis on andnud nime Amritsari linnale. Tiigi keskel asetseb Kuldne Tempel.

Guru Nanak

Guru Nanak sündis 1469. aastal Talvandi külakeses Pakistanis. Ta oli hindu, kes töötas ametnikuna kohaliku muslimiüliku juures. Nanak võttis juba 12 aastaselt endale naise, kuid näitas pidevalt üles huvi vaimsete otsingute vastu. Tõelise kutsumuse leidis ta kolmekümneaastasena, kui ta jões supeldes koges jumalikku ilmutust. Nanak kuulas jumala sõnu, loobus oma varast ning hakkas ringi rändama, külastades paljusid palverännakute sihtpunkte. Guru Nanak hakkas rahvast õpetama ja neile ülistuslaule laulma ning rajas ka kultuskeskusi. Esimese guru õpetused on pandud tema värssidesse, ülistuslauludesse ja pikematesse poeetilistesse teostesse, mis moodustavad sikhide pühakirja tuumiku. Nanak suri 1539. aastal ning tema järeltulijaks ning järgmiseks guruks sai Lahina, kes oli üks Nanaki õpilastest.

Zoroastrism, masdaism

Zoroastrism (pärsia زرتشتی, kurdi Zerdeştîtî), ka masdaism, on vanim monoteistlik usund. See pärineb I aastatuhandest e.m.a Iraanist. Zoroastrism põhineb prohvet Zarathuštra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel. Ta reformis seda 6. sajandil e.m.a ja pani aluse ka zoroastrismi pühale raamatule Avestale.

Zoroastrism tekkis Ahhemeniidide ajal (6.–4. sajandil e.m.a) ja oli mõne valitseja valitsemisajal riigi peamine usund. Sassaniidide ajal (3.–7. sajandil m.a.j) oli zoroastrism Iraanis täielikult valitsev usund.

Zoroastrism on varaseim teadaolev dualistlik ja maailma lõpust kõnelev usund. Oma aja suurima maailmareligioonina avaldas see märgatavat mõju judaismi, kristluse ja uusplatonismi kujunemisele. Zoroastrismi hävitasid Iraani 7. sajandi keskpaigal sisse tunginud muhameedlased. Tänapäeval on tulekummardamine säilinud parsidel, kes elavad Lääne-Indias Mumbai ümbruskonnas, ja Iraanis, kus on väike zoroastrialaste kogukond.

Usundi õpetuse järgi on peajumal, maailma ja inimkonna looja, Ahura Mazda (Tark Isand). Talle vastandub Ahriman (Kuri Vaim). Kahesuse (dualistlik) idee esineb ka teistes monoteistlikes usundites: kristluses ja islamis.

See, mille Zarathuštra lõi, oli veedade usundi üleviimine aramea maailma ja aramea mõtlemise vormidesse. Vanaindia usu jumalad saavad semiidi usus deemoniteks, araablastel džinnideks. Aramea maailmas on kõlbelis-kahesuse (dualistlikus) talupojausundis Jahve ja Beltsebulsamamoodi vastakuti nagu Ahuramazda ja Ahriman. Zarathuštra on nende iisraeli prohvetite teekaaslane, kes samamoodi ja samal ajal kujundasid ümber moosese-kaanani rahvausu. Kogu maailma lõpu õpetus (eshatoloogia) on iraani (pärsia) ja juudiusundi ühisvara. Avesta tekstid kirjutati partlaste ajal algselt aramea keeles, alles hiljem tõlgiti plehevisse.

Partlaste ajal jõudis nii iraanlaste kui juutide hulgas lõpule muutus, mis ei määratle rahvuse mõistet enam hõimukuuluvuse, vaid õigesse usku kuulumise alusel. Mazda usku astunud juut sai iraanlaseks ja kristlaseks saanud iraanlane nestoriaaniks. Algkristlased ei nimetanud iraanlasi ja juute uskmatuteks.

Kirjeldus

Zoroastrism põhineb kahe vastandliku jõu, kurjuse ja headuse maailma vahelisel võitlusel, millest võtavad osa ka inimesed. Valguse ja headuse maailma valitseb jumal Ahuramazda ning pimeduse ja kurjuse jõudude eesotsas on Ahuramazda kaksikvend jumal Angramanju. Ahuramazdal on sarnaseid jooni varasema Assüüria riigi peajumala Aššuriga. Olenevalt sellest, kumba jumalat teenida, ootab inimest surmajärgses elus kas paradiis või põrgu. Taoline dualism võis tuleneda põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vastuseisust.

Tavade hulka kuulus tulekultus ja ohverdamine, mida viisid läbi preestriseisuse liikmed atravanid ehk maagid. Surnukehad toimetati katuseta tornidesse − dakmadesse − röövlindudele nokkimiseks.

Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega: ta sünnib neitsist ja päästab õigeusklikud inimesed. Viimases lahingus kurjuse maailm ja jumal Angramanju hävitatakse.

Iraani rahvuslikus ja riiklikus usundis zoroastrismis suhtuti põlastavalt ja vaenulikult abielust loobumisesse.

Usuline Ideoloogia, Religioosne ideoloogia

Usuline Ideoloogia ehk Religioosne ideoloogia on sarnase elulaadi, käitumise, väärtussüsteemi, müütide või uskumuste süsteemi propaganda. Nagu kõik ideoloogiad üritatakse ka religioosset ideoloogiat asetada inimeste teadlike (ja alateadlike) valikute aluseks kõigil tähtsamatel ühiskonnaelu tasanditel. Religioosne ideoloogia on masside mõjutamise vahend. Loodusteadlased peavad religioosseid ideoloogiaid lihtsustatud ja ebatõesteks ettekirjutusteks tegelikkusest. Religioossed ideoloogiad on ebateaduslikud.

Usulisteks Ideoloogiateks on kõik, mida ja/või millesse ja/või kellesse usutakse.

Alar Kilp arvab, et religioon ei erine ideoloogiast. Religioosne ideoloogia on usundi väljendus ühtses normeeritud õpetuses ja kollektiivses ühtekuuluvuses. Kirikus on ideoloogiliseks aluseks usutunnistus. Religioosne ideoloogia on seotud organisatsiooniga ja erineb individuaalsest vaimsusest (üksikisiku usulisest kogemusest).

Tänapäeval probleemseim religioosne ideoloogia on islamism, täpsemalt äärmuslik islamism. Sarnane nähtus (aga mitte sama), on "poliitiline religioon" ehk poliitiline äärmuslik ideoloogia (nt kommunism, fašism) kus toimub ühiskonna ritualiseerimine. Selliste maailmavaadete ja religioossete ideoloogiate ühine tunnus on ainuvalitsus (autoritarism) ja totalitarism.

Religioosne ideoloogia tekkib kui poliitiline võim hakkab kujundama teoloogiat. Näiteks Rooma impeeriumi ja Bütsantsi keisrid toetasid kiriku ühtse usutunnistuse sõnastamist. Usutunnistused (nt „Ei ole jumalat peale Allahi ja Muhammad on tema saadik.”) on religioossed ideoloogiad, mida kasutatakse ühiskondlikus võimuvõitluses.

Lisaks poliitilistele, rahvuslikele ja usulistele ideoloogiatele on ka teist tüüpi ideoloogiaid (näiteks: feminism), aga millisesse gruppi nad kuuluvad seda ma ei oska praegu öelda.

Muuseas, usulistest ideoloogiatest on juba päris palju räägitud. Räägitud on Budismist, Konfutsianismist, Kristlusest osaliselt, Hinduismist, Šintoismist, Taoismist, Judaismist, Arianismist, Zen-Budismist.

Nestoriaanlus

Nestoriaanlus on üks kristluse usulahk.

Nestoriaanlus on Konsantinoopoli peapiiskopist Nestoriosest (suri 450 pKr) alguse saanud kristluse suund, millest arenes välja nestoriaanlik kirik.

Nestoriaanlus algas Nestoriose ettepanekust asendada neitsi Maarja autiitel jumalasünnitaja (kreeka keeles Theotokos) tiitliga Kristusesünnitaja (Khristotokos). Nestoriose arvates oli Maarja austamine muutnud Jeesuse austamise teisejärguliseks ning ta üritas vana kristoloogilise õpetuse taastamise abil rahvahulkades levivat Maarja-kultust välja tõrjuda.

Nestoriose ettepanekuid arutas 431. aastal pKr oikumeeniline kirikukogu Efesoses ning otsustas need tagasi lükata. Väljaspool Rooma impeeriumi elavad idamaade kiristlased (tulevased orientaalsed kirikud) suhtusid Nestoriose ettepanekutesse pooldavalt.

Nestoriaanluse levik

Nestoriuse õpetus levis Antiookiast ja Ida-Süüriast Mesopotaamiasse ning seejärel üle kogu Sassaniidide impeeriumi. Seetõttu nimetatakse nestoriaanlust mõnikord ka Pärsia kristluseks. Sisuliselt ei ole ta aga kunagi olnud pärsialik, kuigi Sassaniidide aegu pöördus palju zoroastristlikke pärslasikristlusesse. Liturgiliseks keeleks jäi süüria keel ning see määras suuresti ära ka kiriku meelsuse.

Aastaks 500 pKr oli nestoriaanlik kirik Iraani impeeriumis organiseeritud Rooma riigistruktuuride ja zoroastrismi eeskujul, seda organisatsiooni võib nimetada ka nestoriaanlikuks kirikuks.

Ka osa araablasi pöördus nestoriaanlikku kristlusesse. Iraani piiri ääres Lakhmiidide kuningriigis (pealinn al-Hirah) tekkis nestoriaanlik piiskopkond. Nestoriaanidest araablastel ei etendanud hõimusuhted enam olulist rolli, siin sai alguse araabia rahvus.

Nestoriaanlus levis tänapäeva Usbekistani aladele. 6. sajandi keskel pKr said hunnid endale oma nestoriaanliku piiskopi.

Nestoriaanide hulgas oli palju edukaid ja ettevõtlikke kaupmehi, kes rändasid Siiditeel. Nii nestoriaanlikud kaupmehed kui ka mungadolid olulisteks misjoni teostajateks. Piki Siiditeed tekkisid asundused, millest paljud kuulusid nestoriaanidele. Kirikute kõrvale rajati tavaliselt ka kirikukool ning haigla. Tolleaegsed nestoriaanid olid kuulsad nii oma koolihariduse kui ka meditsiini poolest

Kristlus

Seekord räägime kristlusest üldiselt. Pärast, hiljem räägime erinevatest tähtsamatest kristluse usulahkudest eraldi. Lisaks räägime veel ka Islamist ja selle usulahkudest.

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna-Koreas.

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahiraamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keelesΧριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya)

 jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatiuselt.

Ristiusu tuntuim sümbol rist võeti kasutusele 4. sajandil riigikirikuks saamisega.

Ajalugu

Algkristlus (sellest on juba räägitud)

Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku(algkristlus). Algkristlus, 30. aastast pKr kuni 150. aastani pKr oli aeg esimeste koguduste moodustumisest Juuda ja Galileamaakondades kuni koguduste levimiseni üle Rooma impeeriumi idaosa ja Iraani (Partia) impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sellel ajal valmisid olulised tekstid, mis hiljem Uue Testamendi koosseisu arvati ja tähtsamad kirjad, mis leiti Nag Hammadist.

Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse vahel mõistet varakristlus, kuid varakristlus võib tähistada ka aega kuni riigikiriku ja ristiusu tekkimiseni (4. sajandil). Algkristlus oli salliv (pluralistlik) liikumine, mis hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Algkristlus oli vägivallatu. Kuigi Jeesus ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, on enamik algkristluse uurijaid kindlad, et kristlus kasvas välja Jeesus-liikumisest (28.–30. aastal pKr).

Algkristlased laenasid juutlusest ja antiikkultuurist väljendusvormid ja sisu. Algkristlased, Jeruusalemma algkoguduses ja Galilea algkogudustes tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning hellenistliku kultuuriga. Esimeste aastakümnete kristluse algusest tunnistav vanim tekstilõik on 1Kr 15:3–7. Selles on kaks arengusuunda: Peetrus, "12" ja 500 ning Jaakobus ja "apostlid". Arvatavalt Jaakobus ja apostlid tegutsesid Jeruusalemmas (ja Juuda maakonnas) ning Peetrus ja "12" Galileas. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus.

Rooma keisririik 395. aastal

Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidestsuuremaks. Esimesed varakristlastejärglaskogudused tekkisid 1. sajandilJeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäoliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusiaaladel. Läbi Väike-Aasia levis ristisuk Balkani poolsaare aladele, Egeuse mere äärsetele Vana-Makedoonia ja Vana-Kreeka(Thessaloniki, Kórinthos) aladele. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrikaaladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks olulisemaid kristlikke piirkondi, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Põhja-Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Lõuna-Euroopas levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.

Kristlus Rooma keisririigis

Usuvabaduse kehtestaja Rooma keisririigis oli Constantinus Suur, Vana-Rooma keiser (306–337). Constantinus Suure valitsemisajal Milano ediktiga (313) lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakati kristlust soosima. Mitmed keisrid võtsid kristluse vastu surivoodil. Aastal 380kehtestati keiser Theodosius I poolt kristlus Rooma keisririigi ametlikuks riigiusuks. Rooma impeeriumist levis kristlus üle kogu maailma, moodustades eri aegadel tekkinud mitmeid uusi usulahke. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ja

 õigeusu kirikuks.

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandil

4. sajandil levis kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi (Arianism). Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu. Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks.

5. sajandi Rooma keisririigis toimus Aleksandria ja Antiookia koolkondade vaheline võitlus. Antiookia koolkonna esindaja Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus (Nestoriaanlus) kuulutati ekslikuks Efesose kirikukogul, 431. aastal.

Kristluse levik kuni 13. sajandini. William R. Shepherdiatlasest

451. aastal toimus Kalchedonis järgmine kirikukogu. Siin kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna teoloogid. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.

Ida-Rooma keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Kalchedoni otsused riigis ainuakehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Kalchedoni otsuseid pooldav suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osaametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, roomakatoliku kirikuskui ka enamikus vanades protestantlikes kirikutes.

Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja need on olemas tänapäevani.

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid enamikus Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn nestoriaanlik kirik, mis samuti on tänapäevani olemas.

Uskumused

Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).

Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse. Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristuskannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Õhtusöömaaeg

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (püha õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad on jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid

Kristlik Piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.

Piibli kaanonile lähedalseisvaid Vana Testamendi tekste, mida protestantlikud kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse nendes kirikutes apokrüüfideks. Katoliku kirik, õigeusu kirikud ning osa ida kirikutest kasutavad nendest, heebrea Piiblist puuduvatest tekstidest nimetust deuterokaanon või anagignoskomena, ning loevad need raamatud Piibli kaanonisse kuuluvateks. Erinevatel konfessioonidel on väikseid erinevusi selles, millised raamatud loetakse kuuluvateks Piibli kaanonisse.

Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.

Kiriku jagunemine

Kiriku jagunemine

Katoliiklus

Õigeusk

Protestantlus

Adventism

Anabaptism

Anglikaani kirik

Baptism

Jehoova tunnistajad

Kalvinism

Kristadelflased

Kristlaste Osadus

Luterlus

Metodism

Mormoonlus

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik

Nelipühilus

Presbüterlus

Jüngerlus (vt. Rahvusvahelised Kristuse Kogudused)

Tõeline Jeesuse Kirik

Valdeslus

Karismaatilised kogudused (näiteks Elu Sõna)

Kristuse kogudus (Church of Christ)

mittekonfessionaalsed kristlikud kogudused (näiteks Willow Creek Community Church, Saddleback Church, Northpoint Community Church)

Etioopia kristlus

Etioopia kristlus on üks kristluse usulahk. Etioopia kristlus pole seotud teiste kristluse vormidega ja on eraldiseisev usulahk. Etioopia kristlus ehk Etioopia õigeusu Taewahedo kirik on üks Oriendi, Viljaka poolkuu kirikutest.
Etioopia on alati olnud iseseisev riik. Etioopia, ainukese aafrika riigina, pole kunagi olnud ühegi teise riigi koloonia. Vahepeal, tõsi küll, langeti Itaalia protektoriaadi alla (Itaalia surus Etioopiale peale oma kaitselepingu. Etioopia sõdis Itaaliaga oma iseseisvuse eest ja säilitas iseseisvuse ehk võitis sõja. Ta kaotas küll Itaaliale oma mereäärsed alad (tänapäeva Eritrea) ja langes Itaalia protektoriaadi alla, aga säilitas iseseisvuse. Etioopia on üks vähestest alati iseseisevatest (pole olnud kunagi kellegi kolooniad) riikidest väljaspool Euroopat (sellised riigid on ka Hiina, mõlemad Koread, Jaapan, Tai, Mongoolia,
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik
On tehtud ettepanek, et õigeusu tewahedo ühineks selle artikliga. (Arutle)
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik (Amhari: የኢትዮጵያ: ኦርቶዶክስ: ተዋሕዶ: ቤተ: ክርስቲያን; Yäityop'ya ortodoks täwahedo bétäkrestyan) on suurim idamaade õigeusu kristlikest kirikutest. Etioopia õigeusu Tewahedo kirik on üks vähestest eelkoloniaalsetest kristlikest kirikutest Sahara-taguses Aafrikas, mille liikmeks on 45–50 miljonit inimest, kellest enamik elab Etioopias. See on Maailma Kirikute Nõukogu asutajaliige. Etioopia õigeusu Tewahedo kirik on koos Aleksandria kopti õigeusu kirikuga, olles 1959. aastal autokefaali omandanud.

Etioopia õigeusu Tewahedo kirik
የኢትዮጵያ ኦርቶዶክስ ተዋሕዶ ቤተ ክርስቲያን
Panoraamvaade Püha Kolmainsuse katedraalile, Addis Abebale, Etioopiale (3435906326) .jpg
Püha Kolmainsuse katedraal, Addis Abeba, Etioopia
Klassifikatsioon
Idamaine õigeusu
Pühakiri
Ge'ez versioon
Teoloogia
Miaphysite
Polity
Piiskopil
Kaasaprimaat
Abuna Merkorios
Kaasaprimaat
Abuna Mathias
Piirkond
Etioopia ja Etioopia diasporaa
Keel
Amhari keel
Liturgia
Alexandrian
Peakorter
Püha Kolmainsuse katedraal, Addis Abeba, Etioopia
Asutaja
St Frumentius vastavalt Etioopia õigeusu traditsioonile
Eraldamine
Etioopia õigeusu kopti kirik Põhja- ja Lõuna-Ameerikas (1962)
Eritrea õigeusu Tewahedo kirik (1993)
Liikmed
45–50 miljonit eurot
See artikkel sisaldab Etioopilist teksti. Ilma nõuetekohase renderdamiseta ei pruugi Etioopiliste tähemärkide asemel näha küsimärkide, kastide või muid sümboleid.
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik oli administratiivselt osa Aleksandria kopti õigeusu kirikust alates 4. sajandi esimesest poolest kuni 1959. aastani, mil talle anti oma patriarh Aleksandria kopti õigeusu kiriku paavst VI. Nagu üks vanimaid kristlikke kirikuid ja mitte-chalcedonian kirikut, ei ole see koos Etioopia katoliku kirikuga [vajalik] Etioopia on teine ​​riik, mis on ajalooliselt ainult Armeeniat järgides ametlikult kuulutanud kristluseks riigi religiooniks ( AD 333).

Tewahedo (Ge'ez ተዋሕዶ) on Ge'ezi sõna, mis tähendab, et see on üks. See sõna viitab idamaise õigeusu usule Kristuse ühtsesse ühtsesse olemusse; st jumaliku ja inimliku olemuse täielik liitumine ühte loodusesse on iseenesestmõistetav, et saavutada inimkonna jumalik pääste, mitte aga „Kristuse kaks olemust”, mis on tavaliselt Rooma katoliku ja Ida-õigeusu, anglikaani valduses. , Luteri ja kõige protestantlikumaid kirikuid. Idapoolsed õigeusu kirikud järgivad Miaphysitic Christological vaateid, millele järgneb Cyril Aleksandriast, kes on 4. ja 5. sajandi kristlike arutelude juhtiv peategelane, kes toetas "mia physis tou theou logou sesarkōmenē" või "üks (mia) olemust". Jumala sõna on kehastunud "(μία φύσις τοῦ θεοῦ λόγου σεσαρκωμένη) ja" liit vastavalt hüposaasile "(ἕνωσις καθ 'ὑπόστασιν henōsis kath' hypostasin) või hüpoteesiline liit. Selle hoiaku eristamine oli see, et kehastunud Kristusel on üks olemus, kuid et üks olemus on kahest olemusest, jumalikust ja inimesest, ning säilitab kõik mõlemad liidule järgnevad omadused.

Miaphysitism on seisukohal, et ühes Jeesuse Kristuse isikus on jumalikkus ja inimkond ühinenud ühes (μία, mia - "ühendatud") looduses (φύσις - "physis") ilma eraldamiseta, ilma segadusteta, muutmata ja ilma segamiseta, kus Kristus on Jumalaga Isa ees. Umbes 500 piiskopi Aleksandria patriarhaatides, Antiookia ja Jeruusalemm keeldus aktsepteerimast Chalcedoni nõukogu poolt 451. aastal dünaamilisust (kaks olemust) käsitlevat doktriini, mis tõi kaasa kristliku kiriku põhiosa esimese suure lõhenemise.

Idamaiseid õigeusu kirikuid, mis praegu hõlmavad Aleksandria kopti õigeusu kirikut, Armeenia Apostlik Kirikut, Süüria Õigeusu Kirikut, India Malankara Õigeusu Kirikut, Etioopia õigeusu Tewahedo kirikut ja Eritrea õigeusu Tewahedo kirikut, nimetatakse " Mitte-chalcedonian ", ja mõnikord valesti kõrvalised kui" monofüünid ". Monofüüsika on teoloogia, mille on vastu võtnud 5. sajandi presbyter ja archimandrite Konstantinoopol, mida tuntakse kui Eutychit, ja väidab, et Kristusel on "üks olemus", kus tema jumalikkus absorbeeris oma inimkonna, mille tulemuseks on "lihtne" matemaatiline "üks" olemus, millele Oriental ortodoks kirikute objekt. Nende kohaselt on mõlemad looduses Kristuses säilinud pärast liitu "mia physis" - üks olemus; veel mitte, mis ei tekita selget kolmandat laadi.
Tewahedo (Ge'ez: ተዋሕዶ täwaḥədo) on Ge'ezi sõna, mis tähendab "on tehtud üks" või "ühtne". See sõna viitab idamaise õigeusu usule Kristuse ühtsesse ühtsesse olemusse; see tähendab veendumust, et Jumala Inimese ja Looduse liit on täielik, loomulik. Selle üheks osaks on eneseväljendus.