Fenoloogilised aastaajad

Fenoloogilised aastaajad on aastaaegade jaotamise viis elus- ja eluta looduses esinevate sesoonsete muutuste ehk fenofaaside järgi. Fenofaaside alguskuupäevade järgi saab moodustada fenoloogilise kalendri, mis on lähedalt seotud ilmastiku muutustega, kuid siiski ei ole fenoloogilised aastaajad päris samad mis klimaatilised aastaajad. Inglise keeles nimetatakse neid ökoloogilisteks aastaaegadeks.

Aastaaegade loend

• eeltalv algab esimese lume tulekuga
• talv saabub püsiva lumikatte tekkimisega, taimed on puhkeseisundis, loomade elutegevus aeglustub
• kevadtalv: püsiv lumikate, selged ilmad, tedre- ja metsisemängu aeg, künnivarese saabumine, tihaste laulmine, metsloomad elavnevad
• varakevad: lumi sulab, kasemahl jookseb, kask, sarapuu, sinilill õitsevad, talirukis hakab kasvama
• kevad: algab vahtra õitsemahakkamisega, sel ajal õitseb enamik taimeliike ja puid, saabuvad rändlinnud, poegivad loomad
• suvi: algab õunapuude õitsemahakkamise, rukki loomise ja piiritaja saabumisega, lõpeb lehtede langemise ja esimeste öökülmadega
• südasuvi: algab pärast jaanipäeva pärna õitsemise ajal, kui ööpäeva keskmine temperatuur on üle 15 °C, valmivad suviõunad ja karusmarjad, lõpeb ilmade halvenemise, päevade lühenemise ja pimedate ööde tulekuga
• sügis: algab ilmade jahenemise ja öö pikenemisega. Sel ajal kogunevad ja lahkuvad rändlinnud, lehed värvuvad, koristatakse teravilju
• hilissügis: algab lehtede varisemise ja hanede ning luikede suurrändega, lõpeb talirukki kasv, koevad siig, lõhe ja meriforell, lõpeb esimese suure lume tulekuga

Erinevused Eestis

Kui seada kindlate fenofaaside kuupäevad kaardile, ilmnevad teatud seaduspärad looduse arengutes. Üldiselt liiguvad fenofaasid 3-6 päeva 100 km kohta, sõltudes muidugi ka keskmisest õhutemperatuurist. Faasid levivad lõunast põhja, kaldudes Läänemere temperatuuri või Pandivere kõrgustiku mõjul kirde või loode suunas. Kõrgustikel pidurdub fenoloogiline areng 1-3 päeva 100 meetri kohta, mida on eriti näha lume sulamise ajal. Fenoloogilise arengu kiiruse järgi eristub piirkonniti neli piirkonda: 1) Lõuna-Eesti, 2) Läänemere mõju all Lääne- ja Kesk-Eesti, 3) Lääne-Eesti saared, 4) Kirde-Eesti.

Lisaks piirkondlikele erinevustele uuritakse fenoloogiliste sündmuste muutust aastate lõikes. Nii on selgunud, et looduse kevadine ja suvine areng on viimase poolsajandi jooksul 2-5 päeva varasemaks nihkunud, kiirenedes eriti viimastel aastatel.

Kliimaatilised aastaajad

Klimaatilised aastaajad on looduskeskkonna klimaatilise komponendi aastase tsükli iseseisvad etapid, mida iseloomustab kliimatekke protsesside ja klimaatiliste nähtuste ühetüübilisus ning ühtne üldsuund. Neid etappe võib kokkuleppeliselt valida igasuguseid. Eestis jagatakse klimaatilisi aastaaegu keskmise õhutemperatuuri ja lumikatte esinemise järgi põhi- ja üleminekuaastaaegadeks. Kokku on Eestis kaheksa klimaatilist aastaaega, kevad, suvi, sügis ja talv ning nii sügise-talve kui ka talve-kevade vahel asuvad kaks üleminekuaastaaega.

Läved

Eestis kasutatakse aastaaegade vahetegemiseks kolme kokkuleppelist aastaajapiiri:

• vee külmumistemperatuur 0 °C
• vegetatsioonitemperatuur +5 °C, mis on tähelepanekute alusel leitud piir, kus taimekasv reaalselt alguse saab.
• kokkuleppeline piir, ööpäeva keskmine üle 13 °C

Aastaajad

• kevadtalv ehk eelkevad: lume sulamise periood, mis algab päevast, kui saavutavad ülekaalu sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Märgib ka aega, kui lumi on sulanud, kuid talvised ilmad tulevad ajutiselt tagasi.
• varakevad algab ajast, kui lumi on täielikult sulanud, ja lõpeb taimede vegetatsiooniperioodi algusega
• kevad ehk päriskevad algab taimede vegetatsiooniperioodiga, kui ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb üle +5 °C
• suvi algab ööpäeva keskmise temperatuuri püsiva tõusmisega üle 13 °C
• sügis algab, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb püsivalt alla 13 °C, ning lõpeb taimede vegetatsiooniperioodiga
• hilissügis algab, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb püsivalt alla 5 °C, mis on ühtlasi taimede vegetatsiooniperioodi lõpp, ning lõpeb esimese ajutise lumikatte tulekuga
• eeltalv algab esimeste külmailmade ja ajutise lumikatte moodustumisega, millega vahelduvad sulailmad, ning lõpeb püsiva lumikatte moodustumisega.
• talv algab püsivate külmade tulekuga ja tavaliselt koos sellega ka püsiva lumikatte tekkimisega.

Klimaatilisi aastaaegu nimetatakse inglise keeles meteoroloogilisteks, mistõttu kasutatakse mõnikord tõlkeartiklites mainitud terminit vales tähenduses, kuid eesti keeles tähistavad meteoroloogilised aastaajad hoopis kokkuleppelist aasta jaotust täiskuude kaupa, mille abil on lihtne teha pikaajalist võrdlevat statistikat.

Lisaks klimaatilistele aastaaegadele eristatakse ka fenoloogilisi aastaaegu, kus aastaaegade piirid valitakse looduses esinevate muutuste ehk fenofaaside järgi. Need sündmused on lähedalt seotud ilmastiku muutustega ja käivad sageli klimaatiliste aastaaegadega üht sammu.

Ajalugu

Klimaatilised aastaajad võeti Eestis kasutusele 1960. aastate alguses, et täpsemalt kirjeldada ilmastiku sesoonseid iseärasusi, kuigi Nõukogude Liidu uurijad olid teinud selliseks jaotamiseks ettepaneku juba varem. Neid aastaaegu kirjeldas Eesti NSV agrometeoroloogiline teatmik (1962), autoriteks Evald Maanvere ja Ants Raik. Klimaatiliste aastaaegade jaotus on omajagu subjektiivne, igaüks võib välja mõelda enda jaotused.

Astronoomilised aastaajad

Astronoomilised aastaajad on perioodid, milleks jaotatakse päikeseaastat Maa liikumise järgi päikeseseisakutes või võrdpäevsustes. Neid punkte tähistavad pööripäevad. Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmete aastaaegade arvestus on vastupidine, järgides kohalikku ilmastikku.

Astronoomilised aastaajad algavad iga aasta samal kuupäeval ja peaaegu samal kellaajal (kellaaeg nihkub iga aasta umbes paar, nano-, mikro-, või pikosekundit kaugemale; umbes samapalju pikeneb pidevalt homne päev.)

• Põhjapoolkera talv / lõunapoolkera suvi – algab talvise pööripäevaga (lõunapoolkeral suvine pööripäev), kui Maa on talvises päikeseseisaku punktis ehk Päike saavutab lõunapoolseima eemaldumise taevaekvaatorist. (21. või 22. detsember; aastal 2020 oli 21. detsember kell 12.02)
• Põhjapoolkera kevad / lõunapoolkera sügis – algab kevadise pööripäevaga (lõunapoolkeral sügisene pööripäev), kui Päike on kevadpunktis, liikudes üle Maa ekvaatori põhja poole ja öö ning päeva pikkus on võrdsed. (20. märts; aastal 2020 oli 20. märts kell 03:50)
• Põhjapoolkera suvi / lõunapoolkera talv – algab suvise pööripäevaga (lõunapoolkeral talvine pööripäev), kui Maa on suvises päikeseseisaku punktis ehk ehk Päike saavutab põhjapoolseima eemaldumise taevaekvaatorist. (20. või 21. juuni; aastal 2020 oli 21. juuni kell 24.44 ehk 00.44)
• Põhjapoolkera sügis / lõunapoolkera kevad – algab sügisese pööripäevaga (lõunapoolkeral kevadine pööripäev), kui Päike on sügispunktis, liikudes üle Maa ekvaatori lõuna poole ja öö ning päeva pikkus on võrdsed. (22. või 23. september; aastal 2020 oli 22. september kell 16.31)

• aasta	Kevadine Märts		Suvine Juuni		Sügisene September		Talvine Detsember
  	kuupäev	kellaaeg	kuupäev	kellaaeg	kuupäev	kellaaeg	kuupäev	kellaaeg
  2010	20	17:32	21	11:28	23	03:09	21	23:38
  2011	20	23:21	21	17:16	23	09:04	22	05:30
  2012	20	05:14	20	23:09	22	14:49	21	11:12
  2013	20	11:02	21	05:04	22	20:44	21	17:11
  2014	20	16:57	21	10:51	23	02:29	21	23:03
  2015	20	22:45	21	16:38	23	08:21	22	04:48
  2016	20	04:30	20	22:34	22	14:21	21	10:44
  2017	20	10:28	21	04:24	22	20:02	21	16:28
  2018	20	16:15	21	10:07	23	01:54	21	22:23
  2019	20	21:58	21	15:54	23	07:50	22	04:19
  2020	20	03:50	20	21:44	22	13:31	21	10:02

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Aastaajad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

---

Aastaajad on iga-aastaselt korduvad, looduslikult erineva ilmega aasta osad.

Aastaajad ilmnevad eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Lähisekvatoriaalses vöötmes ja mussoonkliimaga aladel võidakse aasta jaotada kaheks aastaajaks: kuivaks ja niiskeks perioodiks. Paljudes troopilistes piirkondades selgelt ilmnevaid aastaaegu ei olegi.

Määratlused

Astronoomilised aastaajad

Maa astronoomilised aastaajad korduvad iga troopilise aasta tagant. Astronoomiliste aastaaegade (astronoomiline kevad, suvi, sügis ja talv) eraldajateks on pööripäevad (kevadine võrdpäevsus, suvine päikeseseisak, sügisene võrdpäevsus ja talvine päikeseseisak). Astronoomilised aastaajad on tingitud Maa pöörlemistelje kaldest ekliptika ehk Maa orbiidi tasapinna suhtes.

Taevasfääril moodustab ekliptika kujutletava suurringjoone, mida mööda Päike aastaringselt näib kulgevat. Ekliptika asub taevaekvaatori suhtes 23°27' nurga all. Punkte, kus ekliptika taevaekvaatoriga ristub, nimetatakse võrdpäevsuspunktideks (sügiseseks ja kevadiseks võrdpäevasuseks) ehk ekvinoktsiumi punktideks.

Ekliptika ja ekvaatori vahelise nurga tõttu muutub aasta jooksul Päikese teekonna kõrgus taevaekvaatori suhtes, mis põhjustab aastaaegade vaheldumist Maa põhja- ja lõunapoolkeral. Kui ekliptika on taevaekvaatori kohal, käib Päike kõrgelt ja vastaval poolkeral on suvi ning vastaspoolkeral talv. Kui ekliptika on taevaekvaatori all, käib Päike madalalt (poolusel ei paista polaaröö jooksul üldse) ning vastaval poolkeral on talv ja vastaspoolkeral suvi (vastaspoolusel polaarpäev, mille jooksul päike ei looju päevade viisi).

Lisaks päevade erinevale pikkusele tekivad aastaaegade erinevused ka seetõttu, et Päikese kiired langevad Maale aasta jooksul erineva nurga all. Seetõttu saab suvel Maa pind ajaühikus rohkem päikeseenergiat, kuna kiired langevad järsema nurga all. Seevastu talvel, mil päikesekiired langevad maapinnale libamisi ja hajuvad atmosfääris, jõuab Maa pinnale vähem energiat.

Erinevused päeva pikkuses ja päikeseenergia hulgas põhjustavad Maa aastaajalisi temperatuurierinevusi.

Klimaatilised aastaajad

Klimaatilisi aastaaegu arvestatakse õhutemperatuuri muutuste järgi. Näiteks klimaatiline kevad algab, kui keskmine päeva õhutemperatuur jääb püsima vahemikku 5–13 kraadi. Eestis eristatakse kaheksat klimaatilist aastaaega: nelja põhiaastaaega (kevad, suvi, sügis ja talv) ning nelja üleminekuaastaaega (kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv).

Fenoloogilised aastaajad

Fenoloogilisi aastaaegu eristatakse ilmastiku ja taimede iseärasuste järgi, kasutades kokkuleppelisi piire fenoloogiliste sündmuste ehk fenofaaside alusel. Ilmastiku järgi vahetuvad aastaajad tavaliselt varem kui astronoomilise kriteeriumi järgi. Näiteks fenoloogiline päriskevad algab vahtra õitsemahakkamisega. Fenoloogiliste aastaaegade nimetused on põhiliselt samad mis klimaatilistel aastaaegadel, lisaks põhiaastaaegadele on hilissügis, eeltalv, kevadtalv ehk eelkevad, varakevad, südasuvi.

Meteoroloogilised aastaajad

Meteoroloogilised ehk kalendrilised aastaajad on neli põhiaastaaega, mis Eestis tähistavad kokkuleppelisi aastaaegade piire täiskuude kaupa. Näiteks meteoroloogiline talv on detsembrist veebruarini, kevad märtsist maini, suvi juunist augustini, sügis septembrist novembrini. Sellise arvestusega on lihtsam teha aastaaegadest ülevaateid ja kokkuvõtteid. Meteoroloogilisi aastaaegu aetakse kirjanduses sageli segi klimaatiliste aastaaegadega.

• 

  Metsatee Põhja-Kõrvemaal talvel

 
• 

  Sama tee kevadel

 
• 

  Sama tee suvel

 
• 

  Sama tee sügisel

Sinine majandus

Sinine majandus (ingl blue economy) on majanduskorralduse kontseptsioon, mida levitas Rooma Klubi oma aruandes 2009. aastal.

See on looduse toimimisest inspireeritud tehnoloogiate ja ärimudelite rakendamine majanduses, mis võimaldab katta inimeste põhivajadusi kohapeal olemasolevate ressursside abil, minimeerides heitmeid. Selle jätkusuutliku majanduse kontseptsiooni väljatöötaja on Gunter Pauli "Sinine majandus" ilmus raamatuna 2010. aastal (The Blue Economy: 10 years, 100 innovations, 100 million jobs). Eesti keeles ilmus tõlge selle kolmandast versioonist aastal 2018.

Gunter Pauli on Belgia päritolu innovaatiline ettevõtja, üks rohelise majanduse ja jätkusuutlikkuse visionääre, kes oma viimasel Eesti külaskäigul 2018. aasta suvel esines Lilleoru Keskuses toimunud üleilmse ökokogukondade võrgustiku GEN Euroopa konverentsil "Teadlike kogukondade tarkus".

Sinise majanduse ärimudel

Sinise majanduse ärimudel loob lahendusi, mis toovad kasu nii keskkonnale, majandusele kui ühiskonnale laiemalt, sidudes omavahel esmapilgul kokkusobimatuid keskkonnaprobleeme teaduslike leiutistega, mille aluseks on looduses loomulikult toimuvad füüsikalised protsessid. Asendades piiratud tooraineressursid lihtsamate ja puhtamate tehnoloogiatega, on võimalik muuta seda, kuidas me juhime tööstusprotsesse ja lahendame nende tekitatud keskkonnaprobleeme. Sinine majandus keskendub kulude kärpimise asemel suurema väärtuse loomisele. See toob majanduslikku kasu uute töökohtade loomise, energiakulude vähenemise ning selle kaudu, et üks algatus või uuendus suudab luua mitmeid tuluvoogusid paljudele osapooltele, tuues samas kasu ka kogu kogukonnale. Sinine majandus on jätkusuutlik majandusmudel, mis töötab kõikide heaks ja kasutab seda, mis on kohapeal olemas ja kättesaadav.

Gunter Pauli kaasabil on sinise majanduse põhimõtteid kasutades rajatud maailmas enam kui 200 sotsiaalselt ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ettevõtet, loodud enam kui 3 miljonit töökohta ning investeeritud üle 5 miljardi dollari.

Nn. rohemajandus ja ringmajandus, mis pole suutnud ära hoida kliima soojenemist ega loodusliku mitmekesisuse kadumist, on muutunud kalliks majandusmudeliks – kui tahta teha midagi, mis on kasulik keskkonnale ja inimesele endale, tuleb maksta selle eest rohkem. See omakorda tähendab, et roheline majandus on mõeldud rikastele. Sinine majandus ei püüa olla iga hinna eest odavaim, sest põhimõte "olla odavaim" töötab vaid kümne maailma suurima riigi jaoks. Edasiviiv strateegia on kasutada juba olemasolevat, luua lisaväärtust ning rahuldada inimeste põhivajadused. Innustajaks ja inspiratsiooniallikaks on seejuures loodus. Loodusel on 4 miljardi aasta pikkune kogemus, looduses pole keegi töötu ning loodus ei tunne jäätmeid. Võimalus maailma muuta on igaühel, alustades lihtsatest argipäevastest asjadest – sellest, mida me sööme ja joome, kuidas me magame, milliseks loome oma kodud ja kuidas neid haldame ning kuidas hindame lähedastega koosveedetud hetki. Muidugi ei toimu muutused üleöö, ent positiivsete väljavaadetega tegutsemine motiveerib muutusi ka ise läbi viima.

Sinise majanduse mudelit rakendades toodetakse näiteks kaevandusjäätmetest kivipaberit, kasutamata vett ja langetamata ühtegi puud; ohakatest valmistatakse bioplasti, -määrdeaineid ja -herbitsiide, millest viimased suudavad asendada glüfosaati; merevee-kasvuhoonetes kasvatatakse tomateid ilma mageveeta; projekteeritakse ja ehitatakse energiasäästlikke ning tolmu- ja keskkonnamürkide vabu tervislikke hooneid; merelainete ja hoovuste liikumisest toodetakse elektrit; toidukõlblikest koostisainetest valmistatakse tuletõkkematerjale, mida saab kasutada asbesti asemel; on käivitatud üle 5000 farmi, mis kasvatavad kohvipaksul söögiseeni; uudsed veepuhastustehnoloogiad asendavad kahjulikud kemikaalid lihtsa füüsikaga; valgust kasutades saab internetiühenduse muuta praegusest 100 korda kiiremaks jne.

Raamatu "Sinine majandus" versioonid

Gunter Pauli on kirjutanud oma raamatust "Sinine majandus" kolm versiooni, mis tutvustavad majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlikke ning juba toimivaid projekte üle maailma. Raamatud koosnevad 14 peatükist, millest igaühes käsitletakse mõnd maailmamajanduse haru ning tuuakse näiteid ja pakutakse uudseid lahendusi selle haru jätkusuutlikuks muutmiseks. Raamatu "Sinine majandus" kolm versiooni on ilmunud enam kui 40 keeles, neid on müüdud üle 17 miljoni eksemplari.

Esimene raamat – "Sinine majandus: 10 aastat, 100 leiutist, 100 miljonit töökohta" (originaalis The Blue Economy: 10 years, 100 innovations, 100 million jobs) oli algselt 2009. aastal Rooma Klubile esitatud aruanne. Raamatuna ilmus see 2010. aastal eesmärgiga innustada ettevõtjaid ning seada kätkusuutlikkusele senisest kõrgemad nõuded. Raamatus kirjeldatud ideede aluseks on Pauli 20 aasta pikkune kogemus ja ligi 200 edukalt ellu viidud projekti maailmas. See tutvustab sinise majanduse ärimudeli eesmärki – ühiskonna liikumine puuduselt küllusele, kasutades kohalikke ressursse ning lähenedes keskkonda kahjustavate probleemide lahendamisele uutmoodi.

Raamatu teine versioon – "Sinine majandus, versioon 2.0: 200 elluviidud projekti, 4 miljardit investeeritud USD, 3 miljonit loodud töökohta" (originaalis The Blue Economy, Version 2.0: 200 Projects Implemented, US$ 4 Billion Invested, 3 Million Jobs Created) ilmus 2014. aastal.

Raamatu kolmas versioon – "Sinine majandus 3.0: kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti (originaalis The Blue Economy 3.0: The marriage of science, innovation and entrepreneurship creates a new business model that transforms society) ilmus inglise keeles 2017. aastal. Eesti keeles, koos Eesti jaoks kirjutatud eessõnaga, avaldas selle 2018. aastal Lilleoru Keskus. Nagu ütleb Gunter Pauli raamatu sissejuhatuses, erineb raamatu viimane versioon esimesest enam kui 50% ning versioonist 2.0 kolmandiku võrra.

Gunter Pauli ja sinine majandus Eestis

Gunter Pauli (sündinud 1956 Antwerpenis Belgias) on kümnete ettevõtete looja, Rooma Klubi liige (olnud 1979–1984 Rooma Klubi asutaja Aurelio Peccei assistent) ning peaaegu 40 organisatsiooni ja 3000 innovaatiliselt mõtlejat ühendava üleilmse võrgustiku Zero Emissions Research and Initiatives (ZERI) asutaja, mille tegelikkuses toimiv filosoofia ongi sinine majandus. Pauli teeb koostööd mitmete riikide valitsustega eesmärgiga kujundada ümber kohalikke majandusi ning suunata raha tagasi kohalikku kogukonda.

2018. aasta juulis külastas Gunter Pauli Eestit, et osaleda üleilmse ökokogukondade võrgustiku GEN Euroopa konverentsil "Teadlike kogukondade tarkus". 46 riigist saabunud enam kui 500 külalisega üritusel Lilleoru Keskuses Harjumaal esines Pauli kahe loenguga ning juhtis sinise majanduse töörühma. Lisaks pidas JCI poolt korraldatud sinist majandust tutvustava loengu noortele JCI esindajatele Tallinna Tehnikaülikoolis ning esitles oma raamatu "Sinine majandus" viimase versiooni tōlget eesti keelde.

Eesti kohta jäi dr Pauli ettekannetest kõlama mõte, et Eesti peab taasavastama oma riigi ilu, vaatama kaugemale metsadest, puudest ja tselluloosist ning hakkama nägema "nähtamatuid" üllatusi: tuhandeid hallitus- ja pärmseeni meie metsades ning mikrovetikaid meie meres. Sest kui eestlased tahavad luua hea aluse veel fantastilisemale, inspireerivamale ja uuenduslikumale Eestile, tuleb neil hakata vaatama sinna, kuhu nad veel vaadanud pole.

Rohemajandus

Rohemajandus (inglise green economy) on majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, mis ei põhjusta keskkonnariske ja survet loodusvaradele ja on seega vähese CO₂-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus.

Kliimamuutus, rahvastiku kasv ja vananemine, elustiku mitmekesisuse kadu, suur surve loodusvaradele, majanduskriis ja ebavõrdsuse kasv on tekitanud vajaduse rohemajandusele üleminekuks. 

Roheline kleebis ja ökomärgis on aina rohkem levinud, kuna keskkonnasõbralikku tegevust peetakse oluliseks. Paljud ettevõtted on läinud üle rohelise tootmisele, kuna see annab eeliseid globaalsel turul. 

Definitsioonid

Karl Burkart määratleb rohemajandust kuue sektori põhjal:

• taastuvenergia
• ökoehitus
• säästev transport
• veemajandus
• jäätmemajandus
• maamajandus

Rahvusvaheline Kaubanduskoda defineerib rohemajandust järgnevalt: majandus, kus majanduskasv ja keskkonnaalane vastutus toimivad koos ning samal ajal toetatakse sotsiaalse arengu progressi.

2012. aastal andis Rahvusvaheline Kaubanduskoda välja rohemajanduse tegevuskava, mille eesmärgiks on selgitada ja raamistada rohemajanduse kontsept. Eriti oluline on ettevõtluse roll levinud globaalprobleemidele lahenduste pakkumisel. Tegevuskavaga sätestati kümme äritegevuse ja koostööga seotud tingimust, mis aitavad üle minna rohemajandusele:^[5]

• avatud ja konkurentsivõimelised turud;
• mõõdetavus, raamatupidamine, aruandlus;
• rahandus ja investeeringud;
• teadlikkus;
• elutsükliline lähenemine;
• ressursitõhusus ja eraldumine;
• tööhõive;
• haridus ja oskused;
• juhtimine ja partnerlus;
• integreeritud poliitika ja otsuste tegemine.

Ülemaailmne rohemajanduse indeks

Globaalne rohemajanduse indeksiga (Global Green Economy Index GGEI) mõõdetakse 60 riigi ja 70 linna rohemajanduse tulemuslikkust. Indeksi määratlemise aluseks on 32 indikaatorit ja andmestikku.^[6]
Riikide ja linnade järjestamiseks kasutatakse nelja peamist mõõdet:

1. Juhtimine ja kliimamuutus – vaadeldakse, kuidas suudab riigivõim levitada rohekasvuideid ning soodustada investeeringuid selles vallas. Lisaks mõõdetakse, kuidas poliitilised jõud tegelevad kliimamuutuse teemadega.
2. Efektiivsussektorid – kui hästi tegeleb iga riik ehitus-, transpordi-, turismi- ja energiasektori rohelisemaks muutmisega.
3. Turud ja investeerimine – arvutatakse iga riigi tulemuslikkust taastuvenergia atraktiivsuse, keskkonnatehnoloogia innovatsiooni ja seeriatootmise valdkondades ning roheliste investeeringute soodustamisel.
4. Keskkond ja loodusressursid – kui hästi riigid kaitsevad oma keskkonda ning kasutavad loodusressursse tõhusalt.

2014. aasta andmetel on endiselt kõrgeima rohemajanduse indeksiga Saksamaa ning talle järgnevad Taani, Rootsi ja Norra. Tabeli lõpus asuvad Poola, Hiina, Senegal, Katar, Vietnam ja Mongoolia.

Eesti rohemajanduse väljavaated

Rohemajandus mängib maailmas aina suuremat rolli. Sellele aitab kaasa taastumatute loodusvarade kiire vähenemine ja tarbimisharjumuste muutumine. Euroopa Liit on seadnud oluliseks eesmärgiks arendada rohemajandust, sest see on eelduseks majanduskasvule ja heaolu jätkumisele.
Eesti säästva arengu näitajad on kesised mitmes valdkonnas. Näiteks on Eestis CO₂ emissioon ühe elaniku kohta Euroopa Liidu kõrgemaid. Lisaks tekib jäätmeid inimese kohta rohkem kui Euroopas keskmiselt.
Rohemajandusele üleminekul on Eestis suurima potentsiaaliga valdkondadeks energiatootmine, ehitusmaterjalidetööstus, ehitussektor ja kodumajapidamised. Põllumajanduses tuleks valida mahetootmine ning põllumajandusjäätmed töödelda ümber autokütuseks, elektriks ja soojuseks. Üheks kõige olulisemaks valdkonnaks on jäätmekäitlus. Põlevkivist elektri tootmisel jääb üle väga suur hulk jäätmeid, millele tuleks leida taaskasutust näiteks ehitusmaterjalitööstuses. Eesti peaks vähendama elektrienergia tootmisel põlevkivi osakaalu ning asendama seda taastuvenergiaga, nagu tuul ja biomass.
Eestis on rohemajanduse arengut järjepidevalt edendanud PAKRI Teadus- ja Tööstuspark, mis on fokuseerinud rohetehnoloogia ettevõtete koondamisele, arendab oma klientide majutamiseks tarka tööstuslinnakut ja toodab taastuvenergiat.

Kõige kiiremini arenev rohelise tootmise majandusharu on tuulenergia. On asutatud Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, mis ühendab tuuleenergiasse panustamisest huvitatud ettevõtteid, organisatsioone ja eraisikuid.
Teenustesektoris on rohemajandusele üleminekul oluline infotehnoloogiavahendite aktiivne kasutamine ja IKT teenuste arendamine. Eestis on olnud selles vallas edukas ning maailmaturul konkurentsivõimeline.
Eesti rohemajanduse arengut takistavad ettevõtete liiga väikesed investeeringud tootmise laiendamiseks ja uute toodete pakkumiseks.
„Eesti 2020“ konkurentsivõime kavas käsitletakse Eesti energiatootmise arendamist, erinevate sektorite energiasäästu ning majanduse ressursisäästlikkust. 2012. aastal valmis aruanne „Rohetöökohtade potentsiaal Eestis“. Selles aruandes analüüsitakse rohetöökohtade potentsiaali Eesti metsanduses, ehituses, põllumajanduses ja transpordis. Aruandes on rõhutatud energiatõhusa majanduse vajalikkust.

Tasakaalumajandus

• Tasakaalumajandus (inglise steady-state economy) on majandus, mida iseloomustavad konstantsed rahvaarv, kapitalivarud ja materjali- ja energiavood, nii et inimtegevuse ja keskkonna vahel valitseb tasakaal^[1]. Seejuures võib muutuda sotsiaalne kapital – seega tehakse vahet kasvu (kvantitatiivne) ja arengu (kvalitatiivne) vahel^[1].

Mõiste populariseerijaks peetakse Herman Daly't, kellelt 1971. aastal ilmus artikkel "Toward a steady-state economy"

Naturaalmajandus ehk elatusmajandus

Naturaalmajandus ehk elatusmajandus (inglise keeles natural economics) on majandussüsteem, mille puhul kaubalis-rahalised suhted on kas vähe arenenud või puuduvad üldse. Naturaalmajandus on vanim ja lihtsaim majanduse korraldamise viis. Elamiseks vajalik toodetakse ühe majapidamisüksuse (perekond, kogukond, mõis) piires ning ka tarbitakse selle institutsiooni siseselt. Selle süsteemi puhul paigutatakse ressursse ümber läbi otsese vahetuse või jagamise. Tootja varustab ennast ise kõige tarvilikuga.

Ajalugu 

Naturaalmajanduslik olukord 17. sajandil Saksamaa koloonias Ghanas

Varakeskaeg oli agraarsusel tugineva naturaalmajandusliku majandusüsteemi kasutusajaks. Enamus toodangut ei valminud mitte kauplemiseks, vaid enda tarbeks.Tootmine ja tehnoloogia olid väga algelised, mistõttu toodangu hulk sõltus määravas osas looduslikest tingimustest. Ülejäägi puhul toodang, kas kingiti kellelegi või tehti vahetuskaupa ehk bartertehinguid. Raha praktiliselt puudus ja seetõttu vahetati kaupa kauba vastu. Euroopas oli väärismetalle vähe, siin leidus vaid mõnes piirkondades hõbedat, kuld pea puudus. Tehingud olid enamasti kahepoolsed, kuid osalejaid võis olla ka enam.

Naturaalmajanduse kujunemisel olid määravaks ka sagedased kodusõjad, feodaalide omavahelised kokkupõrked ning teeröövlite rohkus. Need aspektid takistasid kaubanduse arenemist. Samuti kasutati bartertehinguid koloniseerimise perioodil. Näiteks Brasiilia koloniseerimisel kuna pärismaalsete indiaanlaste jaoks oli raha kasutu ning seeläbi ka väärtusetu. Perioodi lõpul hakkasid kujunema võtmetooted, mida kasutati sarnaselt rahaga.

Mõiste kujunemine 

Aristoteles

Pilt aastast 1874. demonstreerib bartertehingut

Vanakreeka filosoof Aristoteles vihjas tihti majanduse naturaalsetele aspektidele ning sotsiaalsusele. Tema sõnul on naturaalmajandust lihtne defineerida läbi vastandamise kaubandusliku majandusega. Naturaalmajandus on vastastikku sõltumatute majapidamiste süsteem, kus üksuse sees toodetakse kõik vajalik. Selline definitsioon kirjeldas mitmeid ajaloolisi süsteeme ja institutsioone. Aristoteles sõnul on Kreeka oikos’es (majapidamises) naturaalseks koosneda meestest, naistets ja orjadest. Lisaks oli Aristoteles veendnunud, et kasumi maksimeerimise printsiip kasvas välja naturaalmajanduslikust barterkauplemisest. Kaupade vahetamine kui tegevus oli Aristoteles jaoks läbini naturaalne. Ta rõhutas tungivalt, et vahetamise taga on soov rahuldada naturaalseid vajadusi, kauplemise taga soov teenida kasumit.

Saksamaa koolkond

Saksamaa koolkonna jaoks sai kapitalismi eelse majandusliku süsteemi määratlemine oluliseks küsimuseks. Enamus ideid ringlesid ümber "naturaalse majanduse", niisiis võeti kasutusele termin Naturalwirtschaft – kirjeldamaks perioodi enne raha kasutuselevõttu. Perioodi all peetakse silmas varakeskaega, kui raha olulisus oli niivõrd väike, et seda võib pea olematuks pidada. See oli majandus, mis oli sõltuv loomulikust vahetusest – bartertehingutest. Sellises majanduses raha ei ole usaldusväärne, ega seetõttu kasutusel. Sellist suhtumist läbistab mitte individualistlik mõttemaailm.

Alexander V. Chayanov

Saksamaal uuriti naturaalmajandust palju, kuid suuresti on selle uurimises rolli mänginud vene majandusteadlane Alexander Chayanov. Tema kirjutas 1925. aastal raamatu talupoeglikust majandusest, mis taasavastati 1960. aastatel. Raamatus selgitab Chayanov, et talupoegliku majanduse puhul ei ole majapidamise eesmärgiks maksimeerida toodangu kasumit, vaid tasakaalustada kasumlikkus kogu majapidamise poolt tehtava töö mahuga. Tootja on samal ajal ka oma toodangu tarbija. Ei ole ühtegi turgu ega hindu, järelikult ei ole võimalik teha ka majanduse analüüsi, sealhulgas jälgida kasumlikkuse optimeerimist.

Charles Perring

Puhta naturaalmajanduse puhul on kogu toodang koha peal toodetud. Kui vahetatakse sisse ka luksuskaupu, on tegemist nõrga naturaalmajandusliku olukorraga. Puhta naturaalmajanduse puhul on tootvad institutsioonid üksteisest isoleeritud. Nõrgas naturaalmajanduslikus olukorras on institutsioonide vahel aktiivne suhtlemine ning kaupade vahetus.

Naturaalmajanduse väljundid tänapäeval 

Kohalik turg Mehhikos

Ökonoomne tarbimine

Tänapäevases ühiskonnas on tihti probleeme ületarbimise ning liigtootmisega. Lahendamaks seda probleemi on mindud tagasi naturaalmajanduse printsiipide juurde. Kasvatatakse nii palju kui on vaja, ressursse ei kasutata liigtootmiseks, maad ei koormata üle. Sellise mõtlemise väljundiks on jätkusuutliku arengu programmid.

Kriisi olukord

Naturaalmajanduse juurde minnakse tagasi kriisiolukordades. Eriti majanduskriisi tingimustest, kus valuuta on muutunud ebastabiilseks. Tulenevalt hüperinflatsioonist või kõrgest deflatsioonist.

Virtuaalne naturaalmajandus

Interneti levikuga seoses on kaubandus sageli kolinud virtuaalmaailma. Inimeste jaoks, kes soovivad midagi üleliigset ära anda või vahetada, on internet ideaalseks platvormiks – potentsiaalseks tehingupartneriks võib olla iga netikasutaja.

Vahetuskaupu lubavate veebilehtede näited:

Swaptree, kus vahetatakse filme, muusikat, raamatuid ja mänge

U-exchange, kus vahetatakse kõike võimalikku

Swapbabygoods, vahetatakse beebidele vajalikke kasutatuid esemeid

Zwaggle, kus vahetatakse beebidele vajalikke esemeid

Bookmooch, kus vahetatakse raamatuid

SwapStyle, kus vahetatakse riideid, aksessuaare, kosmeetikat ja muud sarnast

Homeswapper, kus vahetatakse üürikortereid ja kinnisvara

Naturaalmajandus Eestis Redigeeri

Eesti talupoja majapidamises oli naturaalmajandus 19. sajandini väga oluline. Talupojad kasutasid müügi- ja vahetuskaubaks peamiselt vilja. Lisaks müüdi ja vahetati võid, kanepit, loomanahku, mett, vaha, humalaid, jahisaadusi. Põhiliseks kaubatehinguks oli siiski vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said kaupmehelt vastutasuks endale vajalikke kaupu. Vahetuskaubanduse oli talurahvas jaoks viis olla omavahel kaubandussidemetes. Sisemaa talupojad vahetasid oma vilja või jahu rannikul elavate talupoegade kalade vastu või käsitööga tegelevate talupoegade toodete vastu.

Tänapäeval seisneb naturaalmajandus Eestis pigem omavaheliste kingituste tegemises põllumajandusega tegelevate majapidamiste vahel. Samuti on laialt levinud uus naturaalmajandus ehk naturaalmajanduse tänapäevased väljundid.

Elatusmajandus (inglise subsistence economy) on majandussüsteem, kus inimesed toodavad suurema osa vajalikest toodetest ja teenustest ise.

Elatusmajanduse puhul on pered nii tootjad kui ka tarbijad.

Enamasti tugineb selline majandussüsteem põllundusel.

Elatusmajandustingimustes ei põhine jõukus mitte rahal, vaid loodusvaradel, ja seetõttu tegutsetakse looduskeskkonna taastootmisvõime piires.

Suurem osa maailma vaestest elatub praegu sellisest majandamisviisist.

Kinsey skaala

Kinsey skaala on skaala, millega mõõdetakse inimese seksuaalset sättumust nullist (täielikult heteroseksuaalne) kuueni (täielikult homoseksuaalne). Kinsey aruandes oli veel eraldi hinne aseksuaalsuste jaoks. Aruanne avaldati esmakordselt 1948. aastal Alfred Kinsey, Wardell Pomoroy ja teiste raamatus "Mehe seksuaalne käitumine" ("Sexual Behavior in the Human Male"). See oli ka läbiv teema 1953. aastal järjena ilmunud raamatus "Naise seksuaalne käitumine" ("Sexual Behavior in the Human Female").

Skaalat tutvustades kirjutas Kinsey, et:

„Mehed ei jagune seksuaalsete eelistuste alusel kahte populatsiooni – heteroseksuaalsed ja homoseksuaalsed. Maailma ei saa jagada kitsedeks ja lammastaks. Loodus harva tegeleb diskreetse kategooriatega... Elav maailm on segu kõigist tema aspektidest.

Pannes rõhku jätkuvatele hinnangutele, mis jagavad inimesi hetero- ja homoseksuaalseteks, on mulle tundunud vajalik arendada välja mingit sorti uus klassifikatsioon, mis põhineks suhtelisel homoseksuaalsete ja heteroseksuaalsete kogemuste kogusel või mis vastaks kummalegi kategooriale... Indiviid võib saada erineva hinnangu skaalal oma igal eluperioodil.... Seitsmepunktine skaala kajastab hästi erinevaid seksuaalsuse variatsioone, mis eksisteerivad.“

Skaala on järgmine:

Aste	Kirjeldus
0	Täielikult heteroseksuaalne
1	Peaaegu täielikult heteroseksuaalne, kõigest mõni harv homoseksuaalne kogemus
2	Enamjaolt heteroseksuaalne, kuid rohkem kui juhuslikud homoseksuaalsed kogemused
3	Biseksuaalne, võrdselt nii heteroseksuaalseid kui ka homoseksuaalseid kogemusi
4	Enamjaolt homoseksuaalne, kuid rohkem kui juhuslikud heteroseksuaalsed kogemused
5	Peaaegu täielikult homoseksuaalne, kõigest mõni harv heteroseksuaalne kogemus
6	Täielikult homoseksuaalne
X	Aseksuaalne

Helgi Erilaid (aastani 1966 Helgi Pliess, 1966–73 Helgi Põldroos; 28. VI 1942 Tallinn), ajakirjanik. Lõpetas 1966 Tartu Riikliku Ülikooli. Toimetas 1966–69 Eesti Raadios „Päevakaja” ning 1969–93 Vikerraadios „Keskööprogrammi”, sai selle sarja „Laupäevamosaiik” eest 1988 Eesti NSV Ajakirjanike Liidu aastapreemia. Töötanud aastast 1993 Raadio-2-s, kus pälvis saatesarjade „Koht päikese all” ja „Taevatrepp” eest 1998 Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia ja hiljem Vikerraadios (saatesarjad „Tähtpäevatund” ja „Aja jälg kivis” ning „Heli jälg ajas“). Avaldanud aastast 1998 nädalalehes Eesti Ekspress rubriiki „Verstapost”.

Eesti Ringhäälingute Liidu aastaauhind Kuldmikrofon (2003).

Valgetähe V klassi teenetemärk (2007).

Ajakirjanikuna on tuntud ka tema abikaasa Tõnis Erilaid (sündinud 1943).

Helgi Erilaid

eesti raadioajakirjanik

Helgi Erilaid (aastani 1966 Helgi Pliess, 1966–1973 Helgi Põldroos; sündinud 28. juunil 1942) on eesti raadioajakirjanik.

Ta lõpetas 1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse alal.

Tunnustus

• 1988 Eesti NSV Ajakirjanike Liidu aastapreemia
• 1998 Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia
• 2003 Kuldmikrofon töö eest raadio muutmisel intiimseks meediumiks (eeskätt "Keskööprogrammides")
• 2007 Valgetähe V klassi teenetemärk

Isiklikku

Helgi Erilaid on olnud abielus Enn Põldroosiga ja on praegu abielus Tõnis Erilaiuga. Tal on poeg Ekke-Kristian Erilaid.