Itaalia Uusajal

Pärast Cateau Cambrésise rahu loobus Prantsusmaa oma nõuetest Põhja-Itaalias asuvate keiserlike õuduste ja Mezzogiorno Hispaania asevalitseja vastu. Keiserlikke leppeid valitsesid Doria Genovas, Medici Toscanas, Hispaania Habsurgid Milanos, Farnese Parmas, Este Modenas ja Savoy maja Piemontes. Napoli, Sitsiilia ja Sardiinia lõunapoolsed kuningriigid olid Hispaania Habsburgide otsese valitsemise all. Püha Rooma impeeriumi valitsesid Austria Habsburgid ja seetõttu kuulus suur osa Itaaliast otseselt või kaudselt Habsburgi mõju alla. Paavsti riigid ja Veneetsia Vabariik jäid juriidiliselt ja praktiliselt sõltumatuks.Piemonte naasis Prantsusmaalt Savoysse tänu hertsog Emmanuel Philiberti rollile St Quentini lahingus Itaalia sõja ajal 1551–1559. Savoy maja "itaaliaks" muudeti Itaalia sõdade lõpus, kuna Emmanuel Philibert muutis Torino Savoyardi riigi pealinnaks ja itaalia riigikeeleks. Medici koda hoidis Firenze valitsemist tänu paavsti ja Charles V vahel 1530. aastal allkirjastatud kokkuleppele ning hiljem tunnustati paavst Pius V-ga Toscana Suurhertsogiriigi valitsevaks perekonnaks. Sama paavst korraldas Püha Liiga, Veneetsia ja teiste mereriikide koalitsioon, mis alistas sissetungivad Ottomani väed Lepanto merelahingus (1571).Paavstriigid käivitasid vastureformatsiooni, mis kestis Trenti nõukogust (1545–1563) kuni Vestfaali rahu saavutamiseni 1648. See periood langeb kokku Euroopa ususõdadega ja nägi, et paljud itaallased tegutsesid aktiivselt teistes katoliiklikes riikides, sealhulgas de Prantsuse faktooriumi valitsejad (näiteks Catherine de Medici, Mary de Medici, Concino Concini ja Jules Mazarin) ning Püha Rooma impeeriumi või Hispaania egiidi all teenivad sõjaväe kindralid (näiteks Torquato Conti, Raimondo Montecuccoli, Ottavio Piccolomini, Ambrogio Spinola ja Aleksander Farnese).Vaatamata Lepanto võidule kaotas Veneetsia impeerium Vahemere idaosa valdused (sealhulgas Küpros ja Kreeta) osmanitele. Veneetsia vallutas Peloponnesose suure Türgi sõja ajal (1683–1699), kuid maa loovutati pärast viimast Veneetsia-Ottomani sõda. Kui seitse aastat sõda puhkes, jäeti Veneetsia suurriikide kontserdist välja: sama kehtis ka Veneetsia Vahemere-äärsete konkurentide, näiteks Ottomani impeeriumi (euroopa haige mees pärast sajanditepikkust sõda) ja genoese Impeerium, kes oli kaotanud oma valdused Egeuse meres, Tuneesias ja hiljem Korsikal. Genova kriis viis Hispaania kriisini, kuna Genova Vabariik oli Hispaania impeeriumi peamine liitlane alates 16. sajandist, pakkudes Habsburgidele krediidi- ja majanduslikku tuge selles piirkonnas, mida on nimetatud genooslaste ajastuks. Hispaania järelkasvu sõda (1702–1715) ja Neljakordse liidu sõda (1718–1720) kuulutasid Habsburgi monarhia valitsevaks võimuks Põhja- ja Lõuna-Itaalias (ehkki Poola pärimissõda tõi endaga kaasa tagasiostmise) Hispaania lõunaosas, nagu Bourboni-kahe Sitsiilia maja). Selles kontekstis alistas Savoy Victor Amadeus II koos Savoy Eugene'iga Torino piiramise ajal (1706) Prantsuse-Hispaania väed ja moodustas hiljem Itaalia eelkäijariigi Piemonte-Sardiinia kuningriigi. Habsburg-Lorraine'i maja sai Firenze Medici asemele 1737. aastal ja Veneetsia sai ka Campo Formio lepinguga 1797. aastal Austria osaks.Napoleoni ajastu on lüliks võõra ülemvõimu ja Risorgimento vahel. Napoleoni esimesed sõjalised õnnestumised toimusid Itaalias Armée d'Italie eesotsas ning hiljem astus ta ise Itaalia presidendiks ja Itaalia kuningaks. Itaaliast sai osa Prantsuse mõjusfäärist, kuid Napoleoni, arvestades tema itaalia etnilisust, hindas enamik Itaalia haritlasi, nende seas kirjanik Alessandro Manzoni. Prantsuse lüüasaamisele järgnenud taastamine ei suutnud kustutada Napoleoni poolt Itaaliasse toodud poliitilisi ja seadusandlikke uuendusi. Prantsuse ajaloolane Hippolyte Taine ütles:Napoleon, palju rohkem itaallane kui prantslane, itaalia rassi, vaistu, kujutlusvõime ja suveniiri järgi, kaalub oma plaanis Itaalia tulevikku ja tema valitsemisaja lõpliku raamatupidamise aastaaruande koostamisel leiame, et puhaskahjum on Prantsusmaale ja puhaskasum tuleb Itaaliale. 

Varauusaegne Itaalia

Itaalia sõjad pidasid 65 aastat Prantsuse rünnakuid Itaalia riikide vastu, alustades Charles VIII sissetungist Napolisse 1494. Kuid Cateau-Cambrésise rahu (1559) kohaselt kuulus peaaegu kogu Itaalia Habsburgide otsese või kaudse kontrolli alla. Kaks välisnõukogu kontrollisid suurt osa Itaalia afääridest. Itaalia nõukogu Madridis kontrollis Hispaania asevalitsejat Itaalias, samas kui Viinis asuva Auliuse nõukogu eriosakond oli suveräänne Itaalias keiserlike reifide üle. Itaalia sõjaväelased teenisid kogu Euroopas katoliiklaste nimel Euroopa ususõdade ajastul. Nad võitlesid väga heade tulemustega Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaania Hollandis, Põhja-Aafrikas laevastiku - ka võitmatu Armaada (1588) vastu - ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Hispaania pärilussõja käigus jõuti suuresse osasse Napoli ja Sitsiilia valdusest Hispaanias, Austrias. 1713. aasta Utrechti lepinguga. Kuid hispaanlased naasid Napoli ja Sitsiiliasse pärast 1738. aastal toimunud Bitonto lahingut.

Galileo esimesed tähelepanekud Jupiteri kuude kohta.

Caravaggio "Muusikud"

Hispaania ja Austria hegemoonia ei põhinenud alati otsestel reeglitel; sellised riigid nagu Veneetsia, Genova, Paavstiriik, Este hertsogiriigid ja Savoy hertsogiriik olid ainsad iseseisvad riigid, samas kui suur osa ülejäänud Itaaliast olid Hispaania või Austria kaitse all. Lisaks olid Hispaania ja (hiljem) Austria otsese kontrolli all olevad alad teoreetiliselt iseseisvad vürstiriigid, mis olid seotud Hispaania ja Austriaga ainult personaaluunioni kaudu.

Itaalias hakkas majanduslik ja sotsiaalne langus toimuma 16. sajandi edenedes. Avastamisajajärk oli nihutanud Euroopa  huvikeskme Vahemerest Atlandi ookeanile ja nii kaotasid Itaalia riigid suure osa oma varasemast tähtsusest. Veneetsia jätkas kibedat võitlust Osmanite impeeriumiga vahemere idaosas asuvate strateegiliselt tähtsate kohtade kontrollimiseks. See algas 1571. aastal türklaste vastu peetud suures Lepanto merelahingus ja jätkus järgmisel sajandil  25 aastat kuni 1669. aastani, mil Veneetsia sai Kreekas kontrolli Peloponnesose poolsaare üle. Veneetsia sai. viimase suure sõjalise võidu, kui ta aitas 1683–1699 sõjas võita Ottomani impeeriumi. 18. sajandiks kahanes majandustegevus, kui linn loobus iseenesest ja langes stagnatsiooni, muutudes 1796. aastal Prantsuse revolutsiooniarmee jaoks kergeks valikuks.

Paavstriigid kaotasid suure osa oma endisest võimust, kuna protestantlik reformatsioon jagas Euroopa kaheks leeriks. Ülejäänud katoliku vürstid püüdsid üha enam olla peremehed oma majades ja põrkasid sageli paavstluse üle juristide küsimustes. Prantsusmaa ja Hispaania, Euroopa kahe suure katoliku suurriigi lakkamatu rivaalitsemise ajal tegutsesid paavstid sageli vahendajatena. Suhted Pariisiga halvenesid järsult Louis XIV valitsemisajal, kuni tema ja paavstlus leidsid Jansenismi allasurumisel ühise aluse. Isegi Itaalias endas vähenes paavstlike riikide poliitiline tähtsus. Reformatsiooni vastased paavstid tegelesid suuresti usuküsimuste ja kirikureformiga ning neil oli seetõttu poliitika jaoks vähe aega. Nad tegutsesid paavstiriikides pika endeemilise rühmituse vastu võitlemise nimel, reformisid kohtusüsteemi ja kaunistasid Rooma paljude hoonetega. Gregorius XIII tutvustas tema nime kandvat kalendrit ning paavstlik laevastik osales Lepanto lahingus.Lisaks poliitilise jõu kaotamisele sattus kirik valgustusajastu ajal, 18. sajandil, üha suuremate rünnakute alla. 

Kuna Hispaania territoorium 16. sajandil vähenes, langesid ka tema Itaalia valdused Napolis, Sitsiilias, Sardiinias ja Milanos. Lõuna-Itaalia oli vaesunud, stagneerunud ja Euroopa sündmuste peavoolust välja lülitatud. Napoli oli üks mandri kõige ülerahvastatumaid ja antisanitaarsemaid linnu, kus elanikkond oli kuritegelik ja muutlik. Napoli aristokraatia pidas pikka aega vastu Hispaania valitsusele ja tervitas austerlaste saabumist 1707. aastal. Nad olid siiski pettunud, kuna Viin jätkas tava, et Napolile autonoomsust ei lubata. Sõja puhkemise ajal kehtestas Austria linnale tohutu maksukoormuse ega hakanud sellele rahu garantiiks piisavat turvalisust pakkuma. Graf von Daun (Napoli asekuningas aastatel 1713–1719) üritas mitmeid reforme, kuid sattus kirikuga jurisdiktsiooni küsimustes vaidlusse. Tal õnnestus suuresti Roomaga rahu sõlmida, kuid rahvusvaheline tülitsemine pani Austria keisreid kehtestama Napolile rohkem makse ja jätma hooletusse kõik peale linna traditsiooniliste feodaalide. Kardinal Michael Friedrich von Althann sai järgmiseks võidupärijaks (1722–1728), kuid ärritas aadlit (juba keiserlikest maksudest loobudes) ja keskklassi oma vaimuliku hoiakuga. Althanni allakäik sai alguse riigipanga (Banco di San Carlo) asutamisest eesmärgiga omandada Austria keisrile kroonimaad. Ta vihastas selle läbimõtlematu kampaaniaga nii aadlit kui ka keskklassi ning pärast väljasaatmist kannatas Napoli mitu aastat suurte näljahädade ja sotsiaalsete rahutuste all ning   haldusreformi katseid takistasid rahvusvahelised probleemid. Hispaanias sündinud Don Carlos tõusis kergendusega 1734. aastal taassündinud Napoli kuningriigi troonile. Aastal 1759 lahkus temast Hispaania kuningas Charles III ja tema järglaseks sai tema poeg Ferdinand, kes oli alaealine ja seega jäeti valitsus regent Bernardo Tanucci juurde. Valgustusajastu vaimus püüdis Tanucci kehtestada heatahtliku despotismi rea reformide abil, nõrgendades Napoli traditsiooniliste institutsioonide võimu. Ferdinand sai valitsemiseks piisavalt vanaks 1767. aastal, kuid tundis vähe huvi valitsemise vastu  ja tema üle domineeris suures osas tema naine hertsoginna Maria Carolina, kes ei tahtnud Tanucci Hispaania-meelset hoiakut ja suutis tema asendada inglasest immigrandi Sir John Actoniga. Kui Prantsuse revolutsioon puhkes, liitusid nad Austria ja Suurbritanniaga Prantsusmaa vastu.

Teisalt jätkusid Sitsiilia rahumeelsed suhted Madriidiga, kuna hispaanlased lubasid saarel suuresti oma asju ajada. Kuna see oli oluline eelpost Vahemeres ja samuti Hispaania oluline kaubanduspartner, hinnati sõbralikke sidemeid. Pärast Sitsiilia ülevõtmist Austria poolt 1720. aastal puhkesid probleemid, sest Viin paigutas saarele saksa päritolu vägede alalised garnisonid, kutsudes esile sagedasi ja vägivaldseid vastasseise kohaliku elanikkonnaga. Sitsiilia ühiskonna korruptiivsus ja mahajäämus raskendasid toimiva valitsuse moodustamist ning sarnaselt Napoli Sitsiiliaga oldi sunnitud maksma suuri makse ja austama Viini.

Keiser Charles VI üritas aga Sitsiilia majandust üles ehitada, muutes Messina ja muud kohad olulisteks sadamateks, et meelitada ligi väliskaubandust, ning taastada saare ebaõnnestunud teravilja- ja siiditööstust. Kuid keiser ei suutnud korvata majanduslangust, mis ei olnud tema kontrolli all, ja paljud tema projektid osutusid teostamatuks, põhjustades lõppkokkuvõttes peaaegu täieliku majandussurutise.

Charlesil oli Sitsiilias keeruline religioosne olukord, kus kuningas oli tavaliselt usuline saadik, mida ta püüdis iga hinna eest säilitada, lubades samal ajal kaitsta ka katoliku usku. Tema ja tema ministrid arutasid edukalt paavstidega pärandit ja sõlmisid rahu Vatikaniga. Lõpuks avaldas Austria võim Sitsiiliale vähe püsivat mõju ja Hispaania väed võtsid saare 1734. aastal enda valdusesse.

Ka Sardiinia jäeti endale ja saarele asusid elama paljud hispaanlased, kelle majandus põhines peamiselt lambakasvatusel ja kellel oli vähe kokkupuudet ülejäänud Itaaliaga.

Valgustusajastu

Valgustusajastu mängis 18. sajandi Itaalias, aastatel 1685–1789, omapärast, kuid väikest rolli. Ehkki enamikku Itaaliast kontrollisid konservatiivsed Habsburgid või paavst, oli Toscanal teatavaid võimalusi reformimiseks. Toscana Leopold II tühistas Toscanas surmanuhtluse ja vähendas tsensuuri. Napolist pärit Antonio Genovesi (1713–69) mõjutas põlvkonna jagu Lõuna-Itaalia haritlasi ja ülikooli tudengeid. Tema õpik "Diceosina, o Sia della Filosofia del Giusto e dell'Onesto" (1766) oli, vastuoluline, katsetus olla ühelt poolt moraalifilosoofia ajaloo vahendajaks ja teiselt poolt seista 18. sajandi äriühiskonna ees seisvate konkreetsete probleemide vahel. See sisaldas suuremat osa Genovesi poliitilistest, filosoofilistest ja majanduslikest mõtetest - Napoli majandusliku ja sotsiaalse arengu juhend. Teadus õitses, kui Alessandro Volta ja Luigi Galvani tegid elektrienergia alal murrangulisi avastusi. Pietro Verri oli Lombardia juhtiv majandusteadlane. Ajaloolane Joseph Schumpeter väidab, et ta oli odavuse ja rohkuse osas kõige olulisem Smithi-eelne võimukandja. Itaalia valgustusaja mõjukaim teadlane oli Franco Venturi.

Itaalia Napoleoni võimu ajal

Itaalia enne Napoleoni sissetungi (1796).

18. sajandi lõpuks oli Itaalia peaaegu samades poliitilistes tingimustes kui 16. sajandil; peamised erinevused olid selles, et Austria asendas pärast Hispaania pärilussõda domineeriva võõrvõimuna Hispaania (ja see ei kehtinud Napoli ja Sitsiilia puhul) ning Savoy hertsogid (Itaalia ja Prantsusmaa vaheline mägine piirkond) olid saanud Sardiinia kuningateks suurendades nende Itaalia valdusi, kuhu nüüd kuulusid Sardiinia ja Piemonte loodepiirkond.

Prantsuse revolutsioon oli Itaalias oma algusest peale pälvinud märkimisväärset tähelepanu, kuna kogu 18. sajandi valgustunud despootide reformikatsed osutusid suuresti ebaõnnestunuteks. Vabamüürlaste loitsud kerkisid sel perioodil üles suurel hulgal, kohtades kus intelligents arutas radikaalseid muutusi, eemal eespool mainitud valitsejate kohmakatest jõupingutustest.

Ettenägelikult oli Itaalia asutamine Prantsusmaal välja tulevate ideede suhtes täiesti vaenulik ja eriarvamusi hakati karmilt maha suruma. Juba 1792. aasta alguses olid Prantsuse armeed tunginud Itaaliasse ja samal aastal hoiatasid vaesunud Piemonte talupojad oma kuningat, et ta võib olla liiga õiglane, nagu juhtus Louis XVI-ga Prantsusmaal. Rooma keskklass mässas Vatikani poliitilise võimu vastu ja nende kolleegid Veneetsias koos aadliga mõistsid selle linna valitsuse hukka.

Kuid enamik neist protestidest viidi läbi natukene Piemontest ja Napolist kaugemal ning lõunas avastati vabariiklastest vabamüürlaste poolt koorunud vandenõu ja ringijuhid hukati. Kümned teisitimõtlejad põgenesid pärast kohtuprotsesse Prantsusmaale. Üks neist teisitimõtlejatest, iidse Toscana aadliperekonna liige Filippo Bonouarti, naasis koos Prantsuse armeedega Itaaliasse ja moodustas Liguria linnas Oneglia lühiajaliselt revolutsioonilise valitsuse. Aadelkonna privileegid kaotati ja kiriku loomine asendati Ülima Olendi universalistliku kultusega. Kuid pärast seda, kui Robespierre (kelle jaoks Bonouarti oli valitsuse eeskujuks) Prantsusmaal võimult langes, kutsuti ta koju tagasi ja tema katse lõppes kiiresti.

Seda olukorda raputas 1796. aasta, kui Napoleoni alluvuses asunud Prantsuse armee tungis Itaaliasse eesmärgiga sundida esimene koalitsioon loobuma Sardiiniast (kus nad olid loonud revolutsioonivastase nuku-valitsuse) ja sundima Austriat Itaaliast lahkuma. Esimesed lahingud tulid 9. aprillil prantslaste ja Piedmontelaste vahel ning vaid kahe nädala jooksul sunniti Sardiinia Victor Amadeus III allkirjastama vaherahu. Seejärel sisenes Prantsuse kindral 15. mail Milanosse, kus teda võeti vastu vabastajana. Seejärel, Austria vasturünnakud tõrjudes ja edasiminekut , jätkates, jõudis ta 1797. aastal Veneto poole. Siin leidsid aset Verona Lihavõtted - Prantsuse rõhumise vastane mäss, mis sidus Napoleoni umbes nädalaks.

Oktoobris 1797 kirjutas Napoleon alla Campo Formio lepingule, millega Veneetsia Vabariik liideti Austria riigiga, tuhmides Itaalia rahvuslaste lootusi, et Itaalia võib saada iseseisvaks riigiks. See leping andis Austriale tunnustuse Cisalpiini Vabariigi (mis koosneb Lombardiast, Emilia Romagnast ning väikestest osadest Toscana ja Veneto osariigis) olemasolust ning lisas Piemonte Prantsusmaale. Isegi kui Cisalpiini Vabariik oli sarnaselt teiste sissetungijate poolt loodud riikidega vaid Prantsusmaa satelliitriik, tekitasid need satelliidid rahvusliku liikumise. Cisalpiini Vabariik muudeti Napoleoni eesistumisel 1802. aastal Itaalia Vabariigiks. Kuna kõiki neid vabariike lõid välisjõud, puudus neil täielikult Itaalia rahva toetus, eriti kuna talurahvas oli jakobiinide antiklerikalismist võõrandunud. Muutuse toomine nõuaks tõelist rohujuuretasandi liikumist. Lisaks pettusid isegi põlisvabariiklased, kui nad mõistsid, et prantslased eeldavad, et nad on Pariisi kuulekad satelliidid, mis tähendas prantslaste sagedast sekkumist kohalikesse asjadesse ja suuri makse. Naasmine vana feodaalse korra juurde oli aga samuti ebasoovitav ja nii seadis vabariiklik liikumine järk-järgult oma eesmärgiks natsionalismi ja ühtse Itaalia riigi loomise.

Pärast esimese koalitsioonisõja lõppu jätkus Prantsuse agressioon Itaalias endise hooga ja 1798. aastal okupeerisid nad Rooma, saatsid paavsti pagulusse ja asutasid seal vabariigi. Napoleoni lahkumisel Egiptusesse viis Sitsiilia kuningas Ferdinand VI Rooma ja ennistas paavstluse. Kuid peaaegu kohe, kui tema armee lahkus, naasid prantslased ja okupeerisid Napoli. Ferdinandi õukond viidi Suurbritannia laevastiku poolt pagulusse. Loodi veel üks vabariik (Parthenopean), mis valitses radikaalsemalt ja demokraatlikumalt kui teised. Kuid Ferdinand korraldas oskuslikult oma agendi kardinal Fabrizio Ruffo juhitud vasturünnaku, kes maandus Itaalias ja koondas talupoegade armee, mis taastas seejärel Napoli ning asus rüüstama ja hävitama vihatud aadli mõisakodasid. Samuti tegi ta prantslasi toetanud kodanike massimõrvu. Pärast seda naasis Ferdinand võidukalt oma pealinna. Kokkuvõtlikult prooviti ja hukati 100 revolutsioonilist juhti.

Põhja-Itaalias okupeerisid prantslased Toscana 1799. aasta kevadel, kuni järjekordne talupoegade ülestõus nad välja ajas. Juudid ja kahtlustatavad jakobiinid tähistasid mobilisatsiooni massiliselt ning aadel ja kirik võtsid kiiresti võimu tagasi. Sel sügisel varises kokku ka Rooma Vabariik ja prantslased olid Itaaliast peaaegu välja tõrjutud.

Pärast võimu haaramist Prantsusmaal konsulina alustas Napoleon uuesti sissetungi Itaaliasse. Milano langes 2. juunil 1800 ja Austria kaotas seal ning Saksamaal lõppes teine koalitsioonisõda. Austria säilitas ainult kontrolli Veneetsia üle, samal ajal kui kogu ülejäänud Põhja-Itaalias domineeris Prantsusmaa, jättes lõunasse vaid nõrgad paavstlikud ja Napoleoni sõltlasriigid. Napoleon ühendas lähiaastatel oma Itaalia valdused üheks Itaalia Vabariigiks, mida valitses Francesco Melzi d'Eril. Kuid 1805. aastal otsustas ta muuta vabariigi kuningriigiks, mida valitses tema kasupoeg Eugene D'Beauharnais. Itaalia kuningriiki laiendati järk-järgult, kuna Austria loobus 1806. aastal Veneetsiast ja sellele lisati muid territooriume. Muud Itaalia piirkonnad annekteeriti otse Prantsusmaa külge. 1809. aastal hõivasid prantslased Rooma ja võtsid paavst Pius VII vangi.

Ferdinand VI valitsusalad Lõuna-Itaalias jäid 19. sajandi esimestel aastatel iseseisvaks, kuid nad olid liiga nõrgad, et vastu seista rünnakutele, ja Prantsuse armee okupeeris kiiresti Napoli 1806. aasta alguses. Ferdinandi kohus põgenes Sitsiiliasse, kus nad nautisid Briti kaitset. Napoleon nimetas Napoli kuningaks oma venna Joachimi, kuid ta valitses ainult mandrit, kuna Sitsiilia ja Sardiinia jäid Prantsuse kontrolli alt välja. Bourboni paguluse ajal Sitsiilias asusid britid saare üle poliitilist kontrolli tegema ja sundisid Ferdinandi kehtestama mitmeid demokraatlikke reforme. Kuid kui Napoleoni sõjad 1815. aastal lõppesid ja kuningas naasis Napolisse, jätkas ta valitsemist absoluutse monarhina.

Joachim Bonaparte jätkas vahepeal Prantsusmaalt sõltumatut poliitikat, algatades mitmeid reforme, mis tugevdasid Napoli keskklassi. Ent koos ülejäänud Napoleoni satelliidiülematega langes ta võimult aastatel 1814–15.

Pärast Prantsuse võitu kolmanda koalitsiooni ja Pressburgi rahu üle võitis Napoleon 1805. aastal Veneto ja Dalmaatsia, annekteerides nad Itaalia Vabariigiks ja nimetades selle Itaalia kuningriigiks. Ka sel aastal survestati teine ​​satelliidiriik, Liguuria Vabariik (vana Genova vabariigi õigusjärglane) liituma Prantsusmaaga. 1806. aastal vallutas ta Napoli kuningriigi ja andis selle oma vennale ning seejärel (alates 1808. aastast) Joachim Muratile, abielludes koos õdede Elisa ja Paolinaga Massa-Carrara ja Guastalla vürstidega. 1808. aastal annekteeris ta Itaalia Kuningriiki ka Marche ja Toscana.

1809. aastal okupeeris Bonaparte Rooma ja tekkis konflikt paavstiga, kes oli ta riigist välja saatnud. Riigi tõhususe säilitamiseks pagendas ta paavsti kõigepealt Savonasse ja seejärel Prantsusmaale ning viis Paavstiriigi kunstikollektsioonid tagasi Louvre'i. Napoleoni poolt 1811. aastal vallutatud Venemaa tähistas itaallaste Napoleonile toetuse andmise apogee lõppu, sest  ebaõnnestunud kampaanias hukkusid paljud itaallased.

Pärast Venemaad ühinesid teised Euroopa riigid taas ja võitsid Napoleoni Leipzigi lahingus, mille järel tema Itaalia liitlasriigid, kelle hulgas oli Murat, jätsid ta ja liitusid Austriaga. 6. aprillil 1814 Pariisis lüüa saanud Napoleon oli sunnitud loobuma oma troonist ja saadeti Elbasse pagendusse. Sellele järgnenud Viini kongress (1814) taastas 1795. aasta olukorrale lähedase olukorra, jagades Itaalia Austria (kirdes ja Lombardias), Sardiinia kuningriigi, kahe Sitsiilia kuningriigi (lõunas ja Sitsiilias) vahel ja Toscana, Paavstiriik ja muud keskmaal asuvad väikeriigid. Vanu vabariike, nagu Veneetsia ja Genova, aga uuesti ei loodud. Veneetsia läks Austriale ja Genova Sardiinia kuningriiki.

Napoleoni põgenemisel ja Prantsusmaale naasmisel (sada päeva) sai ta Murati toetuse, kuid Murat ei suutnud veenda itaallasi Rimini väljakuulutamisega Napoleoni eest võitlema ning ta peksti ja tapeti. Seega langesid Itaalia kuningriigid ja algas Itaalia taastamisperiood, kus paljud Napoleoni-eelse aja suveräänid naasid oma troonidele. Piemonte, Genova ja Nizza ühinesid, nagu ka Sardiinia (mis asus looma Savoy osariike), samas kui Lombardia, Veneto, Istria ja Dalmaatsia annekteeriti uuesti Austriasse. Parma ja Modena hertsogkonnad taas formeerusid ning Paavstiriik ja Napoli kuningriik naasid Bourbonide valitsemise alla. Itaalia taastamisperioodi (1815–1835) poliitilised ja sotsiaalsed sündmused tõid kaasa populaarsed rahvaülestõusud kogu poolsaarel ja kujundasid suurel määral selle, millest hiljem sai Itaalia iseseisvussõda. Kõik see viis uue Itaalia kuningriigi loomise ja Itaalia ühinemiseni.

Itaalia ühendamine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Itaalia ühendamine

Rahvuslik liikumine

1820. aastate revolutsioonide mahasurumise järel Euroopas pääses ka Itaalias võimule poliitiline reaktsioon. Itaallaste suureks probleemiks oli riiklik killustatus ja võõrvõim. Enamik Itaalia väikeriike oli austria võimu all. Iseseisev oli Piemonte ehk Sardiinia kuningriik. Austria võimu all ei olnud ka Lõuna-Itaalias asuv Mõlema Sitsiilia ehk Napoli kuningriik.

22-miljonilisest elanikkonnast elas umbes 80% maal. Talupojad olid vabad, kuid ilma maata. Aastail 1830-1840 pandi alus vabrikutööstusele. Esimesena asutati puuvillavabrikud, 1839. aastal aga avati esimene raudtee.

1830. aastatel algas suure hooga rahvuslik liikumine, mille sihiks oli ühtse rahvusriigi loomine. Liikumisel oli kaks suunda: liberaalne ja revolutsioonis-demokraatlik.

1848. aasta revolutsioon

12. jaanuaril 1848. aastal algas rahva ülestõus Sitsiilia pealinnas Palermos. Moodustati Ajutine valitsus ja võeti vastu konstitutsioon. Otsustati vabaneda Napoli kuninga võimu alt. Kuningas Ferdinand II saatis ülestõusu mahasurumiseks Palermo vastu 5000-mehelise armee, linna pommitati 9 päeva, kuid revolutsioonist jagu ei saadudki. Revolutsioon puhkes ka Napolis ja mitmes väikeriigis. Kõikides riikides kehtestati konstitutsioonid ja Itaalia muutus demokraatlikumaks.

Üksteise järel kuulutasid Itaalia riigid  Austriale sõja. Itaallastele oli olukord soodne, sest ka Austrias oli revolutsioon, kuid lõpuks jäi revolutsioon ikkagi pooleli.

Põhja-ja Kesk-Itaalia ühendamine

Pärast revolutsiooni lüüasaamist hakkasid Itaalia rahvuslased panema üha suuremaid lootusi Piemonte kui tulevase Itaalia riigi tuumikule. 1852. aastal sai Piemonte peaministriks Camillo Benso Cavour, kes pani suurt rõhku Põhja-Itaalia majanduslikule arengule. Tol ajal rajati raudteid, ehitati ümber Genua sadam. Rahvuslikult oli meelestatud ka kuningas Vittorio Emanuele II.

1858. aastal plaaniti Prantsuse keisri Napoleone III-ga sõjakäiku Austria vastu, vabastamaks Põhja-Itaalia alasid. Tasuks pidid Prantsusmaa saama piirialad Nizza ja Savoia. Sõda algas 1859. aastal. Prantsuse-Itaalia ühisväed saavutasid otsustava võidu 24. juunil 1859. aastal Solferino lahingus. Austria loovutas Lombardia, mille Prantsusmaa andis Piemontele.

Lõuna-Itaalia ühendamine

Aprillis 1860 algas ülestõus Sitsiilias. Otsustavaks sai Calatafimi lahing Palermo lähedal. Ülestõusnutele tuli appi Garibaldi kahe laevaga. Kuninga väed asusid kõrgel mäel soodsatel positsioonidel, aga Garibaldi meestel tuli rühkida ülesmäge, kuid võit saavutati ikka. Varsti pärast seda vallutasid Garibaldi väed Palermo ja vabastasid kogu Sitsiilia.

1860. aasta augustis tegid Garibaldi juhitud väed dessandi üle Messina väina Lõuna-Itaalia mandrile.

Nüüd oli Garibaldi võimu all kogu Lõuna-Itaalia mander.

Itaalia kuningriik

1861. aasta veebruaris tuli Torinos kokku esimene parlament, kes järgmisel kuul kuulutas Vittorio Emanuele II Itaalia kuningaks. Parlamendi saadikuks oli Giuseppe Garibaldi.

Itaalia kuningriigist jäid esialgu välja Rooma ja Veneetsia.

Itaalia ühendati rahvusliku liikumise tulemusena revolutsioonilises võitluses ja lahingutes ning seejuures ei toimunu muutusi ühiskondlikes suhetes. Rahvusriik oli itaallaste suur saavutus.

 

Esimene Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II

Hispaania Uusajal

Hispaania Bourbounide valitsemisajal(18. sajand)

Anjou hertsogi tunnustamine Hispaania kuninga Philip V nime all,  16 november 1700

Charles II, kellel ei ole otsest pärijat, järgnes tema suur-nõbu Philippe d ' Anjou, prantsuse prints, 1700. Muude Euroopa volituste hulgas, mida Hispaania ja Prantsusmaa ühendasid ühe Bourbon monarhi all, ärritaks võimu tasakaalu, mis tõi kaasa Hispaania pärimise sõja ajavahemikus 1701 – 1714. See oli võimas Prantsusmaa ja üsna tugev Hispaania vastu suur Liit Inglismaa, Portugal, Savoy, Madalmaad ja Austria.
Pärast paljusid lahinguid, eriti Hispaanias, tunnistas Utrechti leping, et Philip, Anjou hertsog, Louis XIV lapselaps, nagu Hispaania kuningas (Philip V), kinnitas seega pärimist, mis on ette nähtud Hispaania Charles II tahe. Siiski oli Philip sunnitud loobuma enda ja tema järeltulijate eest Prantsuse troonile, hoolimata mõningast kahtlustest sellise teo seaduslikkuse suhtes. Hispaania Itaalia territooriumid olid jagatud.

18. sajandi kaart Iberia poolsaarest

Cape Passaro lahing, 11 August 1718
Philip V kirjutas 1715. aastal de Nueva Planta dekreedi. See uus seadus tühistas enamuse ajaloolistest õigustest ja privileegidest, mis moodustasid Hispaania krooni, eriti Aragóni krooni, mis ühendab neid Kastiilia seaduste alusel, kus Kastiilia Cortes generales oli rohkem vastuvõtlik kuninglikule soovidele. Hispaaniast sai kultuuriliselt ja poliitiliselt absolutistliku Prantsusmaa järgija. Lynch ütles, et Philip V on valitsuse oma eelkäijate üle vaid vähesel määral üle saanud ja oli suurem kui teovõimetu Charles II; Kui Hispaania ja Prantsusmaa huvide vahel on konflikt, soosis ta tavaliselt Prantsusmaad.
Philippe tegi valitsus reforme ja tugevdas keskasutusi provintside suhtes. Teener muutus olulisemaks, Kuigi enamus kõrgeimad positsioonid läksid ikka veel maise aristokraatia juurde. All eliit tase, ebatõhusus ja korruptsioon oli nii laialt levinud kui kunagi varem. Philip V alustas reformidega palju olulisemaid Charles III reforme. Ajaloolane Jonathan Israel väidab siiski, et kuningas Charles III hoolitses vähe valgustatuse eest ja tema ministrid pöörasid vähe tähelepanu valgustatuse ideedele, mis on mujal kontinendil mõjuvõimsad. Iisrael ütleb: "ainult vähesed ministrid ja ametnikud olid tõsiselt pühendunud valgustatud eesmärkidele. Enamik olid ennekõike absolutistid ja nende eesmärk oli alati tugevdada monarhia, impeeriumi, aristokraatia... kontrolli ja autoriteetse hariduse üle.  "
Majandus tervikuna paranes depressioonis 1650 – 1700 aastatel, mille tootlikkus on suurem ja vähem famiinide ja epideemiate puhul.

Philip V abikaasa Parma Elisabeth avaldas Hispaania välispoliitikale suurt mõju. Tema peamine eesmärk oli saada tagasi Hispaania kaotatud territooriumid Itaalias. Aastal 1717 käskis Philip V tungida sisse Sardiiniasse, mis oli antud Utrechti lepinguga Austriale. Seejärel tungisid Hispaania väed Sitsiiliasse. Agressioon ajendas Püha Rooma impeeriumi moodustama kolmikliidu liikmetega uue pakti, mille tulemuseks oli 1718. aastal moodustatud nelikliit. Kõik liikmed nõudsid Hispaania taandumist Sardiiniast ja Sitsiiliast, mille tulemuseks oli sõda 1718 detsembris. Sõda kestis kaks aastat ja tulemuseks oli hispaanlaste lahkumine. Vaenutegevus lõppes Haagi lepinguga veebruaris 1720. Selle lahendis loobus Philip V kõigist Itaalia vastu esitatud nõuetest. Hiljem vallutas Hispaania aga Poola pärilussõja ajal (1733–35) Napoli ja Sitsiilia. 1748. aastal, pärast Austria pärilussõda (1740–48), omandas Hispaania Põhja-Itaalias Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad.

Hispaania Bourbonide valitsemine jätkus Ferdinand VI (1746–59) ja Charles III (1759–88) võimu all. Charles III ja tema ministrite -Esquilache markii Leopoldo de Gregorio,  ja Floridablanca krahvi José Moñino - valitsemise ajal majandus paranes. Kartes, et Suurbritannia võit seitsmeaastases sõjas (1756–63) Prantsusmaa üle ohustab Euroopa jõutasakaalu, ühines Hispaania Prantsusmaaga ja tungis Suurbritannia liitlase Portugali maadele, kuid sai terve rea sõjalisi kaotusi ja pidi lõpuks Pariisi lepinguga (1763)loovutama Florida brittidele, saades samal ajal Prantsusmaalt Louisiana. Hispaania võttis Florida tagasi Pariisi lepinguga (1783), mis lõpetas Ameerika iseseisvussõja(1775–83), ja saavutas parema rahvusvahelise positsiooni.

Kuid Charles IV valitsemisajal (1788 kuni loobumiseni 1808. aastal) ei olnud reformimisimpulsse, mõnede arvates vaimupuudega. Oma naise armukese Manuel de Godoy domineerimisel alustas Charles IV poliitikat, mis kummutas suure osa Charles III reformidest. Pärast Prantsuse revolutsioonisõdade lühikest vastuseisu Prantsusmaale, peeti Hispaania põhjanaabriga rahutuks liiduks, mille pidid blokeerima ainult britid. Charles IV leevendus, mis kulmineerus sellega, et ta ei suutnud alliansi austada, jättes tähelepanuta mandri süsteemi jõustamise, viis 1808. aastal Hispaaniasse sissetungi Prantsuse keisri Napoleoni I all, käivitades sellega poolsaare sõja, põhjustades tohutuid inim- ja varakaotusi, ja kontrolli kaotamise enamuse impeeriumi üle mere kolooniate üle.

Enamiku 18. sajandi jooksul oli Hispaania ajastanud oma suhtelise languse 17. sajandi lõpupoolele. Kuid vaatamata edusammudele, jätkas see poliitiliste ja merkantilistlike arengute mahajäämust, muutes Euroopa teisi osi, eriti Suurbritannias, Madalmaades ja Prantsusmaal. Poolsaare sõja vallandanud kaos põhjustas selle lõhe suurenemise ja Hispaanial ei toimuks tööstuslikku revolutsiooni.

Philip V abikaasa Parma Elisabeth avaldas Hispaania välispoliitikale suurt mõju. Tema peamine eesmärk oli saada tagasi Hispaania kaotatud territooriumid Itaalias. Aastal 1717 käskis Philip V tungida sisse Sardiiniasse, mis oli Utrechti lepinguga Austriale antud. Seejärel tungisid Hispaania väed Sitsiiliasse. Agressioon ajendas Püha Rooma impeeriumi moodustama kolmikliidu liikmetega uue pakti, mille tulemuseks oli 1718. aasta nelikliit. Kõik liikmed nõudsid Hispaania taandumist Sardiiniast ja Sitsiiliast, mille tagajärjeks oli sõda detsembriks 1718. Sõda kestis kaks aastat ja selle tulemuseks oli hispaanlaste teekond. Vaenutegevus lõppes Haagi lepinguga veebruaris 1720. Selles lahendis loobus Philip V kõigist Itaalia vastu esitatud nõuetest. Hiljem vallutas Hispaania aga Poola pärimissõja ajal (1733–35) Napoli ja Sitsiilia. 1748. aastal, pärast Austria pärimissõda (1740–48), omandas Hispaania Põhja-Itaalias Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad.

Hispaania Bourbonide valitsemine jätkus Ferdinand VI (1746–59) ja Charles III (1759–88) võimu all. Charles III ja tema ministrite - Leopoldo de Gregorio, Esquilache markii ja Floridablanca krahvi José Moñino - valitsemisel paranes majandus. Kartes, et Suurbritannia võit seitsmeaastases sõjas (1756–63) Prantsusmaa üle ohustas Euroopa jõutasakaalu, ühines Hispaania Prantsusmaaga ja tungis Suurbritannia liitlaseks Portugali, kuid kannatas terve rea sõjalisi kaotusi ja pidi lõpuks loovutama Florida brittidele Pariisi lepinguga (1763), saades samal ajal Prantsusmaalt Louisiana. Hispaania võttis Florida tagasi Pariisi lepinguga (1783), mis lõpetas Ameerika revolutsioonisõja (1775–83), ja saavutas parema rahvusvahelise positsiooni.

Ent Charles IV valitsemisajal (1788 kuni loobumiseni 1808. aastal) ei olnud reformimisimpulsse, mõnede arvates vaimupuudega. Oma naise armukese Manuel de Godoy domineerimisel alustas Charles IV poliitikat, mis kummutas suure osa Charles III reformidest. Pärast Prantsuse revolutsioonisõdade lühikest vastuseisu Prantsusmaale, peeti Hispaania põhjanaabriga rahutuks liiduks, mille pidid blokeerima ainult britid. Charles IV leevendus, mis kulmineerus sellega, et ta ei suutnud alliansi austada, jättes tähelepanuta mandri süsteemi jõustamise, viis 1808. aastal Hispaaniasse sissetungi Prantsuse keisri Napoleoni I all, käivitades sellega poolsaare sõja, põhjustades tohutuid inim- ja varakaotusi, ja kontrolli kaotamine enamuse ülemere impeeriumi üle.

Enamiku 18. sajandi jooksul oli Hispaania arreteerinud oma suhtelise languse 17. sajandi lõpupoole. Kuid vaatamata edusammudele, jätkas see poliitiliste ja merkantiliste arengute mahajäämust, muutes Euroopa teisi osi, eriti Suurbritannias, madalates riikides ja Prantsusmaal. Poolsaare sõja vallandanud kaos põhjustas selle lõhe suurenenud ja Hispaanial ei toimuks tööstuslikku revolutsiooni.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatest 1784–1785, näidatud aristokraatia liikmete kohtumise eelnimetatud asukohas.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatel 1784–1785, millel on kujutatud aristokraatia liikmete kohtumine eelnimetatud asukohas.

Valgustusajastu jõudis Hispaaniasse nõrgestatud kujul umbes 1750. aastal. Tähelepanu keskmes oli meditsiin ja füüsika koos teatava filosoofiaga. Prantsuse ja itaalia külastajad olid mõjukad, kuid katoliikluse või kiriku jaoks, nagu prantsuse filosoofiale iseloomulik, polnud vähe väljakutseid. Hispaania juhtiv tegelane oli Benedo Feijóo (1676–1764), benediktiini munk ja professor. Ta oli edukas populariseerija, keda kutsuti üles julgustama teaduslikke ja empiirilisi mõtteid müütide ja ebausude laastamiseks. 1770. aastaks olid konservatiivid käivitanud vasturünnaku ja kasutanud valgustusajastu ideede mahasurumiseks tsensuuri ja inkvisitsiooni.

Hispaania sotsiaalse struktuuri tipus seisid 1780. aastatel aadel ja kirik. Aristokraatias domineeris paarsada peret, veel 500 000 oli üllas staatus. Kiriku mehi ja naisi oli 200 000, pooled neist tugevalt varustatud kloostrites, mis kontrollisid suurt osa aadlikele mitte kuuluvatest maadest. Enamik inimesi oli taludes kas maata peonide või väikeste kinnistute omanikena. Väike linna keskklass kasvas, kuid usaldasid seda nii maaomanikud kui talupojad.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatest 1784–1785, millel on kujutatud aristokraatia liikmete kohtumine eelnimetatud asukohas.

Hispaania iseseisvussõda ja Ameerika iseseisvussõjad

Hispaania iseseisvussõda (1808–1814)

1808. aasta teine ​​mai oli Hispaania populaarse vastupanu algus Napoleonile.

18. sajandi lõpul oli Bourbonide valitsetud Hispaanial liit Bourbonide valitsetud Prantsusmaaga ja seetõttu ei pidanud nad kartma maasõda. Selle ainus tõsine vaenlane oli Suurbritannia, millel oli võimas merevägi; Seetõttu koondas Hispaania oma ressursid mereväele. Kui Prantsuse revolutsioon kukutas Bourbonid, muutus maasõda Prantsusmaaga ohuks, mida kuningas püüdis vältida. Hispaania armee oli halvasti ette valmistatud. Ohvitseride korpus valiti peamiselt kuningliku patrooni, mitte teenete põhjal. Umbes kolmandik nooremohvitseridest oli ülendatud ridadest ja kuigi neil oli annet, oli neil vähe edutamis- või juhtimisvõimalusi. Ametikohad olid täidetud halvasti koolitatud talupoegadega. Eliitüksuste hulka kuulusid lisaks eliidi suurtükiväe- ja inseneriüksustele ka iirlaste, itaallaste, šveitslaste ja valloonide välismaa rügement. Seadmed olid vanaaegsed ja ebakorrektsed. Armeel polnud transportimiseks oma hobuseid, härgi ja muule, mistõttu neid abiteenistujaid opereerisid tsiviilisikud, kes võisid halbade tingimuste korral ära joosta. Lahingus võitlesid väikesed üksused hästi, kuid nende vanamoodsast taktikast oli Napoleoni vägede vastu vaevalt kasu, vaatamata korduvatele meeleheitlikele pingutustele viimase hetke reformi läbiviimisel. Kui 1808. aastal puhkes Prantsusmaaga sõda, oli armee sügavalt ebapopulaarne. Juhtivad kindralid mõrvati ja armee osutus käskluste ja juhtimistega toimetulekuks ebakompetentseks. Talupoegade perekondade nooremohvitserid lahkusid ja läksid üle mässajate juurde; paljud üksused lagunesid. Hispaania ei suutnud oma suurtükiväge ega ratsaväge mobiliseerida. Sõjas oli Bailéni lahingus üks võit ja palju alandavaid lüüasaamisi. Tingimused halvenesid pidevalt, kuna mässulised võtsid üha enam kontrolli Hispaania lahingu üle Napoleoni vastu. Napoleon naeruvääristas armeed kui "Euroopa halvimaid"; britid, kes pidid sellega koostööd tegema, nõustusid. Napoleon ei alistanud armee, vaid mässulised talupojad, keda Napoleon naeruvääristas "munkade juhitud bandiitide" pakkidena (nad omakorda uskusid, et kurat oli Napoleon). 1812. aastaks kontrollis armee ainult laialivalguvaid enklaave ja prantslasi võis tajuda vaid aeg-ajalt korraldatud reididega. Armee moraal oli jõudnud madalaimale tasemele ja reformijad võtsid aristokraatlikelt ohvitseridelt suurema osa nende seaduslikest privileegidest.

Hispaania asus Napoleoni sõdades algselt Prantsusmaa vastu, kuid tema armee lüüasaamine sõja alguses viis Charles IV pragmaatilise otsuseni viia kooskõlla revolutsiooniliste prantslastega. Hispaania pandi Suurbritannia blokaadi alla ja tema kolooniad hakkasid Suurbritanniaga iseseisvalt kaubitsema, kuid just Hispaania põhja- ja lõunaosas iseseisvumist ja revolutsioonilisi lootusi avaldasid Briti sissetungid Río de la Plata Lõuna-Ameerikasse (1806 ja 1807). Lõuna-Ameerika kolooniad.

 Trafalgari lahingus kaotati 1805. aastal suur Prantsuse-Hispaania laevastik, mis ajendas vaikselt liikuvat Hispaania kuningat kaaluma oma rasket liitu Napoleoniga. Hispaania lahkus ajutiselt mandri süsteemist ja Napoleon - olles ärritunud Hispaania Bourboni kuningate poolt - tungis 1808. aastal Hispaaniasse ja kukutas Ferdinand VII, kes oli troonil olnud vaid nelikümmend kaheksa päeva pärast isa loobumist märtsis 1808. Juulis 20. novembril 1808 sisenes Napoleon Bonaparte'i vanem vend Joseph Bonaparte Madridi ja asutas valitsuse, mille kaudu temast sai Hispaania kuningas, kes oli Napoleoni asendusliikmeks.

Kolmas mai 1808, Napoleoni väed tulistavad pantvange. Goya

Hispaania endist kuningat troonib Napoleon, kes pani troonile omaenda venna. Hispaanlased mässasid. Thompsoni sõnul oli Hispaania mäss "reaktsioon uutele institutsioonidele ja ideedele, lojaalsus vanale korrale: kõige katoliiklikumate kuningate pärilikule kroonile, mille paavsti ekskommuniseeritud vaenlane Napoleon oli pähe pannud prantslasele, katoliku kirikule, keda kiusasid kirikud rüvetanud, preestrid mõrvanud ja "loi des cultes" rakendanud vabariiklased taga kiusati, ning kohalike provintside õigustele ja privileegidele, mida ohustab tõhusalt tsentraliseeritud valitsus. Kogu Hispaanias loodi koosolekud (juntas), mis kuulutasid end Ferdinand VII toetajateks. 26. septembril 1808 moodustati Aranjuezi linnas Kesk-Hunta, et koordineerida üleriigilist võitlust prantslaste vastu. Algselt kuulutas Kesk-Hunta, et ta toetab Ferdinand VII ja kutsus kokku "kindral- ja Erakorralised kortikad" kõigi Hispaania monarhia kuningriikide üldkoosoleku. 22. ja 23. veebruaril 1809 puhkes kogu Hispaanias populaarne mäss Prantsuse okupatsiooni vastu.

Poolsaare kampaania oli Prantsusmaa jaoks katastroof. Napoleon sai otseses juhtimises hästi hakkama, kuid sellele järgnesid tõsised kaotused ja 1809. aastal poolsaarelt lahkudes muutusid tingimused Prantsusmaa jaoks veelgi halvemaks. Tugevad repressioonid, mida Goya kuulsalt kujutas "Sõja katastroofides", tegid Hispaania sissid ainult vihasemaks ja aktiivsemaks; Hispaania sõja tõttu kaotas Prantsusmaa Hispaanias pikaks ajaks oma prestiiži, investeeringud ja tööjõu. 

1812. aasta põhiseaduse väljakuulutamine, Salvador Viniegra õlimaal.

Cádiz Cortes lõi märtsis 1812 esimese moodsa Hispaania põhiseaduse, 1812. aasta põhiseaduse (mitteametlikult nimetatud La Pepaks). See põhiseadus nägi ette täidesaatva võimu ja valitsuse seadusandliku haru eraldamise. Cortes valiti üldistel valimistel, ehkki kaudsel viisil. Iga Cortesi liige pidi esindama 70 000 inimest. Cortesi liikmed pidid kohtuma aastaistungitel. Kuningal ei olnud võimalik Cortes'i kokku kutsuda ega neid korrata. Cortesi liikmed pidid teenima üheaastaseid ametiaegu. Nad ei saanud järjestikku ametiaegu teenida; liige võiks teist ametiaega teenida ainult siis, kui lubab kellelgi teisel ametis olla üks vahepealne ametiaeg. See moodsa põhiseadusliku valitsuse väljaarendamise katse kestis 1808–1814. Selle revolutsiooni ajal olid liberaalide või reformistlike jõudude juhid José Moñino, Floridablanca krahv, Gaspar Melchor de Jovellanos ja Pedro Rodríguez, Conde de Campomanes. 1728. aastal sündinud Floridablanca oli revolutsioonilise puhangu ajal 1808. aastal kaheksakümne aastane. Ta oli aastatel 1777–1792 töötanud Hispaania kuninga Charles III alluvuses peaministrina; Siiski kippus ta rahvast spontaansuses kahtlustama ja seisis revolutsiooni vastu. 1744. aastal sündinud Jovellanos oli mõnevõrra noorem kui Floridablanco. Kirjanik ja eelmise sajandi valgustusajastu filosoofide traditsioonide järgija Jovellanos oli justiitsministrina töötanud aastatel 1797–1798 ning juhtis nüüd Kesk-Hunta olulist ja mõjukat rühma. Jovellanose vangistas, aga peaministrina töötanud Alcudia hertsog Manuel de Godoy, kes tegelikult juhtis riiki diktaatorina aastatel 1792–1798 ja 1801–1808. Seetõttu kippus isegi Jovellanos olema pisut liiga ettevaatlik. tema lähenemises revolutsioonilisele tõusule, mis pühkis 1808. aastal Hispaania.

Hispaania armee oli venitatud laiaks, kuna see võitles Napoleoni vägedega väheste varude ja liiga paljude väljaõpetamata värvatutega, kuid Bailénis juunis 1808 tegi Hispaania armee Napoleoni armeele esimese suurema kaotuse; selle tagajärjel langes Hispaanias Prantsuse võim. Napoleon võttis isikliku vastutuse ja vallutas vägevate jõududega mõne kuu pärast Hispaania, lüües Hispaania ja Suurbritannia ühendarmeed hiilgavas ümbritsemise kampaanias. Pärast seda kaotasid Hispaania armeed kõik lahingud, milles nad võitlesid Prantsuse keiserlike jõudude vastu, kuid neid ei hävitatud kunagi. Pärast lahingut taandusid nad mägedesse, et koondada mehi ja korraldada uusi rünnakuid ja haaranguid. Geriljaväed tekkisid üle kogu riigi ja sidusid armee abil kinni tohutul hulgal Napoleoni vägesid, muutes keeruliseks vaenlase vägede vastu suunatud koondunud rünnakute läbiviimise. Hispaania armee ja sisside rünnakud ja haarangud muutusid Napoleoni sõjaliste ja majanduslike ressursside tohutuks äravooluks. Selles sõjas abistasid Hispaaniat britid ja portugallased Wellingtoni hertsogi juhtimisel. Wellingtoni hertsog võitles Napoleoni vägedega poolsaare sõjas, Joseph Bonaparte mängis Madridi kuningana väikest rolli. Jõhker sõda oli üks esimesi sissisõdu tänapäevases Lääne ajaloos. Hispaania armeed ja geriljajõud mõjutasid korduvalt üle Hispaania ulatuvaid prantsuse varustusliine; pärast seda ei suutnud Napoleoni armeed kunagi suurt osa riigist kontrollida. Sõda oli kõikuv: Wellington veetis mitu aastat oma kindluste taga Portugalis, käivitades aeg-ajalt kampaaniaid Hispaaniasse.

Pärast Napoleoni katastroofilist 1812. aasta kampaaniat Venemaal hakkas Napoleon tuletama meelde oma vägesid Prantsusmaa kaitseks edasiliikuvate Venemaa ja teiste koalitsioonijõudude vastu, jättes oma väed Hispaanias üha alama meeskonna ja kaitsejõudude edenevate Hispaania, Suurbritannia ja Portugali armee vastu. Vitoria lahingus 1813 alistas Wellingtoni hertsogi alluv liitlasvägi otsustavalt prantslased ja 1814 taastati Ferdinand VII Hispaania kuningana.

Ameerika kolooniate kaotamine

Iseseisvusmeelsed väed andsid kuninglikele purustava lüüasaamise ja kindlustasid Peruu iseseisvuse 1824. aasta Ayacucho lahingus.

Hispaania kaotas keerulises mässusarjas 1808–26 kõik oma Põhja- ja Lõuna-Ameerika kolooniad, välja arvatud Kuuba ja Puerto Rico. Hispaania oli Suurbritanniaga sõjas 1798–1808 ja Briti merevägi katkestas sidemed oma kolooniatega. Kaubandusega tegelesid Ameerika ja Hollandi kauplejad. Seega olid kolooniad saavutanud Hispaaniast majandusliku iseseisvuse ja asutasid ajutised valitsused või juntid, mis olid üldiselt emamaaga kontaktis. Pärast 1814. aastat, kui Napoleon sai lüüa ja Ferdinand VII oli taas troonil, saatis kuningas armeed kontrolli taastama ja autokraatlikku valitsemist taaskehtestama. Järgmisel etapil 1809–16 võitis Hispaania kõik ülestõusud. Teine ring 1816–25 oli edukas ja see ajas hispaanlased kõigist mandriosadest välja. Hispaanial polnud Euroopa võimudelt abi. Tõepoolest, Suurbritannia (ja USA) töötasid selle vastu. Kui nad Hispaaniast ära lõigati, nägid kolooniad võimuvõitlust Hispaanias sündinud hispaanlaste (niinimetatud poolsaared) ja Uus-Hispaanias sündinud hispaania päritolu (niinimetatud kreoolide) vahel. Kreoolid olid iseseisvuse aktivistid. Mitu revolutsiooni võimaldasid kolooniatel vabaneda sünnimaast. Aastal 1824 alistasid Argentiina kindralite José de San Martíni ja Venezuela Simón Bolívari armeed Hispaania viimased väed; lõplik lüüasaamine leidis aset Peruu lõunaosas Ayacucho lahingus. Pärast seda oli Hispaanial rahvusvahelistes suhetes väike roll. Endiste kolooniate äri ja kaubandus olid Suurbritannia kontrolli all. Hispaania hoidis uues maailmas ainult Kuubat ja Puerto Ricot.

Ferdinand VII valitsusaeg (1813–1833)

Pärast Napoleoni sõdu

Napoleoni sõdadel oli tõsine negatiivne mõju Hispaania pikaajalisele majandusarengule. Poolsaare sõda laastas nii linnu kui ka maapiirkondi ning demograafiline mõju oli Hispaania sõdadest kõige halvem - rahvaarvu järsk langus paljudes piirkondades oli põhjustatud inimohvritest, väljarändest ja pereelu häirimisest. Pettused armeed konfiskeerisid põllumeeste põllukultuurid ja mis veelgi olulisem - põllumajandustootjad kaotasid suure osa oma karjast, oma peamisest kapitalist. Tõsine vaesus levis laialt, vähendades turunõudlust, samas kui kohaliku ja rahvusvahelise kaubanduse katkemine ning kriitiliste sisendite nappus kahjustavad tõsiselt tööstust ja teenuseid. Laialdase koloniaalimpeeriumi kaotamine vähendas Hispaania üldist jõukust ja 1820. aastaks oli Hispaaniast saanud üks Euroopa vaeseimaid ja vähim arenenud ühiskondi; kolm neljandikku inimestest olid kirjaoskamatud. Kataloonias oli tekstiilitootmise kõrval vähe tööstust. Loodusvarad, näiteks kivisüsi ja raud, olid kasutamiseks olemas, kuid transpordisüsteem oli algeline, vähe kanaleid või laevatatavaid jõgesid ning maanteesõidud olid aeglased ja kallid. Briti raudteeehitajad suhtusid kauba- ja reisijateveo potentsiaali pessimistlikult ega teinud investeeringuid. Lõpuks ehitati väike raudteesüsteem, mis kiirgas Madridi ja möödas loodusvarasid. Valitsus tugines kõrgetele tariifidele, eriti teraviljale, mis aeglustas majanduse arengut veelgi. Näiteks Ida-Hispaania ei suutnud importida odavat Itaalia nisu ja pidi lootma kallitele kodutoodetele, mis olid veetud üle kehvade teede. Eksporditurg kukkus kokku, välja arvatud mõned põllumajandustooted. Kataloonias oli teatav tööstus, kuid Kastiilia jäi poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks ega olnud huvitatud tööstuse edendamisest.

Ehkki junnid, mis olid sundinud prantslasi Hispaaniast lahkuma, olid vannutatud 1812. aasta liberaalse põhiseadusega, oli Ferdinand VII konservatiivide toel ja ta lükkas selle tagasi. Ta valitses oma esivanemate autoritaarsel viisil.

Ligi pankrotistunud valitsus ei suutnud oma sõduritele maksta. Floridas oli vähe asunikke või sõdureid, nii et see müüdi USA-le 5 miljoni dollari eest. 1820. aastal mässas Cadizis kolooniatele mõeldud ekspeditsioon. Kui kogu Hispaania armeed avaldasid Rafael del Riego juhitud mässulistele kaastunnet, siis Ferdinand armus ja oli sunnitud aktsepteerima 1812. aasta liberaalset põhiseadust. See oli Hispaanias teise kodanliku revolutsiooni - kolmeliberaalse trienio - algus. 1820–1823. Ferdinand ise pandi liberaalse eksperimendi ajaks tõhusasse koduaresti.

Kolmeliberaalne trienio (1820–23)

Sellele järgnenud (1820–23) kolmele liberaalse valitsemise aastale olid iseloomulikud erinevad absolutistlikud vandenõud. Liberaalset valitsust, mis tuletas Euroopa riigimeestele liiga palju meelde Prantsuse revolutsiooni valitsusi, vaatas Verona kongress 1822. aastal vaenulikult ja Prantsusmaal lubati sekkumine. Prantsusmaa purustas niinimetatud ekspeditsiooni "sada tuhat poega Saint Louis'i" abil liberaalse valitsuse ja Ferdinand taastati 1823. aastal absoluutse monarhina. Hispaanias tähistas see Hispaania teise kodanliku revolutsiooni lõppu.

Hapu kümnend (1823–1833)

Torrijos ja tema meeste hukkamine 1831. aastal.

Ferdinand VII kasutas oma riigi liberaaljõudude vastu repressiivseid meetmeid.

Esimese Carlisti sõja lahing, autor Francisco de Paula Van Halen

Hispaanias järgnes teise kodanliku revolutsiooni läbikukkumisele järgmise kümnendi rahutu rahuaeg. Olles sünnitanud ainult naissoost pärija, selgus, et Ferdinandi järel saab kuningaks tema vend, Infante Carlos. Kuigi Ferdinand ühines konservatiividega, peljates järjekordset riiklikku mässu, ei pidanud ta Carlosi reaktsioonipoliitikat elujõuliseks võimaluseks. Ferdinand - venna soovidele vastu seistes - otsustas 1830. aastal teha Pragmaatilise Sanktsiooni, mis võimaldas tema tütrel Isabellal kuningannaks saada. Carlos, kes teatas oma kavatsusest sanktsioonile vastu seista, põgenes Portugali.

Isabella II valitsemisaeg (1833–1868)

.Ferdinandi surm 1833. aastal ja Isabella II astumine Hispaania kuningannaks käivitasid esimese Carlisti sõja (1833–39). Isabella oli sel ajal vaid kolmeaastane, nii et tema ema, Sitsiiliast pärit Bourbon Maria Cristina II nimetati regendiks kuni tütar täisealiseks saab. Carlos tungis Hispaania põhjaosas asuvasse Baskimaale ja pälvis absolutistlike reaktsionääride ja konservatiivide toetuse; neid vägesid tunti kui "Carli" vägesid. Hispaania trooni reformide ja absolutistliku valitsemistava piirajad pooldasid Isabellat ja regent Maria Cristinat; neid reformiste nimetati "Christinoseks". Kuigi 1833. aasta lõpuks näis Christino vastupanu mässule ületatud, vedasid Maria Cristina väed ootamatult Carlisti armeed enamikust Baskimaast. Seejärel määras Carlos oma ülemjuhatajaks baski kindrali Tomás de Zumalacárregui. Zumalacárregui elustas Carlist'i põhjuse ja oli 1835. aastaks vedanud Christino armeed Ebro jõeni ja muutnud Carlisti armee demoraliseeritud bändist professionaalseks armeeks, mis oli 30 000 kõrgema kvaliteediga valitsusväge. Zumalacárregui surm 1835 muutis Carlistide varandusi. Christinos leidis võimeka kindrali Baldomero Esparterost. Tema võit Luchana lahingus (1836) muutis sõja tõusulaine ja 1839. aastal lõpetas Vergara konvent esimese Carlisti mässu.

Progressiivne kindral Espartero, kes kasutas ära oma populaarsust sõjakangelasena ja oma sobriketi "Hispaania patsutaja", nõudis Maria Cristinalt liberaalseid reforme. Kuninganna regent, kes oli ükskõik millisele sellisele ideele vastu, eelistas 1840. aastal tagasi astuda ja lasi Esparterol regendiks asuda. Espartero liberaalsetele reformidele olid siis mõõdukad vastuseisud ja endise kindrali raskekäelisus põhjustas kogu riigis sporaadilisi ülestõuse erinevatest kvartalitest. Mis kõik veriselt alla suruti. 1843. aastal kukutati ta regendiks mõõduka Ramón María Narváezi poolt, keda peeti omakorda liiga reaktsiooniliseks. Teine Carlisti ülestõus, Matineri sõda, algatati Kataloonias 1846. aastal, kuid see oli 1849. aastaks halvasti korraldatud ja mahasurutud.

Episood 1854. aasta Hispaania revolutsioonist Puerta del Solis, autor Eugenio Lucas Velázquez.

Hispaania Isabella II võttis pärast täisealiseks saamist valitsuses aktiivsema rolli, kuid kogu valitsemise ajal (1833–68) oli ta tohutult ebapopulaarne. Ta oli vaadeldav sellele, kes oli kohtus talle kõige lähedasem, ja Hispaania inimesed uskusid, et ta hoolib neist vähe. Selle tagajärjel toimus 1854. aastal veel üks ülestõus kindral Domingo Dulce y Garay ja kindral Leopoldo O'Donnell y Jarrise juhtimisel. Nende riigipööre kukutas San Luisi 1. krahvi Luis Jose Sartoriuse diktatuuri. Populaarse ülestõusu tagajärjel saavutas Partido Progresista (Progressiivne partei) Hispaanias laialdase toetuse ja asus 1854. aastal valitsuses võimule. 1856 üritas Isabella moodustada Liberaalide Liidu, üleriigilise liberaalse koalitsiooni. Leopoldo O'Donnell, kes oli juba sellel aastal marssinud Madridi ja saatis ametisse veel ühe Espartero ministeeriumi. Isabella plaan nurjus ja maksis Isabellale rahva seas rohkem prestiiži ja soosingut. 1860. aastal algatas Isabella kindralite O'Donnelli ja Juan Primiga eduka sõja Maroko vastu, mis stabiliseeris tema populaarsuse Hispaanias.

Koos prantslastega sekkus Hispaania ka mujale Cochinchinasse (1857–63) ja Mehhikosse (1861–62). Lisaks kiitis valitsus heaks Santo Domingo vabatahtliku tagasipöördumise Hispaania impeeriumisse. Hispaania laiendas ka oma sõjalist kohalolekut Lõuna-Ameerika ranniku lähedal Vaikse ookeani piirkonnas.

Aastal 1866 suruti maha mäss, mida juhtis Juan Prim.

Demokraatlik sekseenium (1868–1874)

Ajutise valitsuse liikmed pärast 1868. aasta kuulsat revolutsiooni, autor Jean Laurent.

1868. aastal leidis aset järjekordne mäss, mida tunti kuulsa revolutsioonina.

Progressista kindralid Francisco Serrano ja Juan Prim mässasid Isabella vastu ja võitsid Alcolea lahingus (1868) tema moderado kindralid. Isabella aeti Pariisi pagulusse.

Kaks aastat hiljem, 1870. aastal, kuulutas Cortes, et Hispaanial on jälle kuningas. Selleks sai Savoy Amadeuse poeg Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele II. Ta valiti ja krooniti järgmise aasta alguses nõuetekohaselt Hispaania kuningaks. Amadeus - liberaal, kes vannutas Cortese väljakuulutatud liberaalset põhiseadust - seisis kohe silmitsi uskumatu ülesandega viia Hispaania erinevad poliitilised ideoloogiad ühe laua taha. Seda riiki vaevasid rahvusvahelised riiud mitte ainult hispaanlaste ja välismaalaste, vaid ka Hispaania kohalike parteide vahel.
Pärast Hidalgo afääri ja armee mässu kuulutas Amadeus kuulsalt Hispaania elanikele, keda ta ei valitsenud, et ta loobub troonist ja lahkub riigist (11. veebruar 1873).

Esimene Hispaania Vabariik (1873–74)

Hispaania Vabariigi väljakuulutamine Madridis

Monarhi puudumisel moodustati radikaalide ja vabariiklaste valitsus ning kuulutati Hispaania vabariigiks. Esimene Hispaania Vabariik (1873–74) oli kohe kõigi piirkondade piiramise all. Kõige vahetum oht oli karistid, kes algatasid vägivaldse mässu pärast nende vaeste esinemist 1872. aasta valimistel. Rahvusvaheline Töömeeste Assotsiatsioon kutsus üles sotsialistlikule revolutsioonile, mässudele ja rahutustele Navarra ja Kataloonia autonoomsetes piirkondades ning katoliku kiriku survel algava vabariigi vastu.

Pavía riigipööre toimus jaanuaris 1874, kui eelnimetatud kindral murdis Kortesesse. See takistas föderaalse vabariigi valitsuse moodustamist, sundis parlamendi laialisaatmist ja põhjustas kindral Serrano valitsenud ühtse Praetoria vabariigi instaleerimise, sillutades teed monarhia taastamiseks teise pronunciamiento kaudu, seekord Arsenio Martínez Campose poolt 1874. aasta detsembris.

Restauratsioon (1874–1931)

Alfonso XII valitsemisaeg ja regendi Maria Christina ametisseastumine

Ehkki endine kuninganna Isabella II oli endiselt elus, tunnistas ta, et oli juhina rahvaga liiga suur lahkarvamus, ja ta loobus 1870. aastal troonist oma poja Alfonso kasuks.

1894 satiiriline koomiks, mis kujutab vaikivat nõusolekut valitsuse sujuvaks muutmiseks (turnismo) kahe dünastiapartei (Sagasta ja Cánovas del Castillo) juhtide vahel, kusjuures riiki muudetakse allegooriliselt.

Hispaania Alfonso XII krooniti pärast pagulusest naasmist nõuetekohaselt 28. detsembril 1874. Pärast Esimese Hispaania vabariigi raputust olid hispaanlased nõus leppima stabiilsuse taastamisega Bourboni reeglite järgi. Hispaania vabariiklaste armeed, kes seisid vastu Carlisti mässule, kuulutasid oma truudust Alfonsole talvel 1874–75, mida juhtis brigaadikindral Martínez-Campos. Vabariik saadeti laiali ja kuninga usaldusväärne nõunik Antonio Cánovas del Castillo nimetati uusaastaööl 1874. aastal peaministriks. Carlisti mässu pani jõuliselt maha uus kuningas, kes osales sõjas aktiivselt ja pälvis kiiresti enamiku kaasmaalaste toetuse. Selle uue perioodi tunnistajaks oli ebakonkurentsivõimeline parlamendisüsteem, kus kaks "dünastia" parteid, konservatiivid (formaalselt liberaal-konservatiivid) eesotsas Antonio Cánovas del Castilloga (restaureerimissüsteemi peaminister) ja liberaalid (või liberaalid-fusioonistid), mida juhtis Práxedes Mateo Sagasta, valitsesid vaheldumisi (turnismo). Valimispettused (realiseerusid niinimetatud caciquismo-s) muutusid üldlevinuks - pealinnas tabasid valimised eelnevalt saadud tulemusi. Mitte vähem oluline polnud valijate apaatia. Alfonso XII suri ootamatult 28-aastaselt. Põhiseaduslik monarhia jätkus kuningas Alfonso XIII ajal. Alfonso XIII sündis pärast isa surma ja kuulutati tema sündimisel kuningaks. Kuni Alfonso XIII piisavalt vanaks saamiseni 1902. aastal oli tema ema Austria Maria Christina tema regent. Peaminister Antonio Cánovas del Castillo mõrvati 1897. aastal.

1898. aasta katastroof

USS Maine'i plahvatus, 1898. aasta aprillis, mis käivitas Hispaania-Ameerika sõja 

1868. aastal algatas Kuuba Hispaania vastu iseseisvussõja. Nagu Santo Domingo saarel, leidis Hispaania saareke end põlisrahvaste mässu vastases keerulises kampaanias. Erinevalt Santo Domingost oli Hispaania selle võitluse alguses edukas, olles õppinud sissisõja õppetunde piisavalt hästi, et see mäss maha lüüa. Saare rahunemine oli siiski ajutine, kuna konflikt taastus 1895. aastal ja lõppes lüüasaamisega Ameerika Ühendriikide käest 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõjas. Kuuba saavutas iseseisvuse ja Hispaania kaotas allesjäänud uue maailma kolooniad Puerto Rico, mis koos Guami ja Filipiinidega loovutati USA-le 20 miljoni dollari eest. 1899. aastal müüs Hispaania oma ülejäänud Vaikse ookeani saared - Põhja-Mariaanid, Caroline'i saared ja Palau - Saksamaale ja Hispaania kolooniavaldusteks jäid ainult Hispaania Maroko, Hispaania Sahara ja Hispaania Guinea - kõik Aafrikas.

1898. aasta "katastroof" lõi põlvkonna '98, mis hõlmas riigimehi ja haritlasi, kes nõudsid uuelt valitsuselt liberaalseid muutusi. Kuid nii vasakpoolne anarhism kui ka parempoolne fašism kasvasid Hispaanias 20. sajandi alguses kiiresti. 1909. aasta mäss Kataloonias suruti veriselt maha. Jensen (1999) väidab, et 1898. aasta lüüasaamine pani paljud ohvitserikorpuse sõjaväelased liberalismist loobuma ja pöörduma paremale. Nad tõlgendasid Ameerika võitu 1898. aastal ja Jaapani võitu Venemaa vastu 1905. aastal tõendina tahtejõu ja moraalsete väärtuste paremusest tehnoloogia suhtes. Jensen väidab, et järgmise kolme aastakümne jooksul kujundasid need väärtused Francisco Franco ja teiste falangistide väljavaate.

Hiina Uusajal

Moodne periood (1840–1919)

19. sajandi alguses vähenes Qingi dünastia kiiresti. Suurbritannia vedas Hiinasse suures koguses oopiumi, muutes Qingi valitsuse narkootikumide keelustamiseks. Oma oopiumikaubanduse kaitsmiseks alustas Suurbritannia 1840. aastal Hiina vastu agressioonisõda, mille tulemusel allkirjastas Qingi valitsus Suurbritannia valitsusega Nanjingi lepingu, mis on riikliku reetmise ja alanduse leping. Paljud riigid, sealhulgas Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Jaapan, sundisid Qingi valitsust pärast oopiumisõda allkirjastama erinevaid ebavõrdseid lepinguid. Hiina viidi järk-järgult poolkoloniaalseks, poolfeodaalseks riigiks.

1911. aasta revolutsioon, mida juhtis dr Sun Yat-sen, oli üks Hiina tänapäevase ajaloo suurimaid sündmusi, kuna see kukutas umbes 270 aastat valitsenud Qingi dünastia, lõpetas enam kui 2000 aastat kestnud feodaalse monarhia ja lõi Vabariigi vabariigi. Hiina.

HIINA 19. SAJANDIL

HIINA MANDŽUDE ÜLEMVÕIMU ALL

17. sajandil kasvas Hiinas rahulolematus Mingi dünastia valitsemise vastu. Põhja-Hiinas puhkesid mässud, mis viisid ühisel jõul Mingi keisri kukutamiseni 1644. aastal. Seda kasutasid ära mandžud, kes tungisid Hiinasse ja vallitasid 40 aastaga kogu maa. Hiinat hakkas valitsema mandžude Qingi dünastia. Alistumise märgiks aeti hiina meeste pead paljaks, neid sunniti kandma patsi. Vastuseks alustasid hiinlaste salaühingud (“Valge Lootos”, “Triaad” jt.) relvavõitlust mandžude ülemvõimu vastu.

Hiina valitsus keelas oopiumi sisseveo ja suitsetamise. Salaja tehti seda siiski. Siis saatis keiser 1939. a. Kantonisse oma voliniku, kes konfiskeeris inglise kaupmeeste oopiumivarud ja uputas need merre. Vihased kaupmehed kutsusid appi Inglise valitsuse, kes saatis kohale sõjalaevad ja dessantväed. Puhkes Esimene oopiumisõda (1840-1842), mille hiinlased kaotasid, sest nende maa oli arengus Euroopast kaugele maha jäänud, nende mõttelaad iganenud.

Hiina oli sunnitud alla kirjutama rahulepingule. Inglastele avati kauplemiseks viis sadamalinna, nad said rendile Hongkongi saare. Inglise kaupadele kehtestati eelistollid, kaupmeestele maksti kahjutasu konfiskeeritud oopiumi eest. Inglise kodanikud, kui nad tulid Hiinasse, vabastati allumisest hiina võimudele. Peagi sõlmis Hiina analoogilised lepingud mitme teise Euroopa riigi ja USA-ga. Nõnda avati Hiina muule maailmale ja arenemise seisukohalt oli Hiinale sellest kasu, kuigi see ilmnes aegamööda.

TAIPINGI LIIKUMINE JA TEINE OOPIUMISÕDA

Pärast avanemist muule maailmale ei saanud Hiina areng veel pikka aega hoogu sisse. Mitmed tegurid pidurdasid edasiminekut: tohutu territoorium, elanikkonna peaaegu täielik kirjaoskamatus, majanduse keskendatus siseturule, riigiasutuste ajast-arust olek, vanameelsete vastupanu uuendustele jne. Hiina vajas reforme, kuid ei olnud nendeks veel valmis.

Maal elavnes salaühingute tegevus. Võideldi välismaise vastu: mandžude Qingi dünastia valitsemise, inglise ja prantsuse kaupmeeste, Euroopast ja Ameerikast toodud kaupade vastu. 1843. a. tekkis Lõuna-Hiinas uus salaühing – Taevase Valitseja Austamise Ühing. Selle rajas külakooliõpetaja Hong. Ta oli tutvunud kristliku õpetusega, kohandanud selle põhimõtteid Hiina traditsioonilistele tõekspidamistele ja püüdis oma mõtteid hakata levitama rahva seas. See viis paratamatult kokkupõrkele valitsusvõimudega. Salaühing alustas relvavõitlust Qingi dünastia vastu ja see kestis 15 aastat.

Hongi poolehoidjaid hakati kutsuma taipingideks – suure hüveolu eest võitlejateks. Kesk-Hiinas lõid nad oma riigi, mille nimetasid Suure Hüveolu Taevariigiks. Pealinnaks sai Nanking. Hong kuulutati uue riigi keisriks. Ta lähemad võitluskaaslased said vürsti tiitli. Talupojad, kes olid massiliselt ühinenud taipingidega, ei saanud midagi. Peagi tekkisid taipingide seas lahkhelid, isegi kokkupõrked. Paljud läksid koju, saamata lubatud hüveolu. Taipingide juhid ei suutnud korrastada riigi rahandust, luua kontakte teiste Mandžu-vastaste liikumistega ega arendada suhteid välisriikidega.

Viimased jälgisid hoolega taipingi liikumise kulgu. Sel ajal pingestusid nende suhted uuesti Qingi valitsusega. Hiinlaste kallaletung ühele Briti laevale vallandas Teise oopiumisõja (1856-1860). Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalaevad pommitasid Hiina sadamalinnu, saatsid maale dessantüksusi, vallutasid Kantoni, hiljem ka Pekingi. Valitsus pidi tegema uusi järeleandmisi. Euroopa misjonärid said Hiinas täieliku tegevusvabaduse. Pekingisse asusid Inglismaa ja Prantsusmaa alalised saatkonnad. Välismaa laevad said õiguse sõita Hiina suurimal jõel Jangtsel. Hiina pidi maksma võitjatele suure summa sõjakulude katteks.

Sõlminud rahu Inglismaaga ja Prantsusmaaga, asus Qingi valitsus arveid õiendama taipingidega. 1864. a. vallutati Nanking. Taipingide juhid hukati. Liikumine hääbus.

HIINA 19. SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL

Teine oopiumisõda näitas veelkord Hiina nõrkust võrreldes teiste suurriikidega. Esimesena kasutas olukorra ära Venemaa, sundides Hiinat loobuma Amuuri jõe vasakkaldast. Kasvavat huvi Hiina territooriumide vastu näitas Jaapan.

Võttes ettekäändeks laevaõnnetuse läbi teinud jaapani meremeeste tapmise Taivani saarel, hõivas Jaapan Riukiu saared. Seejärel oli Hiina lühikese sõja järel Prantsusmaaga sunnitud loobuma oma ülemvõimust Põhja-Vietnamis. Jaapani-Hiina sõjas (1894-1895) kaotas Hiina Taivani ja Korea.

Mitmed sadamalinnad läksid rendile Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale ja Venemaale. Nende linnade ümber ja kaugemalgi tagalas tekkisid piirkonnad, kus vastavalt suurriigile oli poliitiline mõju ja mitmeid majanduslikke eelisõigusi. Nii kujunesid välja mõjusfäärid: Venemaal Kirde-Hiinas, Inglismaal Kesk-Hiinas, Prantsusmaal Lõuna-Hiinas, Jaapanil Kagu-Hiinas, Saksamaal Shandongi poolsaarel. Qingi valitsuse võim nendes piirkondades nõrgenes.

HIINA MODERNISEERIMISE RASKE ALGUS

See tekitas rahulolematust edumeelsetes ringkondades. Nõuti reforme, mis oleksid Hiinat sisemiselt tugevdanud. 1898. a. õnnestus reformide pooldajatel tõusta 103 päevaks Pekingis võimule. Nende reformiplaanid jäid aga enamikus realiseerimata. Riigipööre taastas võimule vanameelsed, kes pooldasid võimalikult aeglast arengutempot.

Sisepinged Hiinas aga püsisid ja tugevnesid. Üha rohkem poolehoidu võitis vabariigi idee, mida propageerisid radikaalsed jõud, kelle eesotsas oli Sun Yatsen. 1911. a. puhkes Kesk-Hiinas Mandžu-vastane ülestõus, mille käigus kukutati 1912. a. algul Qingi dünastia ja kuulutati välja Hiina Vabariik. Sun Yatsen sai selle esimeseks presidendiks. Vabariik arenes vaevaliselt. Ehitati küll raudteid ja suuri tehaseid, elavnes väliskaubandus, kuid muudatused vaimses elusfääris olid visad tulema. Esimeses maailmasõjas osales Hiina Entente´i poolel. Samal ajal suurendas Jaapan oma mõju Hiinas.

Xinhai revolutsioon

Xinhai revolutsioon oli Tongmenghui juhitud ülestõus Hiinas Qingi dünastia kukutamiseks.
See algas 10. oktoobril 1911 Wuchangi garnisoni ülestõusuga ning lõppes keiser Puyi troonist loobumisega 12. veebruaril 1912.
Revolutsioon sai nime xinhai aasta järgi 60-aastases tsüklis.