Nüüd räägime me kunstist.
Kunst kui üks põhilisi kultuurimõisteid on üldisemas tähenduses meisterlik oskus või osavus (vanakreeka keeles technē, ladina keeles ars, prantsuse ja inglise keeltes art) mistahes loomingulisel tegevusalal, mille tulemuseks on kunstiteos. Kuigi sõna kunst pärineb eesti keeles ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel saksa keelest, kasutatakse eesti keeles ka läänemeresoome keeltest laenatud sõna taie. Kunsti kui kaunite kunstide ehk taide all mõistetakse esteetikas muuhulgas kujutavat ja tarbekunsti, arhitektuuri, muusikat, ilukirjandust, tantsukunsti ja näitekunsti ja filmikunsti.
Kunst kui üks põhilisi kultuurimõisteid on üldisemas tähenduses meisterlik oskus või osavus (vanakreeka keeles technē, ladina keeles ars, prantsuse ja inglise keeltes art) mistahes loomingulisel tegevusalal, mille tulemuseks on kunstiteos. Kuigi sõna kunst pärineb eesti keeles ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel saksa keelest, kasutatakse eesti keeles ka läänemeresoome keeltest laenatud sõna taie. Kunsti kui kaunite kunstide ehk taide all mõistetakse esteetikas muuhulgas kujutavat ja tarbekunsti, arhitektuuri, muusikat, ilukirjandust, tantsukunsti ja näitekunsti ja filmikunsti.
Kunsti mõiste
Kunst on tekkinud koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kuna kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi.
Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus – kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks. Kunst asetseb tähendusruumis, mida piiritleb raam (algus ja lõpp, kulissid või muud sellist). Tihti tajutakse kunstina selliseid artefakte, millel puudub praktiline otstarve.
Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika kujutab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundijne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil. Seetõttu on kunstile iseäranis iseloomulik stiilide ja stiilivõtete, žanrite ja kujutluslaadide eristamine ja järgimine.
"Kunsti eristatakse loodusest nagu tegemist[Tun] (facere) tegutsemisest [Handeln] või toimimisest [Wirken] üldse (agere), ja esimeste saadust (Produkt) või tagajärge [Folge] kui tehtut [Werk] (opus) viimaste saadusest kui tulemust [Wirkung] (effectus)."
"Õigupoolest tuleks kunstiks nimetada üksnes tekitamist [Hervorbringung] vabaduse läbi, s.o meelevalla [Willkür] läbi, mis seab oma tegudele (Handlungen) aluseks mõistuse."
"Kunsti kui inimese osavust eristatakse ka teadusest (oskamist teadmisest), kui praktilist võimet [Vermögen] teoreetilisest, kui tehnikatteooriast."
Kunsti eristatakse ka käsitööst. Esimene on vaba kunst, teist võib nimetada ka palgakunstiks. "Esimesele vaadatakse nii, nagu ta saaks otstarbekohaselt välja kukkuda (õnnestuda) üksnes mänguna, s.o tegevusena, mis on omaette (für sich selbst) meeldiv."
"Et aga kõigis vabades kunstides on ometigi nõutav midagi sundivat [Zwangsmäßiges], või nagu öeldakse, mingi mehhanism, ilma milleta vaimul, mis peab kunstis vaba olema ning ainuüksi mis teost [Werk] elustab, ei oleks mingit keha ning ta sureks täiesti janu kätte, seda pole ebasoovitav meelde tuletada."
"Kui kunst mingi võimaliku eseme tunnetusele vastavalt sooritab ainult selle eseme tegelikuks tegemiseks nõutavaid toiminguid [Handlungen], siis on ta mehaaniline kunst; kui tal aga on vahetuks kavatsuseks lõbutunne [Gefühl der Lust], siis nimetatakse teda esteetiliseks kunstiks. Esimene on ta juhul, kui tema eesmärk on, et lõbu saadaks ettekujutusi [Vorstellungen] kui pelki aistinguid, teine juhul, kui [tema eesmärk on, et lõbu saadaks kujutlusi] kui tunnetusliike."
"Meeldivad kunstid on need, mille eesmärgiks seatakse üksnes nauding" (näiteks lauamuusika).
"Kaunis kunst seevastu on ettekujutusviis, mis on omaette (für sich selbst) otstarbekohane ning – olgugi ilma eesmärgita – edendab [befördert] ometigi meelejõudude [Gemütskräfte] kultuuri seltsivaks teatamiseks [geselligen Mitteilung]."
Kaunis kunst on kunst, niivõrd kui ta paistab ühtlasi olevat loodus.
"Kauni kunsti saaduse puhul peab saama teadlikuks sellest, et see on kunst, mitte loodus; aga siiski peab otstarbekohasus selle saaduse kujul paistma igasugusest meelevaldsete reeglite sunnist nii vaba, just nagu see oleks pelga looduse saadus."
"Loodus oli kaunis, kui ta nägi ühtlasi välja kunstina; ja kunsti saab kauniks nimetada ainult juhul, kui me oleme teadlikud sellest, et ta on kunst, ja ta näeb meile siiski välja loodusena."
Kaunis kunst meeldib "pelgas otsustusetegemises" [Beurteilung], mitte meelteaistingus ega mõiste läbi.
Otstarbekohasus kauni kunsti saaduses on "kavatsuslik", ei tohi aga "kavatsuslikuna paista", s.t "kaunile kunstile peab vaatama kui loodusele, kuigi sellest ollakse teadlik kui kunstist". "Loodusena" näib kunstisaadus seeläbi, "et kohatakse küll kogu täpipealsust kooskõlalisuses [Übereinkunft] reeglitega, ainuüksi mille järgi saadus saab saada selleks, mis ta peab olema; kuid ilma pedantsuseta, ilma et paistaks läbi kooliline vorm, s.o ilma et oleks näha jälge sellest, et reegel on kunstnikul silme ees olnud ja tema meelejõudusid kammitsenud." Kaunis kunst ei ole õpitav, ei rajane mõistelistel reeglitel, on kunstile reeglit andva geeniuse saadus. Siiski sisaldab ta ka midagi "koolikohast" [Schulgerechtes], mida saab reeglite järgi taibata ja järgida.
Kunst kirjeldab objekte – ka inetuid ja vastumeelseid – kaunitena; üksnes vastiku peab ta välistama; ja nõnda on raidkunst, mille saadused looduse omadega kergesti segi aetakse, inetute esemete vahetu ettekujutuse välistanud. Looduse ilu on "kaunis asi"; kunsti ilu on "kaunis ettekujutus asjast".
Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus – kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks. Kunst asetseb tähendusruumis, mida piiritleb raam (algus ja lõpp, kulissid või muud sellist). Tihti tajutakse kunstina selliseid artefakte, millel puudub praktiline otstarve.
Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika kujutab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundijne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil. Seetõttu on kunstile iseäranis iseloomulik stiilide ja stiilivõtete, žanrite ja kujutluslaadide eristamine ja järgimine.
Mõiste ajalugu
Immanuel Kant
Immanuel Kant räägib kunstist "Otsustusvõime kriitikas"."Kunsti eristatakse loodusest nagu tegemist[Tun] (facere) tegutsemisest [Handeln] või toimimisest [Wirken] üldse (agere), ja esimeste saadust (Produkt) või tagajärge [Folge] kui tehtut [Werk] (opus) viimaste saadusest kui tulemust [Wirkung] (effectus)."
"Õigupoolest tuleks kunstiks nimetada üksnes tekitamist [Hervorbringung] vabaduse läbi, s.o meelevalla [Willkür] läbi, mis seab oma tegudele (Handlungen) aluseks mõistuse."
"Kunsti kui inimese osavust eristatakse ka teadusest (oskamist teadmisest), kui praktilist võimet [Vermögen] teoreetilisest, kui tehnikatteooriast."
Kunsti eristatakse ka käsitööst. Esimene on vaba kunst, teist võib nimetada ka palgakunstiks. "Esimesele vaadatakse nii, nagu ta saaks otstarbekohaselt välja kukkuda (õnnestuda) üksnes mänguna, s.o tegevusena, mis on omaette (für sich selbst) meeldiv."
"Et aga kõigis vabades kunstides on ometigi nõutav midagi sundivat [Zwangsmäßiges], või nagu öeldakse, mingi mehhanism, ilma milleta vaimul, mis peab kunstis vaba olema ning ainuüksi mis teost [Werk] elustab, ei oleks mingit keha ning ta sureks täiesti janu kätte, seda pole ebasoovitav meelde tuletada."
"Kui kunst mingi võimaliku eseme tunnetusele vastavalt sooritab ainult selle eseme tegelikuks tegemiseks nõutavaid toiminguid [Handlungen], siis on ta mehaaniline kunst; kui tal aga on vahetuks kavatsuseks lõbutunne [Gefühl der Lust], siis nimetatakse teda esteetiliseks kunstiks. Esimene on ta juhul, kui tema eesmärk on, et lõbu saadaks ettekujutusi [Vorstellungen] kui pelki aistinguid, teine juhul, kui [tema eesmärk on, et lõbu saadaks kujutlusi] kui tunnetusliike."
"Meeldivad kunstid on need, mille eesmärgiks seatakse üksnes nauding" (näiteks lauamuusika).
"Kaunis kunst seevastu on ettekujutusviis, mis on omaette (für sich selbst) otstarbekohane ning – olgugi ilma eesmärgita – edendab [befördert] ometigi meelejõudude [Gemütskräfte] kultuuri seltsivaks teatamiseks [geselligen Mitteilung]."
Kaunis kunst on kunst, niivõrd kui ta paistab ühtlasi olevat loodus.
"Kauni kunsti saaduse puhul peab saama teadlikuks sellest, et see on kunst, mitte loodus; aga siiski peab otstarbekohasus selle saaduse kujul paistma igasugusest meelevaldsete reeglite sunnist nii vaba, just nagu see oleks pelga looduse saadus."
"Loodus oli kaunis, kui ta nägi ühtlasi välja kunstina; ja kunsti saab kauniks nimetada ainult juhul, kui me oleme teadlikud sellest, et ta on kunst, ja ta näeb meile siiski välja loodusena."
Kaunis kunst meeldib "pelgas otsustusetegemises" [Beurteilung], mitte meelteaistingus ega mõiste läbi.
Otstarbekohasus kauni kunsti saaduses on "kavatsuslik", ei tohi aga "kavatsuslikuna paista", s.t "kaunile kunstile peab vaatama kui loodusele, kuigi sellest ollakse teadlik kui kunstist". "Loodusena" näib kunstisaadus seeläbi, "et kohatakse küll kogu täpipealsust kooskõlalisuses [Übereinkunft] reeglitega, ainuüksi mille järgi saadus saab saada selleks, mis ta peab olema; kuid ilma pedantsuseta, ilma et paistaks läbi kooliline vorm, s.o ilma et oleks näha jälge sellest, et reegel on kunstnikul silme ees olnud ja tema meelejõudusid kammitsenud." Kaunis kunst ei ole õpitav, ei rajane mõistelistel reeglitel, on kunstile reeglit andva geeniuse saadus. Siiski sisaldab ta ka midagi "koolikohast" [Schulgerechtes], mida saab reeglite järgi taibata ja järgida.
Kunst kirjeldab objekte – ka inetuid ja vastumeelseid – kaunitena; üksnes vastiku peab ta välistama; ja nõnda on raidkunst, mille saadused looduse omadega kergesti segi aetakse, inetute esemete vahetu ettekujutuse välistanud. Looduse ilu on "kaunis asi"; kunsti ilu on "kaunis ettekujutus asjast".
Kunsti funktsioonid
Mõiste ajalugu
Immanuel Kant
"Otsustusvõime kriitikas" ütleb Immanuel Kant, et kui kauneid kunste "ei seostata moraaliideedega, ainuüksi mis toovad kaasa [bei sich führen] iseseisva heameeletunde [Wohlgefallen]", siis on nad "suunatud [angelegt] ainult naudingule, mis ei jäta ideesse alles midagi, mis teeb vaimu nüriks, eseme tasapisi vastikuks ja meele (...) enesega rahulolematuks ning tujukaks".Kunst ei tee inimest kõlbeliselt paremaks, kuid ometi kombeliseks; ta võidab meeltekalduvuse türannialt väga palju kätte ning valmistab nõnda inimest ette mõistuse ülemvõimuks.
Kunsti liigid
Kunsti suuri harusid nimetatakse kunstiliikideks. Vahel kunstiliigid põimuvad ja liituvad, näiteks teatrikunstis on näitekunst ühinenud kirjandusega ja lavakujunduse kaudu maalikunstiga, ooperietendusse kuulub lisaks veel muusika ja tants.
"Seda jaotust saaks korraldada ka dihhotoomiliselt, nii et kaunis kunst jaotataks mõtete või kaemuste väljenduse kunstiks, ja esimene omakorda ainult nende vormi või nende mateeria (aistingu) järgi. Ainult et siis ta [jaotus] näeks välja liiga abstraktne ja tavamõistetele mitte nii vastav."
Kõnelevad kunstid on kõnekunst ja luulekunst (Dichtkunst). "Kõnekunst on kunst tegelda aru tegevusega [Geschäft] kui kujutlusvõime vaba mänguga; luulekunst on [kunst] sooritada kujutlusvõime vaba mängu aru tegevusena." "Kõnekunstnik kuulutab niisiis tegevust ja sooritab seda nii, just nagu see oleks vaid mäng ideedega kuulajate meele lahutamiseks. Luulekunstnik kuulutab vaid meeltlahutavat mängu ideedega, ja aru jaoks tuleb ometi nii palju välja, nagu tema kavatsuseks oleks olnud tegelda ainult aru tegevusega."
"Kujutavad kunstid ehk kunstid, mis väljendavad ideid meeltekaemuses (mitte pelga kujutlusvõime ettekujutuste läbi, mida sõnadega ärgitatakse) on kas meeltetõe või meeltepaistvuse kunstid. Esimest nimetatakse plastikaks, teist maalikunstiks. Mõlemad teevad kujud ruumis ideede väljenduseks; esimene teeb kujud tuntavaks kahele meelele, nägemisele ja kompimisele." "Esteetiline idee (arhetüüp, algkuju) on mõlemale kujutlusvõimes aluseks; kuju aga, mis moodustab esteetilise idee väljenduse (ektüüp, järelkuju), antakse kas oma kehalistes mõõtmetes (nagu ese ise eksisteerib) või viisi järgi, kuidas need silmas peegelduvad (oma näivuses [Apparenz] pinnal)".
Plastika alla kuuluvad raidkunst ja ehituskunst. Maalikunst, "mis kujutab meeltepaistvust kunstiliselt [künstlich] ideedega seotuna", jaguneb looduse kauni kirjeldamise kunstiks ja looduse saaduste kauni kokkupanemise kunstiks (maalikunst ja iluaiandus).
"Aistingute kauni mängu" kunst puudutab "aistingu juurde kuuluva meeleaistihäälestuse (-pinge) eri astmete proportsiooni, s.o meeleaisti tooni". Ta jaguneb kuulmis- ja nägemisaistingute kunstiliseks mänguks (muusika ja värvikunst). Võib-olla on mõlemad aistinguliigid "vormiotsustuste tegemise tulemus paljude aistingute mängus" (võnkumiste proportsioon, mis on aluseks helidele ja värvidele).
- Arhitektuur
- Disain
- Filmikunst
- Kirjandus
- Kujutav kunst
- Moekunst
- Muusika
- Performance ehk esitluskunst
- Tantsukunst
- Tarbekunst
- Teater
Mõiste ajalugu
Immanuel Kant
Ilu on esteetiliste ideede "väljendus". Kaunid kunstid on jaotatavad selle väljenduse liigi järgi: väljendus leiab aset sõnades, liigutustes või toonides. "Seega on vaid kolm liiki kujutavaid kunste: kõnelev kunst, kujutav kunst ja aistingute (kui väliste meeltemuljete) mängu kunst.""Seda jaotust saaks korraldada ka dihhotoomiliselt, nii et kaunis kunst jaotataks mõtete või kaemuste väljenduse kunstiks, ja esimene omakorda ainult nende vormi või nende mateeria (aistingu) järgi. Ainult et siis ta [jaotus] näeks välja liiga abstraktne ja tavamõistetele mitte nii vastav."
Kõnelevad kunstid on kõnekunst ja luulekunst (Dichtkunst). "Kõnekunst on kunst tegelda aru tegevusega [Geschäft] kui kujutlusvõime vaba mänguga; luulekunst on [kunst] sooritada kujutlusvõime vaba mängu aru tegevusena." "Kõnekunstnik kuulutab niisiis tegevust ja sooritab seda nii, just nagu see oleks vaid mäng ideedega kuulajate meele lahutamiseks. Luulekunstnik kuulutab vaid meeltlahutavat mängu ideedega, ja aru jaoks tuleb ometi nii palju välja, nagu tema kavatsuseks oleks olnud tegelda ainult aru tegevusega."
"Kujutavad kunstid ehk kunstid, mis väljendavad ideid meeltekaemuses (mitte pelga kujutlusvõime ettekujutuste läbi, mida sõnadega ärgitatakse) on kas meeltetõe või meeltepaistvuse kunstid. Esimest nimetatakse plastikaks, teist maalikunstiks. Mõlemad teevad kujud ruumis ideede väljenduseks; esimene teeb kujud tuntavaks kahele meelele, nägemisele ja kompimisele." "Esteetiline idee (arhetüüp, algkuju) on mõlemale kujutlusvõimes aluseks; kuju aga, mis moodustab esteetilise idee väljenduse (ektüüp, järelkuju), antakse kas oma kehalistes mõõtmetes (nagu ese ise eksisteerib) või viisi järgi, kuidas need silmas peegelduvad (oma näivuses [Apparenz] pinnal)".
Plastika alla kuuluvad raidkunst ja ehituskunst. Maalikunst, "mis kujutab meeltepaistvust kunstiliselt [künstlich] ideedega seotuna", jaguneb looduse kauni kirjeldamise kunstiks ja looduse saaduste kauni kokkupanemise kunstiks (maalikunst ja iluaiandus).
"Aistingute kauni mängu" kunst puudutab "aistingu juurde kuuluva meeleaistihäälestuse (-pinge) eri astmete proportsiooni, s.o meeleaisti tooni". Ta jaguneb kuulmis- ja nägemisaistingute kunstiliseks mänguks (muusika ja värvikunst). Võib-olla on mõlemad aistinguliigid "vormiotsustuste tegemise tulemus paljude aistingute mängus" (võnkumiste proportsioon, mis on aluseks helidele ja värvidele).