Otsing sellest blogist

UUS!!!

Paleogeen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Paleogeen Ajastu Aj...

reede, 16. august 2019

Psühhodünaamiline Psühhoteraapia

Psühhodünaamiline psühhoteraapia on kliinilise psühholoogia haru, mille eesmärgiks on jõuda inimese psüühika alateadliku osa mõistmiseni, seega sarnaneb see psühhoanalüütilise lähenemisega. Rohkem kui teised süvapsühholoogia meetodid rõhutab psühhodünaamiline teraapia kliendi ja terapeudi omavahelise suhte olulisust. Oma lähenemiselt on see teraapia pigem eklektiline ja kaasab mitme koolkonna tehnikaid. Psühhodünaamilist teraapiat kasutatakse nii individuaalse, grupi- kui ka pereteraapia puhul.

Ajalugu
Psühhodünaamilise teraapia põhimõtteid tutvustas esimesena Saksa teadlane Ernst Wilhelm von Brücke oma 1874. aastal avaldatud raamatus "Lectures on Physiology". Brücke võttis oma kirjutises eeskuju termodünaamikast, mis väidab, et kõik elavad organismid on energia süsteemid, mida juhib energiasäästuprintsiip. Samal aastal juhendas Brücke Viini Ülikooli esmakursuse arstitudengit Sigmund Freudi. Hiljem liitis Freud tolleaegse uue kontseptsiooni "dünaamilisest" psühholoogiast enda psühholoogiakohaste vaadete sekka. Hiljem on psühhodünaamilist lähenemist täiendanud Carl Jung, Alfred Adler, Otto Rank ja Melanie Klein.

Lähenemine
Valdav osa psühhodünaamilisest lähenemisest väidab, et inimeses eksisteerivad halvasti kohanenud funktsioonid ning vähemalt osaliselt on need alateadvuslikud. Eeldatav halvasti kohanemine areneb juba varases eas ja tasapisi hakkab igapäeva elus dissonantsi põhjustama. Psühhodünaamilised teraapiad püüavad alateadvuslikud konfliktid üles leida ja neile ka lahenduse leida (et sümptomid kaoks). Esmalt sekkub psühhodünaamilise suuna terapeut muret tekitava funktsiooni reguleerimisse, seejärel aitab kliendil düsfunktsiooni mõista ja siis proovitakse koos muutustele mõelda. Enim kasutatavad psühhodünaamika tehnikad on vabad assotsiatsioonid, vastupanu ja läbipaistvuse leidmine, valusate mälestuste ja keeruliste muredega töötamine, katarsis ja tugeva terapeutilise suhte loomine.

Põhimõtted ja tunnused
Olgugi et psühhodünaamikal võib olla mitmeid vorme, on neil ka ühisosa

Keskseks psüühikasisesed ja alateadvuslikud konfliktid ning nende mõju inimese arengule

Usutakse, et kaitsemehhanismid toimivad selleks, et sisemisi psühholoogilisi struktuure konflikti eest kaitsta

Seisukoht, et psühhopatoloogia areneb eeskätt just varase lapsepõlve kogemustest

Seisukoht, et inimese suhted kujundavad sisemisi ettekujutusi kogemustest

Uskumus, et elulised probleemid tulevad esile ka kliendi-terapeudi suhte puhul (läbipaistvuse ja vastupanu näol)

Kliendi sisekonfliktide mõistmisel tuginetakse vabade assotsiatsioonide meetodile

Keskendutakse läbipaistvuse, kaitsemehhanismide ja sümptomite tõlgendamisele ja muredega hakkamasaamisele

Teraapia edu põhineb läbinägelikkusel

kolmapäev, 14. august 2019

Ravi ja teraapia

Ravi ehk teraapia on meetodite kompleks, mille eesmärk on kogu organismi või mõne selle struktuuriüksuse funktsiooni või ehitusliku terviklikkuse taastamine ehk tervisehäire leevendamine või täielik parandamine.

Reeglina on igal raviviisil näidustused ja vastunäidustused.

Raviviiside näideteks on psühhoteraapiamedikamentravikiiritusravifüsioteraapia jne.

esmaspäev, 12. august 2019

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on meetod psühhiaatrias ja psühholoogias, kus kliendi probleemi eripärast lähtudes rakendatakse mitmeid psühholoogilisi tehnikaid.

Psühhoteraapiat rakendav arst või psühholoog on psühhoterapeut.

Eristatakse individuaal-, paari- rühma- ja pereteraapiat.

Maailmas on sadu psühhoteraapiaid ja koolkondi. Teraapiad saab laias laastus jagada seitsmesse suurde rühma:

Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad – teraapiad, mis keskenduvad käitumis- või mõtlemismustrite kindlakstegemisele ja muutmisele.





Psühhodünaamilised teraapiad – teraapiad, mis põhinevad psühhoanalüütilistel teooriatel. Teraapia eesmärk on sageli alateadlike konfliktide teadvustamine. Eestis on esindatud:



Humanistlik teraapia – toetav teraapiakoolkond, mis keskendub inimese eneseväärtustamisele, eneseteostusele, positiivsetele külgedele endas, ideaalmina ja reaalse mina erinevustele. Tänapäeval puhtal kujul praktiliselt olematu, samas teatud elemente sellest teraapiast kasutavad peaaegu kõik psühhoterapeudid (va näiteks psühhoanalüüs). Selle suuna alla võib lugeda ka muid toetavaid teraapiasuundi:




Eksistentsialistlik teraapia – teraapia, mis keskendub filosoofilisematele eluküsimustele ning nendega kaasnevale ängistusele.
geštaltteraapia – tegeleb inimese kui tervikuga. Seos geštaltpsühholoogiateooriaga on tegelikult väga väike.

Lühiteraapiad e strateegilised teraapiad – teraapiad, mis keskenduvad konkreetse probleemi lahendamisele. Probleemi tekkimise ja püsimisega ei tegeleta. Eestis näiteks

Süsteemne teraapia – teraapiad, mis keskenduvad indiviidi kõrval ka teda ümbritsevale süsteemile – perekonnale, abikaasale, kolleegidele vms. Eestis näiteks

Lisaks on teraapiakoolkondi, mis kasutavad erinevaid, kohati vaieldavaid meetodeid inimesega töötamises ning mida vahel nimetatakse isiksusliku arengu teraapiateks, kuna neil ei ole näidatud mõju psüühikahäirete kulule:

psühhodraama – võimaldab traumeerivaid situatsioone uuesti läbi mängida, näha enda käitumist kõrvalt.


Peale selle kasutavad psühhoteraapia nimetust paljud praktikud, kelle meetodid pole mitte ainult kasutud, vaid võivad osutuda ka ohtlikuks, nagu taassünniteraapia. Need teraapiad balansseerivad heal juhul esoteerika piirimail, neil puudub teaduslik teoreetiline taust ja tõestatud efektiivsusuuringud.

neurolingvistiline programmeerimine – tegeleb keele ja käitumise seostega



Enamik litsentseeritud psühhoterapeute on läbinud mõne teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapia koolituse, ent kasutavad ka meetodeid muudest koolkondadest. Sellist teraapiat nimetatakse eklektiliseks teraapiaks.

reede, 9. august 2019

Psühholoogia ja uni.

Kui eesmärk puudub, siis tootlikkus langeb. Eesmärk peab olema, aga kui sa tegeled ainult eesmärgi täitmisega, siis see muutub monotoonseks ja sul on vaja sinna kõrvale kõrvaltegevust.
Normaalne unetsükkel on 2-faasiline: tuleb magada nii päeval kui ka öösel. Mõlemal juhul samapalju, ideaalis täiskasvanud kuni 9 tundi. Lastel rohkem ja vanuritel vähem.
Vastsündinud (0 kuni 3 kuud): 14 kuni 17 tundi.
Imikud (4 kuni 11 kuud): 12 kuni 15 tundi.
Väikelapsed (1 kuni 2 aastat): 11 kuni 14 tundi.
Koolieelikud (3 kuni 5 aastat): 10 kuni 13 tundi.

Kooliealised lapsed (6 kuni 13 aastat): 9 kuni 11 tundi.

Teismelised (14 kuni 17 aastat): 8 kuni 10 tundi.

Noored täiskasvanud (18 kuni 25 aastat): 7 kuni 9 tundi.

Täiskasvanud (26 kuni 64 aastat): 7 kuni 9 tundi.

Eakamad täiskasvanud (65+): 7 kuni 8 tundi.

neljapäev, 8. august 2019

Individuaalne Psühhoteraapia

Individuaalne psühhoteraapia lähtub eeldusest, et lapsepõlves omandatud arusaamad, hoiakud ja reeglid mõjutavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist ka täiskasvanuna. Need arusaamad, mis ei aita kaasa meie toimetulekule, muudavad meid haavatavaks erinevate emotsionaalsete probleemide suhtes. Teraapias õpitakse oma negatiivseid mõttemustreid ära tundma ja neist loobuma. See võimaldab kogeda emotsionaalse seisundi paranemist ja muutusi käitumises.
Süsteemsest pereteraapiast lähtudes vaadeldakse inimest tema peresüsteemis, analüüsitakse suhteid ja nende mõju kaebuste, sümptomite või probleemide kujunemisele ja säilimisele. Eesmärk on kliendi ja tema pereliikmete vahelise kommunikatsiooni mõjutamine kaebuste, sümptomite ja probleemide leevenemiseks.

kolmapäev, 7. august 2019

Tahe, Tahtejõud

Tahe on psüühiline funktsioon, mis avaldub sihiteadliku püüdlusena ja võimena teha valikuid ning mõtteid teoks teha, üldisemalt igasuguste tegevusimpulssidena.

Tahe võimaldab kontrollida oma käitumist. Tahtlikku tegu tajutakse isiklikult kontrollituna.
Psühholoogia
Vanemas psühholoogias oli 'tahe' üks põhimõisteid. Muu hulgas psühhoanalüüsi arusaam, mille kohaselt teadlik tahe on illusioon, mis varjab teadvustamata tunge ja "mentalistlike" mõistete kriitika välismõjusid rõhutanud biheiviorismis tõid kaasa selle mõiste väljatõrjumise psühholoogia erialakirjandusest; seda asendavad tungi, vajaduse,
motivatsiooni ja otsustamise mõiste.
Tahe kui enesekontrolli ja eneseregulatsiooni võime:
Tahe kui enesekontrolli ja
eneseregulatsioonivõime on siiski olnud kesksel kohal eksistentsialistlikus psühholoogias, humanistlikus psühholoogias ja uuemas tunnetuspsühholoogias. Mõistet kasutatakse ka positiivses psühholoogias.
Motivatsiooni tahtelist komponenti on uurinud teiste seas Narziss Ach, Heinz Heckhausen, William James, Kurt Lewin, Rollo May, William McDougall ja Otto Rank.
Filosoofia
Lääne filosoofias on olnud laias laastus kaks erinevat tahtekäsitust. Stoik Seneca käsitas tahet inimese psüühika põhielemendina; ta mõistis seda mõistusega põhjendatud ja määratud püüdlusena. Aleksandria Klemensi järgi seevastu on tahe mõistusest sõltumatu, irratsionaalne tegevusallikas.

Augustinuse järgi määravad inimese elu tahe ja püüd saavutada seda, mis on püüdlemist väärt, nimelt armastust, ning armastus ja tahe on üks ja seesama. Tunnetus on tahteakt.
Keskajal vaieldi tahte ja mõistuse vahekorra üle. Duns Scotus ja teised voluntaristid väitsid, et primaarne on tahe: hea ja tõene on hea ja tõene sellepärast, et Jumal tahab seda. Thomas Aquinas ja teised intellektualistid väitsid, et Jumal tahab seda, mida ta on tunnetanud hea ja tõesena.
Voluntarismi jätkavad Niccolò Machiavelli ja Thomas Hobbesi poliitikateooria, milles positiivset õigust mõistetakse valitseja tahte väljendusena, ning 20. sajandi õiguspositivism.
Johannes Nikolaus Tetens jaotas 1770ndatel inimese konstitutsiooni kolmeks iseseisvaks vallaks – tunnetuseks, tunneteks ja tahteks.
Immanuel Kant määratles hea tahte ehk moraalitahte mõistust määratleva tahte ehk praktilise mõistusena.
Johann Gottlieb Fichte järgi on tahe sama mis mina.
Arthur Schopenhaueri filosoofias on pime elu- ja säilimistahe maailma sisim tuum.
Friedrich Nietzsche järgi on irratsionaalne võimutahe inimeste igasuguse teoretiseerimise ja tegutsemise tõukejõud.
Tahtejõud on piiratud ressurss.

kolmapäev, 31. juuli 2019

Sugu

Sugu võib olla:
Bioloogiline (ingl: sex): Meessugu ja naissugu ning nende erinevad kombinatsioonid. Loomariigis ka kolmas sugu.
Sotsiaalne sugu (ingl: gender):

Bioloogiline sugu (ingl. k. sex) määratletakse lähtuvalt


anatoomiast (rinnad, tupp; peenis, munandid jne.), 


füsioloogiast (hormonaalsüsteemi funktsioneerimine, menstruaaltsükkel, sperma tootmine jne.)


geneetikast (XX-naine ja XY-mees kromosoomitüübid, võimalikud ka X0, XXY, XYY jm).


Sotsiaalne sugu (ingl. k. gender) toimib kui isikusisene (intrapersonaalne) ja isikutevaheline (interpersonaalne) arusaam sellest, mida peetakse ühiskonnas naiselikuks või mehelikuks.

Sooroll kirjeldab sotsiaalselt või kultuuriliselt määratletud hoiakuid, käitumisi, ootusi ja vastutust, mida peetakse naiselikuks ja mehelikuks. Soorollid võivad erineda kultuuriliselt, rahvuslikult ja isegi erisugustes sotsiaalsetes klassides võivad olla erinevad ootused mehelikkusele ja naiselikkusele. Näiteks mõnedes kultuurides eeldab mehelikkus füüsilist jõudu, domineerivust ja emotsioonide mitte näitamist. Samas kui naiselikuks peetakse tundlikkust, hoolitsevust ja passiivsust.

Sooline identiteet sisaldab isiku veendumust ja arusaama, mida tähendab "mehelikkus" ja "naiselikkus" just tema jaoks ning milline mees või naine ta soovib olla. Identiteet tähendab enese olemuse ja järjepidevuse mõistmist.

Soorolli õppimine ja omandamine on oluline identiteedi kujunemisel lapse- ja noorukieas. Soorolli klammerdumine täiskasvanueas võib piirata inimese võimet eneseteostuseks ja pärssida identiteedi kujundamist. Soorollid ei ole püsivad. Need muutuvad ajast aega seoses ühiskonna muutumisega ja seoses sellega, kuidas inimesed hülgavad "traditsionaalseid" rolle ka teistes valdkondades. Selle tulemusena on paljudes ühiskondades võimalik:


naistel omandada haridust ja osaleda järjest enam majandus-poliitilises tegevuses


meestel aktiivsemalt toimida lapsevanemana ja kodutöödes


meestel väljendada mitmesuguseid tundeid (ärritus, kurbus, hirm)


naistel toimida peresuhetes võrdväärse partnerina jne.

Pühendumus

Tuleb pühenduda täielikult ühele asjale, 100%. Ideaalis tuleks kasutada kõiki oma aju poolt antud võimalusi, Kõiki Johari akna alasid (rohkem selle kohta, Leonhardi Blogi: Isiksusepsühholoogia.
Hiljem, kui seda ühte asja pidevalt teha, siis muutub see harjumuseks ja siis sa teed seda iseenesest.

esmaspäev, 27. mai 2019

Stress

Stress on organismi pinge seisund kaitsereaktsioonina negatiivsete mõjurite vastu.
Stress on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn üldine kohanemissündroom. Stressi korral häirub hormonaalne tasakaalning vallanduvad stressihormoonid (näiteks kortisool), mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele, kõige rohkem südame-veresoonkonnale. Stressihormoonid põhjustavad lihasepinge suurenemist, veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu.

Teatud tingimustes on stress hea ja normaalne nähtus, mis tagab eduka toimimise ja ellujäämise, kuid pikaajaline stress mõjub organismile hävitavalt.
Stressi teke:

Stress tekib organismi jaoks äärmuslikes tingimustes, milleks võivad olla nii pingeline elukeskkond kui ka üksindus, liiga raske vaimne või kehaline töö, tavapärase elurütmi ootamatu muutus, iseenda või lähedase inimese raske haigus, trauma, mure lähedase inimese pärast, elamine või töötamine sobimatutes kliimatingimustes, väsimus ja kurnatus jne.

Stressisignaalideks on:

Pidev muretsemine, 

Enda süüdistamine selle eest, et sa ei tee mitte midagi,

Tujust ära olemine, närvis või vihane olemine,

Ennast füüsiliselt halvasti tundmine (südamepekslemine, süda paha, peavalu vms)

Küünte närimine,

Teiste inimeste peale ärritumine,

Kiirustades söömine,

Liiga palju või liiga vähe söömine,

Asjade käest maha pillamine,

Enda liigse ärrituvuse, nutususe või tujukuse mitte märkamine.

Mis sind ärritab?

Kas sind ärritab...

... kui asjad ei laabu nii, nagu sa tahad?

... kui asjad kasvavad üle pea?

... kui jätad oma vajadused tagaplaanile ja arvestad vaid teiste inimeste soovidega?

... kui teised inimesed on sinust paremad või edukamad?

... kui teised inimesed on sinust halvemad või luuserid?

... kui õpetajad/tööandja(d) nõuavad asju, millega sa hakkama ei saa?

... kui bussid ei liigu graafiku järgi?

Mis sind veel ärritab?

Kirjuta see ülesse ja proovi see ära lahendada.

Kui ise ei suuda või ei oska, siis küsi abi proffessionsalidelt (psühholoogid).

Stressiga toimetuleku soovitused:

1. Maga piisavalt (8 tundi ööpäevas on parim, rohkem või vähem magamine võib väsimust ja stressi süvendada).

2. Ütle „Stopp“. Võra aeg maha, hinga 3 korda sügavalt sisse ja välja või loe 10-ni/100-ni/rahunemiseni, naerata, siruta käsi ja lõdvesta sõrmi, lõdvesta keha, käed ja jalad.

3. Jälgi oma mõtlemist ja suhtumist (ütle „ma ei suuda“ asemel „ma suudan“, „ma pean“ asemel „ma tahan, sest ma olen nii valinud“).

4. Küsi eneselt:

a) kas ma esitan endale liiga kõrgeid nõudmisi?

b) kas ma reageerin teatud olukordades üle?

c) kas ma alahindab või ülehindan ennast?

d) kas ma süüdistab end asjades, mille üle mul kontroll puudub?

e) kas ja kuidas mu hoiak mulle pingeid põhjustab?

5. Planeeri oma aega

a) Tee plaane ja pea neist kinni

b) järjesta asjad ja tegevused tähtsuse järgi

6. Hoolitse oma füüsilise vormi eest

a) Tee trenni, sõida rattaga või rulluiskudega või käi jala.

b) söö/toitu tervislikult

c) ole värskes õhus, Anna ajule hapnikku.

7. Puhka

a) võta aega üksinda olemiseks

b) tunnusta ja premeeri ennast meeldivate hetkedega (looduses, kontserdil, muusikat kuulates...)

c) lõdvestu, hinga rahulikult.

d) kui oskad - mediteeri! (Kui ei oska, siis vaata: LEONHARDI BLOGI: Budism ja Helid, meditatsioon, renessansi inimene)

Oluline:

Pea meeles: 10% sõltub sellest, mis minuga juhtub, ja 90% sellest, kuidas ma sellele reageerin.

Ära vihasta, imesta!

Meie tulemuslikkus sõltub otseselt sellest kui hästi me suudame keskenduda olulistele asjadele (mõtetele või tegevustele). Mida parem on inimese keskendumisvõime, seda suurem on efektiivsus ja parem tulemuslikkus. Samas on just meie keskendumisvõime see, mida on väga kerge häirida, segada ja rikkuda.

teisipäev, 21. mai 2019

Enese ettevalmistamine õppimiseks

Kuidas ennast õppimiseks ette valmistada: (ajurünnak):
Enda õppimiseks ettevalmistamine ajurünnaku tegemise kaudu. See koosneb kolmest osast:
1. osa:
Erilised hetked koolis ehk toome head tunded õppimisse:
1. Üks minu elu erilistest hetkedest oli siis, kui...
2. See tekitas minus tunde, et...
3. Teine minu elu erilistest hetkedest oli siis, kui...
4. See tekitas minus tunde, et...
5. Üks eriline hetk, mis meenub koolist, oli see, kui...
6. See tekitas minus tunde, et...
2. osa:
Tulevikku vaatamine:
1. Mida ma ootan oma elult?
Eelduseks on, et...
2. Mida ma ootan oma perelt?
Eelduseks on, et...
3. Mida ma ootan/ootasin oma koolilt?
Eelduseks on, et...
4. Mida ma ootan/ootasin oma (tulevaselt) töölt?
Eelduseks on/oli, et...
3. osa:
Varjatud potentsiaal:
Igaühel on sees varjatud potentsiaal. Mitte keegi ei kasuta oma ajumahtu 100%, täielikult ära. Vastupidi inimesed kasutavad tavaliselt oma ajumahust umbes 5-10%
Lisaks on teada, et enamus inimesi kasutab üksnes murdosa oma aju kognitiivsest potentsiaalist (sõltumata aktiivsete neuronite hulgast).
ORIENTEERITUS EDULE, POSITIIVSED ENESESISENDUSED JA EDULAUSED:
1. Kes ei tee midagi, ei tee ka vigu
2. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest
3. Igaüks on oma õnne sepp
4. Pole vahet, kas suudate või mitte, tõenäoliselt on teil mõlemal juhul õigus.
5. Geenius on see, kes teeb alati oma mõtted teoks.
6. Meie homne on meie enda teha.
7. Nii nagu sõbrad, nii ka sina.
8. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
9. Rikas on see inimene, kes on palju õppinud.
10. Laisa tööpäev on rikka homne.