Otsing sellest blogist

UUS!!!

Paleotseen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Paleotseen  on  kro...

teisipäev, 26. aprill 2022

Al Capone




Al Capone
Al Capone, kodanikunimega Alphonse Gabriel Capone (17. jaanuar 1899 BrooklynNew York – 25. jaanuar 1947 Florida) oli Ameerika tuntuim gangster ja suurim avaliku korra kokkuvarisemise sümbol Ameerika Ühendriikide 1920. aastate kuiva seaduse ajal. Capone'il oli peamine roll ebaseaduslikes tegevustes ning seetõttu teati Chicagot linnana, kus seadused ei kehti.

Elulugu



Alphonse Gabriel Capone, tuntud kui "Al" Capone sündis 17. jaanuaril 1899 New Yorgis Brooklyni linnaosas, Itaalia immigrantide peres. Ta mõlemad vanemad olid austatud inimesed, isa töötas juuksurina ning ta ema oli elu lõpuni usklik. Kokku oli Al Capone'il kuus venda ja kaks õde: James Capone (tuntud kui Richard Two-Gun Hart), Raffaele Capone (tuntud kui Ralph "Bottles" Capone), Salvatore "Frank" Capone, John Capone, Albert Capone, Matthew Capone, Rose Capone ja Mafalda Capone.
Väikse poisina liitus Capone kohalike jõukudega nagu Junior Forty Thieves ja The Bowery Boys. Teismelisena tegeles Al vargustega, kus vajadusel kasutas ka rusikaid. Kord nägi ta, kuidas vanalt leselt varastati pesulaud, mille peale organiseeris ta kamba, kes aitas selle naisele tagasi saada ja varastajaid karistada.
Capone käis 6. klassini katolikus koolis, kust ta siis välja visati. Põhjuseks oli konflikt tema ja õpetaja vahel, kus ta lõi teda rünnanud õpetajat. Pärast koolist välja viskamist üritas ta elada ausat ja korraliku elu, töötades kommipoes, bowling'us keeglite paigutajana, relvatehases ning trükikojas.
Pärast neid töökohti otsustas Capone kuritegevuse kasuks ja liitus jõuguga Five Points Gang, mida valitses Johnny Torio, kellega ta kiiresti sõbrunes ja kes muutus Ali iidoliks. Vaatamata otsusele liituda kuritegevusega, toetas ta alati oma peret rahaliselt. Selle jõugu liige pakkus Capone'ile tööd baarmeni-turvamehena pubis Harvard Inn.
Sellest pubist sai Al oma armid ja hüüdnime "Scarface". Armid sai ta kakluse käigus kliendi vennaga. Frank Gallucio sisenes pubisse oma õe Lena ja tüdruksõbra Mariaga. Al märkas Lenat ja hakkas talle naeratama ning teda jõllitama, millest Franki õde oli häiritud. Seepärast palus õde enda vennal öelda Capone'ile, et too lõpetaks sellise käitumise. Frank tahtis minna ja paluda Alil tagasi tõmbuda, kuid enne jõudis Capone kummarduda Lena juurde ja öelda: "Honey, you have a nice ass and I mean that as a compliment, really" (eesti k "Kullake, sul on kena pepu ja ma mõtlen seda komplimendina, ausalt."). Ta ütles seda nii tugeva häälega, et kõrvallauas istujad võpatasid. Frank kuulis seda, mispeale läks ta endast välja ning leppimata sellise käitumisega, nõudis ta, et Capone vabandaks Lena ees. Al vastas, et tegi vaid nalja, kuid Galluccio sellist käitumist naljakaks ei pidanud. Capone lõpetas naeratamise ning ründas Franki. Frank pani käe kiiresti tasku ja haaras sealt noa, millega tõmbas üle Capone'i põse kolm korda. Ta sihtis kaela, kuid et ta oli enne joonud mitu pudelit alkoholi, tabas nuga ainult nägu.
Capone'ile tehti 30 õmblust. Ta häbenes neid arme ja seepärast hakkas ta hiljem väitma, et tema armid tulid sõjast.
30. detsembril 1918 abiellus Capone Mae Josephine Coughliniga, kes oli katoliku usku iirlane ja kes sama kuu alguses sünnitas Capone'ile esimese lapse Albert Francis ("Sonny") Capone'i.

Kuritegevus



1920. aastal kolis Al Chicagosse, kuhu Johnny Torrio ta värbas. Aastal 1923 ostis Capone 5500 dollari eest väikse maja aadressil 7244 South Prairie Avenue, kuhu ta pere asus elama.
1923. aastal valiti Chicago linnapeaks reformist William Emmett Dever, mispeale Torrio ja Capone otsustasid jõugu kolida üle Cicero eeslinna. 1. aprillil 1924, kui Torrio oli parasjagu puhkusel, toimusid Cicero linnapea valimised. Korrumpeerunud vabariiklasest linnapea Joseph Klenha palus tagasivalimiseks abi Capone'ilt, lubades neile vastutasuks immuniteeti seaduse eest. Seepeale saatiski Capone ligi 200 jõuguliiget relvadega valimisjaoskondadesse, et jälgida, et valijad hääletaksid "õige" kandidaadi poolt. Klenha võitiski valimised.
Pärast aastaid kuritegevuslikku elu, tegi North Side Gangi Torriole 24. jaanuaril 1925 atentaadi ning ta saadeti aastaks vanglasse. Vabanedes otsustas ta minna pensionile. Ta andis jõugu juhtimise üle Capone'ile ja kolis tagasi koju Itaaliasse. Capone valitses suurt osa allilmast, ta sissetulek aastas oli ligikaudu 100 miljonit dollarit. Raha sai ta baare, kasiinosid, bordelle, hobuse- ja võidusõiduradasid, ööklubisid, viinavabrikuid ning õlletehaseid kontrollides.
Peagi köitis Al Capone meedia tähelepanu. Teda nähti kui Robin Hoodi, kes teeb heldeid annetusi, alustades 20-dollarilise jootraha jätmisest ning lõpetades tasuta jalgrataste jagamisega. Kuid kõik ei läinud alati hästi, North Side'i gangsterid Hymie Weiss ja Bugs Moran tahtsid Capone'ist lahti saada.
20. septembril 1926 sõi Capone Hawtone'i hotelli restoranis. Kümnest autost koosnev kolonn, Thomsoni automaatidega ja pumppüssidega varustatud gangsterid avasid tule ning hävitasid peaaegu täielikult esimese korruse restorani ja hotelli. Capone'i ihukaitsja Frankie Rio tõmbas Ali põrandale pärast esimese lasu kuulmist. Paar kõrvalseisjat said vigastada kuulide rikošettidest ja klaasikildudest, kuid Al ega keegi teine haavata ei saanud. Capone maksis ühe poisi ja ta ema ravi eest, päästes nii naise nägemise kaotusest.
See sündmus sundis Capone'i vaherahu kuulutama, kuid see ei õnnestunud. Ta peakorteris olid salajased tunnelid, mis aitasid rünnakute eest pääseda. Capone ei liikunud kunagi üksi ringi, tal oli rohkem kaitsjaid kui USA presidendil Calvin Coolidge'il. Capone'il oli 1000-dollariline kohandatud Cadillaci limusiin, mis meenutas rohkem tanki; auto mass oli seitse tonni, see oli varustatud kuulikindlate akende, politseisireeni ning run-flat rehvidega, mille purukstulistamise korral sai auto ikkagi arendada kiirust kuni 90 km/h.

Tapatalgud



1929. aastal tellis Capone Saint Valentine'i hukkamise. 14. veebruaril 1929 andsid Capone'i mehed relvameestele märguande, mille peale kaks tema meest, kes olid riietunud politseinikeks, sisenesid garaaži. Morani jõugu liikmed pidasid seda politseireidiks, mispärast visati oma relvad maha ning pandi käed seinale. Libapolitseinikud andsid signaali automaatidega meestele, kes sisenesid hoonesse ja hukkasid 7 inimest, tulistades nende pihta üle 70 kuuli.
Üks neist, Frank Gusenberg, jäi ellu ning ta toimetati haiglasse, kus ta toibus. Tema kehas oli 22 kuulihaava, mis olid saadud 14 kuulist. Kui politseinikud hiljem küsisid Gusenbergilt, kes teda tulistas, oli mees öelnud, et mitte keegi.
Capone'i mehed hävitasid Morani kamba, kuid teda ennast neil tappa ei õnnestunud. Moran pidi olema ka samas garaažis, kuhu sisse tungiti, kuid sel päeval oli ta sinnajõudmisega hilinenud.
Capone'il endal oli muidugi alibi – ta oli tapatalgute ajal Floridas.

Heategevus



Kuigi Capone tellis tosinaid mõrvu ning tappis ka ise, kohtles ta inimesi tihti õiglaselt ja lahkelt. Ta oli võrdselt tuntud nii oma vägivaldse loomu kui tugeva lojaalsus- ja autunde poolest. Capone avas suure depressiooni ajal, 16. novembril 1930 Chicagos supiköögi "Big Al’s Kitchen for the Needy", eesmärgiga aidata töötuid mehi. Köök jagas päevas kolm söögikorda, milleks oli supp lihaga, sai, kohv ja pontšikud. Ta söötis päevas keskmiselt üle 3500 inimese.

Lõpp



1931. aastal, pärast viit aastat Capone'i püüdmiskatseid, ta vahistati. Ta üritas vandekohtunikele altkäemaksu anda, kuid kohtunik sai sellest teada ja vahetas viimasel hetkel vandekohtunikud välja. Kohtunik mõistis ta 11 aastaks vangi. See oli pikim maksude maksmata jätmise eest antud karistus. 1932. aasta mais saadeti ta Atlanta kinnipidamisasutusse, kus tal olid suured privileegid. Ta elas seal nagu kuningas: tal oli kõige pehmem voodi, kõige suurem kogus mööblit, kõige rohkem riideid, sai hästi süüa ja lisaks oli tal igaks juhuks kongi peidetud mitu tuhat dollarit sularaha.
Mõnda aega hiljem saadeti ta suurte privileegide pärast lühikeseks ajaks Lincoln Heightsi vanglasse ning seejärel 11. augustil 1934 Alcatrazi. Tema elu Alcatrazil muutus põrguks, ta eraldati välismaailmast täielikult. Ta võis suhelda ainult oma perekonnaliikmetega, kuid seda vaid kaks korda kuus ja ainult siis, kui nad tegid avalduse ja see kinnitati.
Capone'i lugupidamatus vangla sotsiaalsete reeglite vastu tekitas talle peagi kaasvangide hulgas vaenlase. James LucasTexase pangaröövel, kellele määrati vanglakaristuseks 30 aastat, läks Al Capone'iga vastamisi juuksuris järjekorras olles, kus Al teistest ette trügis. James käskis tal minna järjekorra lõppu, kuid Capone küsis temalt: "Kas sa tead, kes ma olen?". Selle peale haaras Lucas juuksurikäärid, surus need Capone'i kõrile ning vastas: "Jah, ma tean, kes sa oled, rasvapall. Ja kui sa ei lähe selle neetud järjekorra lõppu, siis ma saan teada, kes sa olid". Mõni hetk hiljem üritas Lucas teda tappa kääridega selga pussitades, kuid see ei õnnestunud.
Capone'i vanad meetmed vanglas ei töötanud, seega hoidis ta rohkem omaette. Mõnda aega hiljem hakkas ta tervis noorena saadud süüfilise tõttu halvenema. Viimase aasta oma 11-aastasest karistusest veetis Capone vangla haiglas, segaduses ja ebakindlana. Capone istus oma karistuse Alcatrazil lõpuni ja 6. jaanuaril 1939 viidi ta üle föderaalsesse parandusasutusse California osariigis.
Ta vabastati tingimisi 16. novembril 1939 pärast lühiajalist haiglas viibimist ning ta naasis koju Palm Islandile, Floridas. Ta kontrollivajadus ja huvi kuritegevuse vastu lakkas, ta ei olnud suuteline enam oma jõuku juhtima. Capone kaotas palju kehakaalu ning tema füüsiline ja vaimne tervis olid neurosüüfilise tõttu halvenenud. Aastal 1946 tegid psühholoogid ja psühhiaatrid uuringuid ning jõudsid järeldusele, et Capone'i vaimne areng vastas 12-aastase omale.
21. jaanuaril 1947 oli Capone'il insult, tema teadvus hakkas küll taastuma, kuid ta sai kopsupõletiku ning mõned päevad hiljem suri südameseiskumise tõttu. 25. jaanuaril 1947 kell 19:30 suri Capone oma kodus Palm Islandil, ümbritsetult perega. Matustel osales sadu inimesi: tema vaenlased, ihukaitsjad, jõugu liikmed, pere ja teised. Nad kõik tulid talle austust avaldama, vaatamata sellele, et tal polnud enam võimu ega kuulsust. Capone maeti esmalt Mount Olivet'i surnuaiale Chicagos oma isa Gabriele ning venna Franki vahele, kuid 1950. aasta märtsis viidi kõigi kolme säilmed Mount Carmeli surnuaiale Hillside'i.

Al Capone ja Eesti



Tartus tegutsev Ristiisa Pubi väidab oma reklaamis, et Capone olevat 1933. aastal viibinud lühikest aega Tartus, kus ta olevat kohtunud kirjastaja ja kaupmehe Oskar Luigega ning samuti külastanud Tartu Ülikooli ja kohalikke lõbustusasutusi. Tegelikult ei vasta see väide tõele, kuna Capone oli sel ajal juba vanglas.

esmaspäev, 25. aprill 2022

Ameerika Ühendriigid kahe maailmasõja vahelisel ajal


Ameerika Ühendriigid 1920-datel ja 30-datel aastatel

Irene Iskül


20-date aastate alguses oli Ameerika maailmas üks kõige tugevamaid riike. Selle edu põhjuseks oli I maailmasõda, kus Ameerika tegelikult eriti osa ei võtnudki. Kuna Ameerika harrastas Euroopa riikide suhtes isolatsioonipoliitikat, mis tähendas, et Euroopa konfliktidesse ei sekkuta, sai ta I maailmasõjas minimaalseid kahjustusi. Võib isegi väita, et Ameerika oli ainus riik, mis I maalimasõjast kasu lõikas. Seda saavutas ta laenu andmisega, relvade ja muude sõjavarustuste tootmisega ja üheks plussiks oli ka see, et sõda ei toimunud USA territooriumil.
Enne maailmasõda mitte just kõige rikkam riik oli sõja lõppedes tõusnud üheks majanduslikult kõige rikkamaks, mis kindlustas talle juhtpositsiooni maailmas.
Ameerika arenes jõudsalt. Sisserändajate arv kasvas tohutult, mis tõi endaga kaasa rassismi leviku. Kuna sisserändajatel olid teised kultuurid, mis ameeriklastel, ei sulanud nad ka rahva sekka. Tegevust alustas jällegi Ku Klux Klan, mis õhutas võitlust mitteameeriklaste vastu. Sisserändajate piiramiseks võeti 1924 aastal vastu immigratsiooni kvootide seadus, millega saavutati võõramaalaste arvu tuntav vähenemine.
Üheks suurimaks probleemiks USA-s oli kuritegevus. Seda üritati kontrolli alla saada keeluseadusega 1920 aastal, mis keelas alkohoolsete jookide valmistamise, müümise ja transportimise. Tagajärjed ei olnud positiivsed. Vastupidiselt ootustele, et riigis alkoholi tarbimine lõpeb, toimus kõik vastupidi. Hakkasid tegutsema nö salakõrtsid ja alkoholi salamüük. Tekkisid kuritegelikud rühmitused (maffia) ja keeluseadus otsustati peatada 1933 aastal.
USA valitsemiskorraldus oli demokraatlik. Kuna Ameerika oli tugevate demokraatlike traditsioonidega riik, hoidis see ära sealse diktatuuri kehtestamise.
Ameerikas oli kaks parteid: Demokraatlik ja Vabariiklik Partei, mis võimu saamiseks omavahel võitlesid. Nii käiski võim käest-kätte. Nt 1920 aastal võitis presidendi valimised vabariiklaste kandidaat Warren G. Harding aga 1932 aastal jäi presidendivalimistel peale Demokraatlikust Parteist pärit Franklin D. Roosvelt.
Nagu eelnevalt öeldud, oli Ameerika majanduslikult kõige edukam ja arenenum riik. Valitses majanduslik liberalism, mis tähendas, et riik ei reguleerinud majanduslikku elu ning tänu sellele toimus majanduses kiire tarbekaupade tootmise areng: võeti kasutusele uusimat tehnoloogiat ning arenesid välja uued tööstusharud, mis võimaldasid kaupade massitootmist. Nt võeti kasutusele konveier, millega läks kergemaks autode valmistamine ja neid hakkas riigis ringi liikuma kogunisti ligi 15 miljonit.
Edusamme tehti ka lennunduses. Nt esimene lend üle ookeani ja pandi alus ka reisilennundusele.
Peamiseks tööstusharuks oli rasketööstus, mille peamised harud olid metallitöötlemine ja masina- ning keemiatööstus.
Jõudsalt arenes ka põllumajandus. Kuid liigne kaupade nõudlus muutis peagi põllumaade viljakuse peaaegu olematuks. Kuna enam muud üle ei jäänud, hakkasid farmerid üles kündma kehvu maid, mis olid ammu sööti jäetud või mida ei oldud kunagi varem haritud. Ka põllumajandussaaduste väljatransportimine vähenes, kuna tollitariifid olid liialt kõrged. USA põllumajanduses tekkisid rasked probleemid, mis tõid endaga kaasa põllumajanduskriisi. Kuna põllumajandus oli juba niigi probleemne, ei avaldanud majanduskriis sellele suurt mõju.
I maailmasõja järel majanduse arenedes suurenesid ka inimeste palgad ja üldse elamustingimused paranesid. Kahjuks ei kestnud see edu aga lõpmatuseni. 1929 aastal algas Ameerikas majanduskriis, mille põhjusteks oli inimeste kiire soov rikkaks saada, mis põhjustas USA väärtpaberituru kokkuvarisemise; ja massitootmine, kus toimus tarbekaupade liigtootmine: inimesed ei suutnud nii palju kaupu tarbida kui neid toodeti. Ka pangad aitasid sellele kaasa, andes liigseid pangalaenu. Majanduskriis tõi riigis kaasa totaalse kaose: toodangute maht vähenes poole võrra, palgad langesid, ettevõtted läksid pankrotti ja tekkis tohutu tööpuudus, mis tõi endaga kaasa teravaid ühiskondlikke probleeme, nt nälg.
Kriisi ajal presidendiks olnud Edgar Hoover jätkas majandusliku liberalismi poliitikat, mis ei viinud kuhugi. Kuid majanduskriisi haripunktis võimule tulnud uus president Franklin D. Roosvelt suutis USA 1933 aastal reformidekavaga kriisist välja tuua.
Ameerika majanduskriis mõjutas ka Euroopa riike, sealhulgas ka Eestit.
Kokkuvõtlikult öeldes oli Ameerika 1920-1930-date aastate mõjuvõimsam riik, kus said alguse paljud tehnikaimed ja mis mõjutas oma tegevusega paljusid riike

reede, 22. aprill 2022

Prantsusmaa kahe maailmasõja vahelisel ajal

Prantsusmaa kahe maailmasõja vahel
Signe Kesksaar


Peale Esimest maailmasõda oli Prantsusmaal palju parteisid. Pealmiselt olid seal paremerakondade valitsused. 1920-nda aasta presidendivalimistel jäi alla Clemenceau ja presidendiks sai Paul Deshanel. Prantsusmaa sisepoliitika oli lisaks proportsionaalsest valimissüsteemist tulenevale sisepoliitilisele võimuvõitlusele seatud mitmete tõsiste probleemide ette. Esiteks: suured sõjavõlad olid USA-le ja Suurbritanniale.Teiseks: sõjas laastatud alad tuli taastada. Kulusid oli üle 100 miljardi frangi, sest Esimese maailmasõja põhiline lahingutegevus toimus Prantsusmaa territooriumil ja selle taastamine polnud odav. Kolmandaks: keskkiht vaesus sõjast, inflatsioonist ja maksukoormusest tulenevate vallasvara kaotuste tõttu. Neljandaks: suured rahvastikukaod, immigratsiooni ergutamine ja üha intensiivistuv emigratsioon kiirendasid muudatusi sotsiaalses kihistumises.
Prantsusmaal oli palju kaudseid makse, kuid mitte kunagi ei suutnud need rahuldada valitsuse vajadusi. Järelikult muutusid laenud ja reparatsioonid veel olulisemateks. Reparatsioonides nähti sõjajärgse Prantsusmaa finantsprobleemi lahendust, kuid kahjuks selgus et reparatsioonid jäid tulemata. Välislaenud muutusid oluliseks, kuid olid samuti sõltuvad ülejäänud meetmetest.
Oli kaks välispoliitilist probleemi. Esiteks Suurbritannia ja USA garantiilepingute sõlmimised nurjusid ja teiseks suurenesid pinged Suurbritannia Reini-poliitika ja reparatsioonide tõttu.
Kaks kuud pärast seda kui 11. novembril 1918.a. sõlmiti I maailmasõja sõjategevust lõpetav Compiegne'i vaherahuleping, kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine Saksamaa ja tema liitlaste - Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi - jaoks. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa, mille enamlikku valitsust Antanti riigid ei tunnustanud. Pealegi oli Venemaa sõlminud Saksamaaga separaatrahu Brestis 3. märtsil 1918. a.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA juhtide (David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson) salanõupidamistel, kus püüti siluda ka võitjariikide erimeelsusi. Prantsusmaa eesmärgiks oli hegemoonia saavutamine Mandri-Euroopas. Sel eesmärgil püüdsid Prantsusmaa liidrid Saksamaad kui potentsiaalset rivaali võimalikult nõrgestada.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.
1920-1924 sai presidendiks Alexander Millerand (1859-1943).Tal oli suur mõju Briandi valitsusele ja ka Poincare valitsusele (1922-1924). Poincare valitsus asendas Briandit, kontsessioonipoliitika ja reparatsioonide küsimuste teravnedes. Jaanuaris 1923 okupeeriti Ruhri piirkond Inglismaa vastuseisust hoolimata. Seda tehti selleks, et karistada sakslasi reparatsioonide viivitamise eest. Nõustumine Dawesi plaaniga ja rahanduspoliitika suurendasid Poincare´ ebapopulaarsust. Kartus liialt tugeva presidendivõimu ees ning muudatused kultuuripoliitikas tõid kaasa pahempoolse Kartelli valimisvõidu (1924). Millerand astus tagasi ja presidendiks sai Gaston Doumergue.
1930 jõudis ülemaailmne majanduskriis ka Prantsusmaale. Taheti säilitada raha stabiilsust ning hoida riigieelarve tasakaalus. 1935. aasta 14.juulil toimus meeleavaldus, mille eestvedajad olid pahempoolsed jõud. Eesmärgiks oli stabiliseerida ühiskonda. Suve jooksul võeti vastu üle saja seaduse. Nende abil üritati tõsta elanikkonna ostujõudu ning rakendada sotsiaalseid tagatisi.
1930.aastate teisel poolel oli Prantsusmaa välispoliitikas olulisim koostöö Suurbritanniaga. Nende vahel sõlmiti ka 1935.a vastastikuse abistamise leping. Suurbritannia ja Prantsusmaa läbirääkimised NSVL-ga nurjusid Rumeenia, Poola jt vastuseisu tõttu, kes keeldusid lubamast punaarmeed oma territooriumile.
1930.aastate lõpul sattus Prantsusmaa raskesse olukorda. Teda hakkasid ümbritsema kolm vaenulikku riiki- Saksamaa, Itaalia ja Hispaania.

neljapäev, 21. aprill 2022

Oktoobrirevolutsioon Venemaal




Boriss Kustodijev. "Bolševik". Õlimaal lõuendil, 1920. MoskvaTretjakovi galerii
Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre ehk Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli Petrogradis 6.–8. novembril (vkj. 24.–26. oktoobril) 1917 toimunud riigipööre, mille käigus bolševikud kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse.
Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamist kogu Venemaal.
Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ja seejärel Nõukogude Liit. Alates 1927. aastast hakati Nõukogude Liidus kasutama nimetust Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. 31. jaanuaril 1918 toimunud kalendrireformi tõttu tähistati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva Nõukogude Liidus 7. novembril. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli Nõukogude Liidu tähtsaim riigipüha, mida tähistati kahel töövabal päeval 7. ja 8. novembril aastatel 1927–1991. Aastatel 1918–1990 korraldati sündmuse meenutuseks 7. novembril Moskvas Punasel väljakul sõjaväeparaade.

Historiograafia



Oktoobrirevolutsiooni sündmuste käsitlemisel ei pääse mööda historiograafilistest probleemidest. Nõukogude Liidus käsitleti neid sündmusi vastavalt ametlikule ideoloogialeNLKP Ajaloo Instituut ja teisedki asutused hävitasid ja fabritseerisid oktoobrirevolutsiooniga seotud dokumente ja muid materjale. Paljud nõukogude allikad on kaheldava väärtusega, ehkki Lääne ajaloolased ja teatmeteosed sageli tuginevad ka nendele.

Etümoloogia



Algul nimetasid ka bolševikud sündmust Oktoobri riigipöördeks (Октябрьский переворот), siiski hakati ajapikku kasutama terminit "revolutsioon" ehk "oktoobrirevolutsioon". 1927. aastal, kui tähistati sündmuse 10. aastapäeva, võeti Nõukogude Liidus kasutusele ametlik nimetus "suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon".

Taust



Veebruarirevolutsiooniga oli 1917. aasta alguses Venemaal kukutatud keiser Nikolai II ja 1. septembril 1917 väljakuulutatud Venemaa VabariikSeadusandlik võim kuulus riigiduumale ja eelparlamendile ning täidesaatev võim allus Ajutisele valitsusele. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli valitsuse eesotsas esseer Aleksandr KerenskiEelparlament valmistas ette Asutava Kogu tööd, mis pidi valitama 12. novembril 1917 ja võtma vastu põhiseaduse.
Paralleelsete võimuorganitena tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud (nõukogud) ja nende täitevkomiteed.
Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli riigi välja kurnanud ning süvendanud sotsiaalseid probleeme. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.

Revolutsiooni ettevalmistamine



Idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 3. aprillil 1917 avaldatud aprilliteese. Alates septembri lõpust rõhutas Lenin, kes varjas end Soomes ning oli hiljem Petrogradis põranda all, üha rohkem võimuhaaramise vajadust. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski. Oli selge, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte.
12. oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 24.–26. oktoobril toime pandud riigipöörde juhtimise staap.
22. oktoobril asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

Revolutsiooni käik Eestis



Revolutsioon algas esmaspäeval, 23. oktoobril 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Komitee koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrusedMerekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.
Next.svg 
Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis (Tartus 25. oktoobril, Narvas 26. oktoobril).

Revolutsiooni käik Petrogradis



24. oktoobril 1917 kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. Kindlustamaks ühendust linnaosade vahel, lasid Lev Trotski ja Vladimir Lenin sillavahtidele palka maksta.
Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.
Ööl vastu 25. oktoobrit võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.
25. oktoobri hommikul ajas eelparlamendi Maria palees laiali palee komandant, endise Balti laevastiku madrus Anatoli Železnjaki (18951919). Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.
Ööl vastu 26. oktoobrit hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja Aurora kogupauk. Talvepalee ülevõtmist juhtis Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee sekretär lipnik Vladimir Antonov-Ovsejenko. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti ja suleti Petropavlovski kindlusse. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.
Alates 25. oktoobri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba 20. oktoobriks, kuid lükati siis edasi 25. oktoobrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.
26. oktoobril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.

Sündmused riigipöörde järel



Ülevenemaaline Asutav Kogu

12. novembril toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Ülevenemaalises Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas, Eestis said nad 40% häältest ja läänerinde sõdurite seas koguni kaks kolmandikku, aga valimisvõidu tagas esseeridele laialdane toetus talurahva seas.
5. jaanuaril 1918 kokku tulnud Ülevenemaalise Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu. Asutava Kogu ainukeseks jäänud istung toimus Petrogradis Tauria palees 5. jaanuari pärastlõunast kella neljast 6. jaanuari varahommikul kella neljani. Järgmisel päeval keeldusid bolševikele alluvad sõdurid Asutava Kogu saadikuid Tauria paleesse lubamast. Asutava Kogu laialiajamist võibki võtta tegelikuks bolševike võimuhaaramise ajaks.

Sündmused Venemaal ja mujal maailmas

Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.
Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 6. detsembril 1917. Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, konstitutsioonilisi demokraate jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. aasta paiku.

Sündmused riigipöörde järel Eestis



Maanõukogu laialisaatmine

Kuna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu keeldus uut bolševike valitsust tunnustamast saatis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ta 12. novembri otsusega laiali. 15. (28.) novembri pärastlõunal kell 16.00 kogunes Maanõukogu Toompea lossi erakorralisele istungile ja kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Istung kestis napilt pool tundi ja aeti siis enamlaste poolt laiali. Lossist lahkuvaid Maanõukogu saadikuid rünnati Toompea lossiplatsil enamlikult meelestatud rahvajõugu poolt.

Baltisakslaste represseerimine

30. novembril (13. detsembril ukj.) 1917 võttis Eestimaa rüütelkonna komitee vastu salajase otsuse Eestimaa eraldamise kohta Venemaast, paludes Saksamaal võtta Eestimaa oma kaitse alla. 17. (30.) detsembril 1917 tegi samasuguse otsuse Liivimaa rüütelkond. Kuigi baltisakslaste ettevõtmised pidid kuni Saksa vägede kohalejõudmiseni jääma saladuseks, lekkis teave nende salajastest otsustest Stockholmi diplomaatide kaudu Nõukogude valitsuseni. Eestimaa rüütelkonna juhte ei jõutud sellest teavitada, mistõttu nad arreteeriti 15. (28.) jaanuaril 1918. Tekkinud konfliktile valas õli tulle veel ka Haapsalu lähedalt tabatud kolm saksa agenti baltisaksa aadli ja pastorite palvekirjadega, mis taotlesid Saksa vägedelt võimalikult kiiret Eesti hõivamist.
Kõiki neid asjaolusid tõlgendas Eesti Nõukogu Täitevkomitee balti aadli ning eesti kodanluse vandenõuna Nõukogude võimu vastu ning kehtestas 28. jaanuaril (10. veebruaril) 1918 sõjaseisukorra Eesti linnades. Ühtlasi kuulutati kogu aadliseisus lindpriideks. Kõik üle 17-aastased aadlisoost mehed ja üle 20-aastased naised tuli vahistada, paigutada koonduslaagritesse ning saata lõpuks Siberisse. Kokku arreteeriti umbes 800 mõisnikku, kes saadeti Tallinnast Jenissei kubermangu. Kõik arreteeritud naised Tallinnas siiski vabastati.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon

Nõukogude võim püsis Eestis 1918. aasta veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. 23. veebruaril kuulutas Eestimaa Päästekomitee Pärnus Endla teatris välja Eesti Vabariigi iseseisvuse. 24. veebruaril tehti sama Tallinnas. 25. veebruaril sisenesid Tallinna Saksa armee üksused, algas 1918. aasta novembrini kestnud Saksa okupatsioon.
Novembris 1918 algas Saksamaal revolutsioon, 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril sõlmis Saksamaa Antandi riikidega vaherahu. Samal 11. novembril alustasid tööd Eesti riigiasutused. 19. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse esindajalt August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle. 28. novembril 1918 tungis Nõukogude Venemaa sõda kuulutamata Eestile kallale. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Nõukogude Venemaa sai esimeseks riigiks, mis de jure Eesti Vabariiki tunnustas.

kolmapäev, 20. aprill 2022

Veebruarirevolutsioon Venemaal



Veebruarirevolutsioon oli esimene 1917. aasta revolutsioonidest Venemaal. Selle tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga.

Veebruarirevolutsioon Petrogradis ja Venemaal



Veebruarirevolutsioon Venemaal algas pealinnast Petrogradist sotsiaalsete probleemide süvenemise tulemusena.
3. märtsil (vana kalendri järgi 18. veebruaril) streikisid sõjaväe tarvis militaartoodangut andva Putilovi tehase töölised, nõudes palgatõusu.
8. märtsil (vana kalendri järgi 23. veebruaril) 1917 alanud demonstratsioonil nõuti kohalike sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist. Toimuva maailmasõja tõttu oli tööstuse rõhk pandud sõja toetamisele, suur osa põllumajanduses töötavatest meestest oli mobiliseeritud sõjaväkke ja seetõttu oli halvenenud linnade varustamine toiduainetega. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks.
10. märtsil (vana kalendri järgi 25. veebruaril) toimus juba kogu Petrogradi hõlmav streik. Keiser Nikolai II, kes viibis ise sõjavägede ülemjuhatuse staabis Mogiljovis, nõudis, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha.
11. märtsil (vkj 26. veebruaril) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi.
12. märtsil (vkj 27. veebruaril) aga keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutas linna relvalao ja vabastasid Krestõ vanglast poliitvangid. Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattšinas ei lasknud Põhjarinde väeosi Petrogradi. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim linnas läks nõukogudele [1] ja Riigiduumas moodustatud Ajutisele Komiteele, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine, bolševikud ja vasakesseerid moodustasid Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.
Esimese maailmasõja Venemaa keisririigi sõjaväe kõrgema ülemjuhatuse staabis UkrainasMogiljovis asunud keiser Nikolai II, asus erirongiga läbi Tsarskoje Selo Petrogradi suunas teele, kuid ööl vastu 13. märtsi (vkj 1. märtsi) peatasid mässulised sõdurid keiserliku rongi 170 kilomeetri kaugusel Petrogradist, Malaja Višera jaamas. Keiser koos kaaskonnaga suundus edasi Pihkvasse Põhjarinde staapi.
14. märtsil (vkj 2. märtsil) andis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee õiguse Riigiduuma Ajutisele Komisjonile moodustada Ajutine Valitsus. Petrogradi Tauria palees, Ajutise Valitsuse, mille justiitsministriks sai 36-aastane Aleksandr Kerenski. Ajutine Valitsus laskis vahistada endised ministrid.
Sõjavägede Ülemjuhataja Staabis viibinud ülemjuhataja Nikolai II saatis viimase variandina toetuse otsimiseks telegrammid sõjalaevastiku ja rinde juhatajatele, kuid need loobusid tema toetamisest.
Monarhistlikult meelestatud Riigiduuma saadikud Pavel MiljukovAleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin proovisid veel päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, et veenda keisrit loobuma troonist oma poja Aleksei Nikolajevitši kasuks. Tekkinud olukorras otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda. Mogiljovis viibiva kindral Mihhail Aleksejevi juhatusel koostati troonist loobumise akt, mille allkirjastas Venemaa viimane kroonitud keiser Pihkvas 15. märtsil (vkj 2. märtsil) 1917. aastal, kell kolm päeval. Selle aktiga andis Nikolai II keisrivõimu üle oma vennale Mihhailile.

Sündmused EestisRedigeeri



Next.svg Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon
Eestlased koos teiste vähemusrahvustega kasutasid võimalust saada iseseisvaks. Sooviti kahe kubermangu – Eestimaa ja Liivimaa – ühendamist. Rahvusautonoomia loosung oli kõlanud 1905. aasta sündmuste aegu, maailmasõja ajal 1916. aasta mais oli selle taas sõnastanud tollal 27-aastane tööerakondlane Jüri Vilms.
Ühtlasi ühendati senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa üheks Eestimaa kubermanguks. Komisjon, mis tõmbas piiri läbi Liivimaa, alustas tööd augustis. Omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, nõnda kõlas ametlik nimetus; rahvasuus ja hiljem ametlikes ajalugudeski on käibel Maanõukogu, Maapäev, Eesti Maapäev. (Eesti Entsüklopeedias Ajutine Maanõukogu), mille etteotsa sai Konstantin Päts. Ametlikuks asjaajamiskeeleks sai eesti keel.
Veebruarirevolutsioon tõi kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi. Vabaduseideest kantuna likvideeriti senised riigi- ja valitsusasutused: saadeti laiali politsei ja vangimajadest vabastati vangid.
Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks moodustada Eesti polk. 1.5. juulil toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress, kus 50 000 eestlastest sõduri ja ohvitseride esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.

teisipäev, 19. aprill 2022

Venemaa kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Vene kommunistliku režiimi (1917-1939)
Kommunistliku režiimi Venemaal!
Bolsheviks haaras võimu 7 November 1917. Nõukogude kongress teatas, et on kogu väe hoidla ja asutas valitsuse nimega Rahvaste komissar ' i nõukogu, kuhu kuuluvad ainult Bolsheviks, mida juhib Lenin.
Kõige olulisemad liikmed olid Rykov, trotsky, Stalin ja Lunacharsky. Kohe, kui nad tulevad võimu, nimetati nad ise kommunistid. Nad nihkunud ka valitsuse asukoha Petrogradi Moskvasse.
Nõukogude kongress võttis vastu rahu ja maa dekreedid. Liidumaa dekreedis nähti ette maa valduste viivitamatu ja kaotamine, sealhulgas kroon, klooster ja kirikumaa, ilma igasuguse kompensatsioonita ja nende üleandmisega talupojad asetäitjatele. Maa eraomand tühistati. Maa ja selle materiaalne rikkus kuulutati välja kogu rahva vara.
Teine samm suure tähtsusega oli Venemaa rahva õiguste deklaratsiooni avaldamine. Need õigused hõlmasid riiklikku enesehinnangut ning kaheksa-tunnist tööpäeva ning töötuskindlustuse ja haigushüvitiste kindlustust.
Ajakirjandus määrati range tsensuuri. Ainult Bolsheviki paberid võivad ilmuda. Avalikud koosolekud olid keelatud ja ainult Bolsheviks lubati oma õpetust levitada. Lenin püüdis kontrollida selle koosseisu assamblee valimisi, mis oli kokku 1918 jaanuaris.
Kui ta leidis, et osa assamblee kontrollis Sotsialistide revolutsionäärid, saatis ta oma sõltuvaid mereväejaid, et see relvajõudude poolt laiali hajutada ja ta oli seda tehes edukas.
Pärast Asutamisassamblee likvideerimist korraldasid Lenin ja trotsky terrorise valitsemise, mis oli salapolitsei abiga. Tema võimed olid piiramatud. Suur hulk aristokraadid, liikmed keskklassi ja talupojad tapeti ja nende seas olid Tšehhis ja tema pereliikmed.
Sadu tuhandeid venelasi, olenemata sellest, kas nad olid reaktor, liberaalid või mõõdukad sotsialistid, otsisid varjupaika eksiilis. On õigustatult öeldud, et aasta 1918 oli üks tapatalgud ja üldine viletsus.
Puudus suur toidupuudus, mida valitsus pidi tegema, et luua range ratsioneeriv süsteem. Inimesed jagunesid ratsioneerides kategooriatesse. "Kuigi manuaaltöötajatel oli võimalik saada kondine lõvi osa, oli vihatud keskklassi õnn tõepoolest, kui neil on mõned puru. Kuid terror takistas isegi meeleheitlikult nende enda kaitseks tõusmist. "
Mis abiga trotsky, Lenin suutis tõsta suur armee tuntud punase armee, mis võidelnud edukalt kodusõda Venemaal, jõustatud terror valitsemise ja aitas luua diktatuur proletariat.
1.1918 põhiseadus:
Venemaa rahvale anti uus põhiseadus aastal 1918. Uue põhiseaduse deklareeritud eesmärk oli rajada proletariati diktatuur ja plahvatused. Kapitalistid, vaimulikud mehed, keisririigi dünastia liikmed. Kulaks, mitteteenitud sissetulekul elavaid isikuid ja vana Czaristliku režiimi teatavat liiki ametnikke ei antud hääletamisõiguse alusel.
Kirik eraldati riik ja koolis ei tohi olla religioosseid juhiseid. Tehti ettepanek Vene venelaste Kongressi kohta. Selle organi esindajad pidid tulema nii linna-kui maapiirkondadest, kuid rohkem esindamist anti linnapiirkondadele, kuna kommunistid olid linnade üle rohkem kinni kui maal.
2.1924 põhiseadus:
1922. aastal oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariide Liit (NSVL). Juulis 1923 koostas keskne täitevkomitee uue NSVL põhiseaduse, mis jõustus jaanuaris 1924. Ette on nähtud kogu liidu Soviets ' i kongress, milles anti taas kaaluvanus linnapiirkondades elavaid inimesi ja kapitalistide, vaimulike, kurjategijate ja teatavate Czaristliku režiimi ametnike kategooriate puhul ei antud hääleõigust.
Kesksel täitevkomiteel oli kaks maja, nimelt Nõukogude Liidu ja Rahvuskondade Liit, ette nähtud ka presiidiumi, mis koosneb 27 liikmest. Keskne täitevkomitee oli ka nimetada Rahvakomissaride Nõukogu, kelle liikmed pidid olema föderaalvalitsuse erinevate osakondade juhid, kes olid rahva komissaride nõukogu esimees. See põhiseadus kestis kuni 1936. "
3. Sõjakommunism (1918–21):Ajavahemikku 1918. aasta keskpaigast kuni 1921. aasta kevadeni kirjeldatakse Nõukogude ajaloos sõjakommunismi perioodina. Seda tehti selleks, et lahendada Venemaal imperialistliku sekkumise ja kodusõja väljakutse. Kogu tööstustoodangu koondamiseks riigi kätte natsionaliseeris valitsus lisaks suurtööstusele ka keskmise suurusega ja suhteliselt väikesed ettevõtted.20. novembril 1920 anti välja dekreet, millega riigistati kõik ettevõtted, kus töötab üle 10 töötaja, samuti kõik mehaanilise mootoriga kauplused ja viis või enam töötajat. See valitsuse tegevus nõrgestas Venemaal kindlasti kontrrevolutsionääride käsi. ning paigutas valitsuse käsutusse piisavalt materiaalseid ressursse kontrrevolutsionääride vastu võitlemiseks.Valitsuse toidupoliitika nägi ette toidu rekvireerimise. Valitsus ei võtnud vaestelt talupoegadelt toiduaineid. Keskmised talupojad pidid andma mõõduka osa oma ülejäägist. Rikkad talupojad pidid loobuma suurema osa oma ülejäägist. Valitsus piiras turutegevust. Töötajatele maksti mitterahaliselt.Neile pakuti eluks vajalikke asju ja ka tasuta teenuseid, nagu kommunaalkulud, transpordivahendid, haridusravi jne. Kommunistlik valitsus kehtestas universaalse tööjõu ajateenistuse. Kes ei töötanud, ei pidanud sööma. Tutvustati selliste kaupade vahetustehingute süsteemi nagu teravili, soola soola suhkur, riie jne. Pangad ja krediidiasutused suleti ajutiselt.Sõjakommunikatsiooni poliitika kohaselt omandas riik täieliku kontrolli väliskaubanduse rasketööstuse, pangandusettevõtete, raudteede, metsade ja jõgede üle.1921. aastal kirjutas Lenin:„Sõjakommunismi eripära seisnes selles, et me võtsime talupoegadelt tõepoolest kõik nende ülejäägid ja mõnikord isegi selle, mis polnud ülejääk, vaid osa sellest, mis oli vajalik talupoegade toitmiseks. Võtsime selle armee kulude katmiseks ja töötajate ülalpidamiseks. ”Jälle: „Sõda ja häving sundisid meid sõjakommunismi. See ei olnud ega saanudki olla poliitika, mis vastas proletariaadi majanduslikele ülesannetele. See oli vahetus. See poliitika hõlmas küll kapitalismi taandumist, kuid oli vajalik, kuna Nõukogude valitsus tahtis väed haarata ja seejärel rünnakut jätkata. "IS väitis, et sõjakommunismi strateegia otsene mõju oli Venemaa majandusele hävitav. Mõnes provintsis ajas teravilja konfiskeerimine talupojad mässu. Nad peitsid omaenda kommi ja oma kariloomi. Põllukultuure ei külvatud ning kariloomad tapeti ja söödi. Tööliste nälga jättes tehased enam ei tootnud ja 1920. aastaks oli nälg maad jälginud.Märtsis 1921 tunnistas Lenin, et “kümned ja sajad tuhanded laiali saadetud sõdurid olid pöördunud banditismi poole ja toimusid vägivaldsed talupoegade tõusud.
4. Lenini uus majanduspoliitika (NEP), 1921-1925:
Lenin oli realist ja ta loobus sõja kommunismi poliitikast aastal 1921 ja alustas uut majanduspoliitikat, mis praktiliselt kujutas endast puhta kommunismi programmi hülgamist ja uue majanduspoliitika vastuvõtmist, mis ühendas sotsialismi, riigikapitalismi ja eraettevõtluse.
NEP peamine eesmärk oli konsolideerida majandus-ja poliitiline liit tööklassi ja talupoegade vahel, et taastada Venemaa hävinud majandus ja arendada sotsiaalmajanduslikke jõupingutusi. Põllumajandustootjatele anti vabadus kasutada oma majandusressursse. Ülejäägi süsteemi asendamise süsteem asendas mitterahalise maksuga.
Valitsus loobus oma monopol teravilja ja kasutusele Vabakaubanduse kõigis põllumajandustoodetega. Valitsus aitas erakapitali kiirendada tööstuse rehabilitatsiooni. Erakapitalile lubati teatavatel piirangutel tegutseda kaubandusvaldkonnas. Samuti tehti jõupingutusi, et taaselustada ja parandada rahaülekande süsteemi. Tootmise hoogustamiseks anti erasektori kasumi stiimul.
Erakapitalile ei võimaldatud siiski siseneda suuremahulise tööstuse, transpordi, väliskaubanduse ja pangandussüsteemi. Eksperdid imporditi vastutustundlikke positsioone. Väliskapital oli teretulnud tootmist suurendama.
On õigustatult rõhutatud, et uus majanduspoliitika oli kapitalismi kompromiss. On tõsi, et uue majanduspoliitika vastuvõtmine tähendab kapitalistlike elementide vastuvõtmist Sotsialistide majandusse ja seda võib pidada taganema, kuid tuleb rõhutada, et see taganemine oli planeeritud, korrakohane ja lühiajaline.
Revolutsiooniline kolleerimise poliitika oli ajutiselt peatatud, kuid see oli "tagasilend, et kaks sammu hiljem edasi liikuda." Valitsus pidas käekella Sotsialistide ja kapitalistlike elementide üle, tagades endise kasvu ning piirates ja lõppkokkuvõttes likvideerides viimase.
Veebruaris 1921 loodi riiklik üldine planeerimiskomisjon ning töö planeerimise, kontrolli ja juhtimise valdkonnas pandi tema kätte. Taastusravi perioodil toimus Nõukogude majanduse ulatuslik ja kiire areng, mis on tehtud suuri jõupingutusi Põllumajandusmasinate ja-seadmete põllumajanduse tarnimiseks. Keskpõllumajanduspanga kaudu anti talupojad krediiti.
Juhitakse tähelepanu asjaolule, et aastatel 1923-25 ​​suurenes põllumajandusliku keskpanga poolt talupoegadele antud laenude kogusumma 81 korda, ulatudes 8,1 miljonilt 657,6 miljoni rublani. Kasvas nii põllumajanduslik tootmine kui ka tööjõu tootlikkus põllumajanduses. Valitsus pani suurt rõhku tööstuste arengule. Peamised majandusharud ja suurettevõtted rehabiliteeriti. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted suleti ajutiselt või renditi. Väliskapitalile antud liisingud ja mööndused sillutasid teed riigikapitalismile. Seal toimus enneolematu tootmine. Hinnanguliselt oli ajavahemikul 1921–25 tööstusliku toodangu aastane keskmine kasv umbes 41 protsenti. Suure osa tootmise kasvust võis omistada töötavate inimeste entusiasmile, kes tundsid, et nad töötavad iseenda ja oma sotsialistliku riigi nimel. Kasvas mitte ainult tootmine, vaid ka palgad. Arvatakse, et aastatel 1925–26 olid palgad 34 protsenti kõrgemad kui 1913. aastal. Töötajad kasvasid ka valitsuse kulutuste tõttu sotsiaalsetele ja põllumajanduse vajadustele, meditsiiniteenustele, iga-aastastele tasulistele puhkustele jne. Tase tõusis. inimeste materiaalne ja põllumajanduse edendamine. Öeldakse, et majanduse taastamise töö on lõpule viidud 1925. aasta lõpus. Vaatamata sellele oli Nõukogude Liidul mahajäänud majandus. Oli vaja järgida hulgimüügi industrialiseerimise poliitikat. Nõukogude Liit pidi varustama oma armee relvade, tankide, lennukite ja muude modemrelvadega. Ilma stabiilse tööstusbaasita ei olnud transpordi, kergetööstuse ja toiduainetööstuse ning isegi põllumajanduse areng võimalik. Kõrgetasemelise industrialiseerimise saavutamiseks oli valitsus sunnitud keskenduma rasketööstuse ehitamisele ja paljude oluliste tarbijate toodete tootmise tahtlikule piiramisele. Nõukogude Liit kasutas täielikult industrialiseerimist tootmisvahendite avaliku omandi tingimustes. Ehitati sadu uusi ettevõtteid. Paljud vanad ettevõtted rekonstrueeriti. Avati palju uusi söekaevandusi. Hinnanguliselt suurenes 1926. aastal rasketööstuse kogutoodang 43,2% võrreldes eelmise aastaga. 1927. aastal suurenes see 14%.1928. aastal suurenes see umbes 25%. 1928. aastal moodustas tööstus 45,2% riigi kogutoodangust, samas kui 1913. aastal oli see 42,1%. Tööstuses tõusis tööviljakus keskmiselt 10% ja tootmiskulud langesid keskmiselt 6%. Tootmise kasv aitas valitsusel parandada inimeste elatustaset. Palku tõsteti ja tööpuudust vähendati. Vilja hankimisel oli kriis. Kogu teravilja ülejääk oli Kulaksi käes. Aastatel 1927–28 keeldusid nad teravilja riigile müümast. Selle tulemuseks oli, et 1927. aasta detsembris otsustas kommunistlik partei järgida põllumajanduse kollektiviseerimise poliitikat. Väikesed üksikud talupojafarmid muudeti suuremahulisteks kolhoosideks.5. Lenini (1870–1924) kalkulatsioon:
Lenin valitses Venemaad umbes 6 aastat ja suri 21. jaanuaril 1924. Ta muutis praktiliselt Venemaa inimeste elu ja institutsioone. Tal oli organisatsiooni geenius. Ta uskus enda võimetesse võita ja mitte võita. Gorki tsiteerides “räägib Lenin raudse keelega, kirve loogikaga. Tema kõne on haamer, mis purustab järeleandmatult kõik takistused. ” Lenin uskus oma eesmärgi lõplikku võidukäiku, ehkki teadis, et antud huvid ei loobu ilma suurema võitluseta. Ta oli kindel, et muutust ei saa põhiseaduslike meetoditega esile kutsuda ning sellega on kindlasti vaja seista. Lenin oli ennastsalgav. Tal oli ebanormaalselt võimas ja vaieldamatu usk endasse ja saatusesse. Ta oli kindel kõigis vaidlustes oma õigsuses. Ta uskus, et on parim ja praktiliselt ainus marksismi tõeline meister ja eksponent. Teda tsiteerides: "sajast enamlasest sajast on seitsekümmend lollid, kakskümmend üheksa petturit ja ainult üks tõeline sotsialist." Ta kirjutas oma silma jaoks: "Pärast poole sajandi möödumist pole ükski marksist Marxist aru saanud." Arvatakse, et ta oli tõenäoliselt ajaloo mõjukaim mees Julius Caesari ajast. Ta oli maailmarevolutsiooni vasardaja. Tema balsameerunud surnukeha pandi mausoleumi Kremlist väljaspool. "Moskvasse pühendunud palverändurid rüvetavad tänapäevalgi lõpmatus korpuses suure vägivallatseja ja vägivaldse kujuga revolutsioonitegelase surnuaia surnukeha ees, kes peitub seal surmarahus, samal ajal kui tema tahe ja mõistus jätkavad venelaste ideaalide kujundamist. riik. ”
6. Joseph Stalin (1879-1953):Pärast Lenini surma jaanuaris 1924 toimus võitlus võimu pärast. Lenini edu saavutamiseks pürgijate seas oli Trotski (1877–1940). Trotsky oli geniaalne juut. Ta oli osalenud 1905. aasta revolutsioonis ja pagendatud pikka aega. Ta liitus Leniniga 1917. aastal. Ta oli andekas oraator ja võimas kirjanik, kes “tule leegiga” äratas rahva revolutsiooniliseks meelevalda. Ta oli hea korraldaja. Ta oli Punaarmee organiseerija ja teda nimetati õigustatult Vene Carnotiks. Joseph Stalin oli munakivi poeg. Ta oli bolševik alates 1903. aastast. Ta võitles tsaarlaste türannia vastu ja pagendati Siberisse. Temast sai kommunistliku partei poliitbüroo liige. 1919 sai temast Keskerakonna komitee peasekretär. Peamine erinevus Stalini ja Trotski vahel oli see, et kui Stalin seisis “sotsialismi eest ühes riigis”, siis Trotsky seisis “alalise” maailmarevolutsiooni eest. Ajaloolisel võistlusel oli Stalin edukas ja Trotski heideti 1927. aastal kommunistlikust parteist välja ja pagendati. 20. augustil 1940 mõrvati Trotski Mehhikos. Stalin valitses Nõukogude Liitu raudse käega kuni aastani 1953. Ta viis Nõukogude väed võidule Teises maailmasõjas. Kuni 1942. aastani ei olnud Stalin valitsuses ühtegi ametit. Ta oli üksnes kommunistliku partei peasekretär ja poliitbüroo domineeriv liige.7. Stalini põhiseadus (1936):1936. aastal andis Stalin Nõukogude Liidu rahvale uue põhiseaduse, mida tunti Stalini põhiseadusena. Selles põhiseaduses oli demokraatliku tsentralismi põhimõte riigi ja partei korralduse juhtpõhimõte. Suurim demokraatliku vabaduse mõõde anti rahvale. Nähti ette täiskasvanute üldine frantsiis ja salajane hääletamine. NSVL Ülemnõukogusse kandideerida võis iga NSV Liidu kodanik, kes oli saanud 23-aastaseks.Igale kodanikule anti üks hääl ja kõik kodanikud osalesid valimistel võrdsetel alustel. Naistele anti õigus valida ja olla valitud meestega võrdsetel tingimustel. Vaatamata sellele demokraatiale valitses kommunistlik partei keskset kontrolli.
Midagi ei saanud teha vastu kommunistliku partei ja keskvalitsuse seisukohtadele, mida kontrollisid kommunistliku partei liikmed. Kommunistlik partei kontrollis nii keskvalitsuse kui ka liiduvabariikide asju. NSVLi kirjeldati kui töötajate ja talupoegade sotsialistlikku riiki. NSVLi poliitiliseks alustalaks olid töötavate inimeste saadikute nõukogud. Kogu võim NSV Liidus kuulus linnade ja maapiirkondade tööinimestele. NSVLi majanduslik alus oli sotsialistlik majandussüsteem ning tööriistade ja tootmisvahendite sotsialistlik omamine. Töö NSV Liidus oli kohustus ja au küsimus.1936. aasta põhiseadus nägi ette kodanike põhiõigused ja -kohustused. Kodanikele anti õigus töötada, see tähendab õiguse tagatud tööle ja tasu eest oma töö eest vastavalt selle kvaliteedile ja kvantiteedile. Kodanikele anti õigus puhata ja vaba aega veeta. Neil oli õigus ülalpidamisele vanemas eas ning ka haiguse või puude korral. Õigus haridusele tagati üldise kohustusliku algharidusega, õpingutega silma paistnud kõrgkoolide üliõpilaste riiklike stipendiumide süsteemiga. Naistele anti meestega võrdsed õigused, olenemata nende rahvusest või rassist, kõigis majandus-, valitsuse-, kultuuri- ja muu avaliku tegevuse valdkondades. Kõigile kodanikele tunnustati usuvabaduse ja usuvastase propaganda vabadust. Neile tagati sõnavabadus, ajakirjandusvabadus, kogunemisvabadus ning tänavaprotsesside ja meeleavalduste vabadus. Neile anti õigus ühineda avalikes organisatsioonides. Neilt nõuti ka teatud ülesannete täitmist. Iga kodaniku kohus oli põhiseadusest kinni pidada, seadusi järgida, säilitada töödistsipliini, täita ausalt avalikke ülesandeid ja austada sotsialistlike suhete reegleid. Iga kodaniku kohus oli kaitsta ja kindlustada avalikku, sotsialistlikku vara kui riigi rikkuse ja jõu allikat ning kõigi töötavate inimeste õitsengut ja kultuuri. Inimesed, kes panid toime avaliku või sotsialistliku omandi vastaseid kuritegusid, olid rahva vaenlased. Universaalne ajateenistus oli seadus. Ajateenistus NSV Liidu relvajõududes oli NSV Liidu kodanike austatud kohustus. Riigi kaitsmine oli iga kodaniku püha kohustus. Kodumaa riigireetmine oli karistatav kogu selle seaduse raskusastmega kui kõige kohutavam kuritegu. Põhiseadusega loodi valitsuskabineti vorm ja Ministrite Nõukogu muudeti vastutavaks ja vastutavaks NSVL Ülemnõukogu ees. See nägi ette ka NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi. Põhiseaduses kirjeldati Nõukogude Liidu kommunistlikku parteid kui "töötavate inimeste eesrindlikku sammu sotsialistliku süsteemi tugevdamisel ja arendamisel". Kommunistlik partei oli kõigi töötavate inimeste, nii avalike kui ka riiklike organisatsioonide juhtiv tuum. Nõukogude Liidu kohtud tehti Nõukogude töötajate ja talupoegade sotsialistliku riigi organiteks ning nende kohus oli “võidelda Nõukogude valitsuse vaenlastega ja teiseks võidelda uue Nõukogude süsteemi konsolideerimise eest, et kindlalt ankurdada uus sotsialist distsipliin töötavate inimeste seas. ” Stalini põhiseadus kehtis 41 aastat ja asendati 1977. aasta Brežnevi põhiseadusega.
8. Puhastused aastatel 1935-38:Aastatel 1935-38 toimus Venemaal rida sensatsioonilisi katsumusi. Enamikku Bolševike partei vanast kaardiväest ja mõnda Punaarmee kindralit süüdistati riigireetmises, nad prooviti ja käsutati. Jaanuaris 1935 arreteeriti Zinovjev, kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni juht ja Kamenjev, Rahvakomissaride Liidu nõukogu asepresident, kellele esitati süüdistus Saksamaa salapolitsei abiga Stalinile mõrvata. Zinovjovile määrati kümme aastat ja Kamenevile viis aastat.1936. aasta augustis mõisteti nad uuesti üle kõrgeimas sõjalises tribunalis ja nad mõisteti maha laskma. Jaanuaris 1937 esitati süüdistused vandenõus välismaiste agressorite abistamiseks Nõukogude Liidu rünnakus. Kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni endise juhi Sokolnikovi, endise Nõukogude suursaadiku Londonis ja Piatakovi vastu oli Radek. 1937. aasta juunis mõisteti marssal Tukhachevsky ja seitse Punaarmee kindralit süüdi ja mõisteti surma.Samal aastal arreteeriti ja karistati tuhandeid inimesi kõigil elualadel. Vangistati, deporteeriti või saadeti välja paljud kuulsad enamlased, kes olid revolutsiooni kangelased nagu Borodin ja Bela Kun.Isegi sõjaväekohtunikud ise likvideeriti. Punaarmee kindralite poolt 1937. aastal proovinud kaheksast sõjakohtunikust kuus olid 1938. aasta lõpuks alandatud. 1938. aasta märtsis üritati järelejäänud „vanad bolševikud“ üle puhastada. Rykov, Buhharin, Rakovsky ja Yagoda olid nende hulgas Mehhikos paguluses viibinud Trotski, kes mõrvati 1940. aasta augustis. Väidetakse, et ülalnimetatud puhastused olid Stalini ja tema lähedaste kaaslaste otsusekindlus koondada kogu võim iga hinna eest omaenda kätesse. „Kui see on tõsi, võtavad puhastused oma koha üksikparteide totalitaarse diktatuuri füsioloogilises ajaloos kui täiendavad tõendid selle kohta, et monoliitsete parteide neeme on enesehävitus ja absoluutse võimu hind on absoluutne korruptsioon. Ainult siis, kui kogu vana valvur oli hävitatud, tundis Stalin end turvalisena. ”Stalini biograaf Isaac Deutscher kirjutab, et Stalini peamine motiiv oli „hävitada mehed, kes esindasid alternatiivse valitsuse, võib-olla mitte ühe, vaid mitme alternatiivse valitsuse võimalusi. Arvestades pikka lugu Trotskite opositsioonist, ei võtnud Stalin sellega mingit võimalust. Tema vaenlased pidid surema kui reetjad, mitte märtrid; järelikult jämedalt liialdatud süüdistused ja rahuldamatu janu ülestunnistuse järele. ”
10. Esimene viie aasta kava (1928-32):

Nõukogude Liidu kavandatud majandusarengut peeti riigi kasvu jaoks hädavajalikuks. Kõigi majandusharude arengut tuli kooskõlastada. Tol ajal kättesaadavate majandusandmete abil koostati esimene viie aasta kava. See oli ulatuslik programm rahvamajanduse sotsialistlikuks ülesehitamiseks. Kava vastas üldisele poliitikale, milleks oli riigi industrialiseerimine, maal sotsialistlike joonte rekonstrueerimine, kapitalistlike jõudude ületamine, riigi majanduse sotsialistlike elementide tugevdamine ja riigi kaitsevõime suurendamine. Kava eesmärgid olid üles ehitada moderne kõrgelt arenenud rasketööstus ja võimaldada alustada kogu rahvamajanduse rekonstrueerimist, panna alus riigi majanduslikule iseseisvusele ja tugevdada selle kaitsevõimet. Plaan oli mõeldud väikese üksiktalupoja majanduse ümberkorraldamiseks suuremahuliseks ühismajanduseks, mis oleks võimeline varustama riiki vajaliku toidu ja tööstusega põllumajandusliku toorainega. Kava teine ​​eesmärk oli kapitalistlike elementide väljatõrjumine kõigist majandusharudest ja ärakasutajate klassi kaotamine. Nende ülesannete täitmiseks kavatses valitsus investeerida viie aasta jooksul 64 600 miljonit rubla. Suurem osa investeeringutest suunati tootmisvahendeid tootvatesse tööstusharudesse. Tööstustoodangu kogutoodangut oli kavas suurendada 180% ja tootmisvahendite tootmist 230%. Põllumajandussaaduste väärtus pidi kasvama 16 600 miljonilt rublalt 25 800 miljonile rublale. Väärib märkimist, et Nõukogude Liidu rahvas käivitas plaani täitmise ja ületäitmise eest massiliikumise hüüdlause „Viie aasta kava nelja aasta jooksul“ all. Riigis oli palju entusiasmi ja olulist osa mängis noor kommunistlik liit. Tulemuseks oli see, et viie aasta kava eesmärk saavutati nelja aasta ja kolme kuuga. 1932. aasta lõpuks olid kõik kava peamised sihtarvud saavutatud ja isegi ületatud. Ehitati üle 1500 suure tööstusettevõtte. 1932. aastal oli raske tööstustoodangu maht enam kui kaks korda suurem kui 1928. aastal. Igal aastal suurenes tootmisvahendeid tootvate tööstusharude toodang enam kui 28%. Tarbijate kaubatööstuse toodang kasvas igal aastal 11,7%.Kavas oli ette nähtud investeeringud tööstusesse 18 800 miljonit rubla, kuid tegelikult investeeriti 23 300 miljonit rubla. Tööstuse osatähtsus kogutoodangus kasvas 48% -lt aastatel 1927–28 70% -ni 1932. aastal. Eelistati selliste võtmetööstuste nagu masinaehitus, energeetika ning raua ja terase arendamine. Kerge- ja toiduainetööstus ei laienenud nii kiiresti kui rasketööstus. Tooraine puuduse tõttu ei suutnud tekstiilitööstus seatud eesmärki saavutada. Toiduainetööstus ületas aga plaanitud eesmärgi. Plaaniperioodil hakkasid keskmised talupojad suurel hulgal kolhoosidega liituma. Kollektiviseerimisest sai massiline liikumine. Täielik kollektiviseerimine võimaldas kuulakid likvideerida. Kolhoosid varustati väljaõppinud personali, põllutöömasinate, krediitide ja muu sellisega. Kakskümmend viis tuhat kommunistliku partei liiget ja ennekõike töötajaid saadeti partei talude kollektiviseerimise programmi elluviimiseks. Tehti palju vigu ja Kulaks püüdis neid ära kasutada.
Selle tulemuseks oli, et 1. veebruaril 1930 tunnistati kehtetuks seadused, mis sanktsioneerisid majapidamiste maa rentimise ja palgatud tööjõu täieliku kollektiviseerimise piirkondades. Kulaksid osutasid talupojad ise. Juhitakse tähelepanu sellele, et kolhooside edukuseks oli revolutsiooniline muutus põllumajanduses, mis juurutas kapitalismi maal. Tootmisvahendite eraomand asendati sotsialistliku omandiga.1932. aastal kaotati erakaubandus. Riik ehitas tuhandeid poode, ladusid ja kaubandusbaase ning koolitas arvukalt kaubandustöötajaid. Tarbijakaupade puuduse tõttu kehtestati selles valdkonnas normide koostamine. Nõukogude Liit eksportis teravilja, võid, naftasaadusi, maaki, puitu jms ning importis masinaid, taimi ja tööstuslikku toorainet. Kapitalikaubad moodustasid 93% koguimpordist. Esimese viie aasta kava ajal pühiti kirjaoskamatus riigist täielikult välja. Tutvustati universaalse alghariduse süsteemi. Loodi palju tehnikume ja kõrgkoole. Ajalehtede ja ajakirjade tiraaž suurenes tohutult. Raadiojaamad, kinod, lugemissaalid, teatrid jne ehitati riigi erinevates osades. Esimese viie aasta kava saavutuste osas suurenes tööstustoodang 1928. aastal 70% võrra. Töötajate arv kahekordistus. Riigis jõustati seitsmetunnine päev. Reaalpalk tõusis 50%. Töötus kadus.11. Teine viie aasta kava (1933–1938):Teise viie aasta kava peamine eesmärk oli eemaldada allesjäänud kapitalistlikud elemendid ja muuta sotsialistlik tootmisviis ainsaks tootmisviisiks riigis. Kogu majandus pidi ümber ehitama ja ehitama uuele tehnilisele alusele, mis toetuks rasketööstusele. Kolhoose taheti veelgi konsolideerida. Samuti tuli tõsta riigi kaitsevõimet. Teise viie aasta kavas eraldati kapitali ehitamiseks 1, 33 400 miljonit rubla. Tööstustoodang pidi suurenema üle 100%. Tähelepanu all oli masinaehituse elektrotehnika, metallurgia ja muud rasketööstuse harud. Samuti pidi arendama keemiatööstust. Uute tehnikate ja uute tööstuste abil loodeti tööjõu tootlikkust 63% tõsta. Kõiki transpordivahendeid, eriti raudteid, tuli radikaalselt parendada. Nagu esimese viie aasta kava puhul, olid ka teise viie aasta kava eesmärgid täidetud 1. aprilliks 1937, see tähendab ainult nelja aasta ja kolme kuuga. Masinaehituse ja metallitööstuse põhivarad suurenesid 200%.Nendes tööstusharudes kogutoodang kasvas 283% -ni. Terase toodang ületas malmi oma. Energeetika laienes kiiresti. Raudteetransporti parandati märkimisväärselt. Kerge- ja toiduainetööstus tegi suuri edusamme. Põllumajanduse arengu määr oli madalam kui tööstuses. Lõpetati talude kollektiviseerimine. Kunagi oli väikeste üksikute talupoegade maa, sai Nõukogude Liidust maailma suurim kolhooside maa. Töölisklassi intelligentsi ridu suurendati kuue miljoni võrra. Töötus kustutati. Tehase- ja kontoritöötajate palgad kahekordistusid. Kolhooside töötajate sissetulekud kasvasid 170%. Suhkru toodang kasvas 100%. Kogu kaubandus ja kaubandus olid riigi ja ühistute käes. Mõõtmine kaotati 1935. aastal.12. Kolmas viie aasta kava: Kolmanda viieaastase kava koostamine algas 1938. aastal. See oli käimas, kui Saksamaa ründas 22. juunil 194 Nõukogude Liitu. Kui sõda algas, muudeti kava vaenlasega kohtumiseks sõjamoona plaaniks.
13. Hinnang: Ei saa eitada, et Nõukogude Liit tegi kommunistide juhtimisel palju edusamme. Tootmist suurendati tohutult igas valdkonnas. Tagantjärele majandusest tuli Nõukogude Liidul tulevikku suunatud majandus. Industrialiseerimise ja rasketööstuse arengu tulemusel tekkis riigil edasiseks arenguks oma baas. 1941. aastaks oli ta muutunud nii tugevaks, et suutis taluda Saksa hordide rünnakuid. Kirjaoskamatus likvideeriti praktiliselt. Venelased said oma töökoha kindluse. Riik hoolitses nende eest mitmeti. Neil polnud vanaduse, haiguse ega tööpuuduse tõttu midagi karta. Õigusemõistmine, välja arvatud poliitilised süüteod, muudeti inimlikuks. Inimeste tervise parandamiseks tehti palju. Sanitaartehnika valdkonnas tehti palju edusamme ja surmade arvu vähendati. Meeste ja naiste võrdsus saavutati kõigis valdkondades. Paranes palju tavainimesi. Nad leidsid oma elu vastu suuremat huvi. Kommunistide juhid olid alati huvitatud lihtrahva paremaks muutmisest. Kommunistlik režiim andis Venemaa inimestele uue väljavaate. Nad võiksid tulevikku vaadata enesekindlalt. Kommunistid tegid Venemaast suurriigi. Selle kõige saavutamiseks pidid Venemaa inimesed maksma hinda. Nad pidid tegema seda, mida nende juhid ütlesid. Kõik lahkarvamused tuli tõsiselt lahendada. Alati oli võimalus oma elu kaotada. Võrdõiguslikkust oli rohkem, kuid vähem vabadust. Venemaa inimesed ohverdasid oma vabaduse, et muuta oma riik tugevaks ja suureks.

esmaspäev, 18. aprill 2022

Maailm kahe maailmasõja vahelisel ajal

RAHVUSVAHELINE OLUKORD KAHE MAAILMASÕJA VAHELISEL AJAL (1918-1939)


1918. aasta novembris lõppes Esimene maailmasõda. Antandi riigid eesotsas Suurbritannia ja Prantsusmaaga saavutasid võidu Keskriikide üle (Saksamaa, Austri-Ungari, Türgi ja Bulgaaria). Suurt osa maailmast haaranud hirmus sõda nõudis miljoneid inimelusid ning jättis sügava jälje inimeste teadvusse. Sõjajärgsetel aastatel räägiti palju sellest, et ilmasõja koledused ei tohi kunagi korduda. Sõlmiti kokkuleppeid ja loodi organisatsioone, mis pidid aitama rahumeelselt lahendada riikidevahelisi tülisid. Kuid juba varsti hakkasid kõik suurriigid taas hoogsalt suurendama oma sõjalist jõudu, järgides muistsete roomlaste põhimõtet "Kui soovid rahu, valmistu sõjaks". Sõjaks hakkasid valmistuma nii need riigid, kes Esimeses maailmasõjas olid kuulunud võitjate leeri, kui ka kaotajad riigid. 1930. aastate teisel poolel muutus rahvusvaheline olukord äärmiselt pingeliseks. Maailm seisis uue suure sõja lävel.

PRANTSUSMAA, USA JA INGLISMAA JAGAVAD MAAILMA
Esimene maailmasõda kestis rohkem kui neli aastat. Rahutingimusi ja sõjajärgse maailmakorralduse plaane hakati välja töötama juba siis, kui rinnetel käisid veel lahingud. 1918. aasta algul esitas USA president Woodrow Wilson oma rahukava, milles kutsus sõdivaid pooli üles sõlmima rahu ilma kahjutasunõuete ja maade äravõtmiseta. Kuid alles 10 kuud hiljem ehk 11. novembril 1918. aastal sõlmisid sõdivad pooled Compiègne´i  vaherahu. Sellega lõppes sõjategevus.
Nüüd ootas ees püsivate rahulepingute väljatöötamine. Sel eesmärgil kutsuti kokku Pariisi rahukonverents, mis töötas rohkem kui poolteist aastat ning mille istungeid peeti Versailles´ lossis (seepärast nimetatakse seda mõnikord ka Versailles´ rahukonverentsiks).
Kõige raskemate rahutingimustega pidid nõustuma sakslased. Versailles´ rahuleping (nii nimetati Saksamaa ja Antandi vahel sõlmitud lepingut) kuulutas sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi võitjate kasuks loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju (taolist kahju täielikku või osalist hüvitamist sõja võitjale nimetatakse reparatsiooniks). Sakslastel keelati omada tugevat armeed. Et Saksamaa täidaks Versailles´ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuhu sakslased ei tohtinud oma sõjaväge viia ega kindlustusi ehitada.
Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju sõja ajendiks see, et ühe serblaste salaorganisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.
Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingud ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased, bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahulolematust Versailles´s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja inglased surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles´ süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles´ diktaadiks.
SÕJAJÄRGSE MAAILMA OHUD JA LOOTUSED
Esimene maailmasõda pööras pea peale kogu senise maailmakorralduse. Pärast sõja lõppu muutus üsna põhjalikult maailma ja eriti Euroopa poliitiline kaart. Tekkisid uued riigid. Vanad impeeriumid lagunesid. Kolooniad iseseisvusid.
Uued riigipiirid kehtestati osaliselt kahepoolsete kokkulepetega, põhiliselt aga Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingutega. Paraku ei arvestanud Antandi suurriigid sealjuures teiste Euroopa rahvaste soove, vaid tahtsid eelkõige oma mõjuvõimu kindlustada ja kaotajatele kätte maksta. Seepärast ei paiknenudki uued riigipiirid nii, et tulevikus oleks välistatud suure sõja puhkemine. Peaaegu kohe pärast rahulepingute sõlmimist selgus, et nii eri riikide kui ka seal elavate rahvaste vahel on tõsiseid vastuolusid ja tüliküsimusi. Niisugustes tingimustes oli suurtele jõupingutustele vaatamata üsna raske, kui mitte võimatu, saavutada Euroopas kauakestvat rahu.
Selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikidevahelisis tülisid ning arendada rahvusvahelist majanduslikku ja kultuurilist koostööd, lõid Pariisi rahukonverentsil osalejad organisatsiooni, mille nimeks sai Rahvasteliit. Sinna võisid kuuluda kõik maailma riigid oma vabal tahtel. Rahvasteliidu peakorter asus Šveitsi linnas Genfis. Algul ei võetud Rahvasteliitu Esimese maailmasõja kaotanud riike. Nad pääsesid sinna hiljem. Nõukogude Liit sai ühenduse liikmeks alles 15 aastat hiljem. Täielikult jäi aga Rahvasteliidust välja üks maailma võimsamaid riike – USA. Ameeriklased keeldusid tunnustamast Rahvasteliidu põhikirja ja nii pidi see ühendus läbi saama ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta.
Esimene sõjajärgne aastakümme oli Euroopas suhteliselt rahumeelne. Esimese maailmasõja koledusi näinud inimesed lootsid ära hoida taoliste sündmuste kordumise. Nii mõnigi riikidevaheline tüli suudeti lahendada Rahvasteliidu abiga. Rahu kindlustamiseks Euroopas sõlmiti ka mitmesuguseid lepinguid. Mõnda aega tundus, et rahulootused võivad isegi täituda. Kuid 1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord Euroopas ja kogu maailmas järsult teravnema ning Aasias ja Euroopas tekkisid mitmed sõjakolded.
SAATANLIKUD KOLMEKÜMNENDAD
1930. aastaid on nimetatud saatanlikuks aastakümneks, sest sel ajal hakkas maailm kiiresti uue suure sõja poole liikuma. Rahvusvahelise olukorra teravnemise ja sõjakollete kujunemise põhjusi oli mitmeid. Need olid poliitilise ja majandusliku iseloomuga ning suuresti seotud Versailles´ süsteemiga:
·        Sakslasi vihastas Versailles´ rahuleping ning see, et prantslased ja inglased ei     tahtnud Saksamaad suurriigina tunnustada. Üleskutsed tühistada see rahuleping ning sõjakaotus tasa teha leidsid Saksamaal suurt poolehoidu.
·        Esimeses maailmasõjas Antandi poolel sõdinud Jaapan ja Itaalia olid solvunud, sest nad ei saanud maailmasõjas osalemise eest piisavalt asumaid. Nüüd otsustati need asumaad endale jõuga haarata.
·        Pärast Esimest maailmasõda meelevaldselt kehtestatud riigipiirid põhjustasid rohkesti pingeid. Nii mitmeski riigis arvati, et neile kuuluvad alad on ebaõiglaselt saanud naaberriik ning need tuleks tagasi võita.
·        Rahvasteliit polnud võimeline lahendama kriise, kui nendes osalesid suurriigid.

1929. aastal tabas maailma võimas vapustus – puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis kestis mitu aastat. Tuhanded ettevõtted üle kogu maailma läksid pankrotti, miljonid töölised jäid töötuks. Paljudes maailma riikides halvenes järsult peaaegu kõigi elanike olukord. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et on saabunud püsiva majandusliku õitsengu aeg, siis pärast majanduskriisi puhkemist valdas inimesi masendus ja hirm homse päeva ees.
1930. aastate majanduslike raskuste tagajärjel kaotasid paljud inimesed usu demokraatliku korra võimesse taastada normaalne elu. Loodeti, et vaid tugevakäeline karm valitsemine ehk diktatuur suudab taastada riigis korra ning muuta elu paremaks. 1930. aastate lõpuks valitses diktatuur peaaegu kõikides Euroopa riikides (ka Eestis). Riikidevahelisis tülisid üritasid diktaatorid lahendada sõjajõuga, mitte aga läbirääkimiste laua taga.
1930. aastate lõpuks oli selge, et Rahvasteliit ei suuda enam täita lepitaja rolli riikidevahelistes tülides. Organisatsiooni osatähtsus ja mõjuvõim hakkasid lagunema. Tehti katseid hoida ära suure sõja puhkemine Euroopas, kuid rahvusvaheline olukord muutus üha pingelisemaks.
YouTube'ist on võimalik vaadata videoid kahe maailmasõja vahelisest ajast.