Nii nägi pildistamine välja 1843. aastal. Fotograafia on kogu oma ajaloo vältel aina lihtsamaks muutunud
Fotograafia tekkimise eellugu
Camera obscura – fotoaparaadi eelkäija
Selle nähtuse olemasolust oldi teadlikud juba antiikajal. Esmakordselt mainiti seda 5. sajandil eKr Vana-Hiinas, ent kujutiste peegeldumist läbi väikeste aukude täheldas ka näiteks Aristoteles. Täielikult suutis selle nähtuse ära seletada araabia õpetlane ja teadlane Alhazen alles keskajal. Suurema hoo sai camera obscura areng sisse renessansiajastul. Juba 1550. aastal paigutati camera obscura avasse objektiiv, mis muutis kujutise selgemaks ja teravamaks, teravussügavuse kontrollimiseks lisati 1568. aastal diafragma. Paar sajandit hiljem keerati kujutis õigeks peegli abil. Täiustatud camera obscurat sai kasutada joonistamisel, loomaks elutruusid kujutisi; selle abi on kasutanud näiteks sellised suurmeistrid nagu Jan Vermeer ja Canaletto. Samuti leidis seadeldis rakendust astronoomias taeva vaatlemisel ja camera obscurale panigi nime astronoom Johannes Kepler 17. sajandil.
Seega on üsnagi märkimisväärne asjaolu, et juba 17. sajandiks oli olemas fotograafia jaoks vajalik tehnoloogia: camera obscura koos objektiivi, avamehhanismi, liikuva peegli ja mattklaasiga. Kujutise jäädvustamist takistas vaid keemiateadmiste piiratus.
Valgustundliku ühendi avastamine
Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada, siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Juba 16. sajandil teati, et hõbeda sooladel on võime sõltumata temperatuurist muutuda valguse käes tumedamaks. Aastal 1727 tõestas seda saksa teadlane Johann Heinrich Schultze. Ta kasutas päikesevalgust sooladele sõnade salvestamiseks, ent ei püüdnud neid sinna lõplikult kinnitada. 1777. aastal tegi Schultze rahvuskaaslane Carl William Scheele katseid juba hõbekloriidiga. Hõbenitraati ja hiljem hõbekloriidi kasutades valmistasid inglased Thomas Wedgewood ja Humphry Davy erinevatest esemetest kontaktkoopiaid. Kuna kinnitamisprotsessi aga ei tuntud, kadusid kujutised üsna pea, mistõttu püsivate jäädvustusteni sel sajandil ei jõutudki.Siiski oli see tehnoloogia koos camera obscuraga eeldusteks fotograafia leiutamiseks, aga läks veel sajand, enne kui suudeti salvestada esimene kujutis. Kuigi esimese foto tegemisel ei kasutatud hõbedasoolasid, sai sellest fotograafia arenedes üsna kiiresti olulisim keemiline ühend kujutise jäädvustamiseks.
Fotograafia leiutamine ja varajane areng
Esimene foto, mille Nicéphore Niépce tegi oma maja aknast 1826/1827. aastal
Esimene foto – heliograafia
Esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja litograafiahuvilist Nicéphore Niépce'i. Litograafia seisnes piltide käsitsi joonistamisel teatud kivimile ja seejärel nende tindiga trükkimisel. 1820. aastail üritas Niépce seda protsessi aga mugavamaks muuta nii, et pildi joonistaks valgus. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne bituumenit ja lavendliõli kasutades valgustundlikuks muudetud. Kui päike paar tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile oli paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis esialgsest joonistusest üsna täpne koopia ja selle protsessi nimetas Niépce heliograafiaks. Aastal 1826 või 1827 paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi camera obscurasse ja nii valmiski esimene foto. Peamiselt pühendus Niépce aga hoopis piltidest koopiate tegemisele ja oma lõppeesmärki salvestada kujutis paberile ta ei saavutanudki. Kuigi esimese foto puhul võttis kujutise tekkimine aega üle 8 tunni ja protsess meenutas suuresti litograafiat, oli ometigi tegu teedrajava avastusega, mis inspireeris teisi huvilisi Niépce'i katsetusi jätkama.Esimene kasutuskõlblik fototehnika – dagerrotüüp
Aastal 1838 teataski Daguerre, et on leidnud viisi, kuidas heliograafia tehnikaga võrreldes oluliselt kiiremini kujutist hõbetatud plaadile salvestada. Selleks kasutas ta vaskplaati, mille ühel poolel asus hoolikalt poleeritud hõbedakiht. See plaat asetati pimedasse kasti nii, et hõbetatud pool jäi joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurude reageerimisel hõbedaga moodustus vaskplaadile üliõhuke valgustundlik hõbejodiidi kiht. Niimoodi ette valmistatud plaat asetati tunni aja jooksul kaamerasse ja säritati, mille tagajärjel tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi seejärel kasti, mille põhjas asus nõu elavhõbedaga. Nõu kuumutamisel tekkisid elavhõbedaaurud, mis reageerisid säritatud hõbejodiidiga. Selle tagajärjel moodustus kujutise valgustatud kohtades hõbeamalgaam, valgustamata kohtades lahustus puhas hõbejodiid aga kinnitusprotsessi käigus keedusoola-lahuses, tekitades metallplaadil tumedad kohad. Nii ilmus vaskplaadile pildistatud kujutis.
Nagu selgub, oli tegu üsna keeruka protsessiga, mis tõi aga fotograafias kaasa suure murrangu, kuna esmakordselt oli võimalik suhteliselt kiiresti salvestada kvaliteetseid fotosid. Daguerre ristis leiutise oma nime järgi dagerrotüübiks ja jaanuaris 1839 teatati leiutisest Prantsuse Teaduste Akadeemias. Seda daatumit peetaksegi tihti fotograafia sünniajaks. Dagerrotüüpe iseloomustas eriti kõrge pildikvaliteet, sest isegi lähemal vaatlusel polnud võimalik eristada ühtegi kujutist loovat joont ega täppi.
Tehnika puudused seisnesid aga selles, et kasutatavad kemikaalid olid mürgised, kujutis oli väga õrn, seda sai näha vaid teatud nurga all ja peegelpildis ning fotosid ei olnud võimalik paljundada. Varajaste dagerrotüüpide puhul oli suur puudus ka pikk säriaeg: isegi päikesevalguse käes oli pilti vaja säritada umbes veerand tundi, mis muutis portreede tegemise üsna ebamugavaks. Et saada inimestest selgeid fotosid, kasutati näiteks peatugesid või muid tuge pakkuvaid vahendeid. See viga parandati hiljem uute kemikaalide (bromiid, jood, kloriid) kasutusele võtmisega ja valgusjõulisema Petzvali objektiivi väljatöötamisega. Uued tehnoloogiad võimaldasid dagerrotüüpi kasutades säriaega lühendada kuni 10 sekundini.
Dagerrotüübi leiutamine ja täiustamine pani aluse täiesti uutele tööstus- ja kunstiharudele. Üsna pea pärast leiutise teatavaks tegemist hakati mitmel pool maailmas avama fotostuudioid ja müüma fotomeeneid. Isegi pärast uute tehnikate avastamist jäi dagerrotüüp üsna populaarseks.
Foto paberil – kalotüüp ehk talbotüüp
Vanim fotonegatiiv, mis pärineb aastast 1835
Kasutuskõlbliku meetodini jõudis Talbot aastal 1835. Et muuta paber valgustundlikuks, tuli seda leotada keedusoola ja hõbenitraadi lahuses, mille tulemusel tekkis paberile hõbekloriid. Valguse käes muutus hõbekloriid tumedaks. Nii tekkis negatiivkujutis, mille Talbot ristis fotojooniseks (photogenic drawing). Kui esimeste fotode puhul võis kujutise tekkimist lihtsalt oma silmaga jälgida, siis 1840. aastal avastas Talbot, et suurema tundlikkusega hõbejoodiidpaberil ei tekkinud kujutis kohe, vaid alles pärast paberi töötlemist gallushappes. Tablot nimetas niimoodi saadud pilti kalotüübiks, mida tuntakse ka talbotüübina. See võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot fotogravüüri, mis seisnes kaaliumkromaadilahusega valgustundlikuks muudetud želatiini abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt trükkida.
Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna kalotüübil oli negatiivkujutis, siis tõepärase pildi saamiseks tuli negatiiv valgustundlikule paberile kopeerida. Sellega pandi alus ka negatiiv-positiivprotsessile – põhimõttele, millel seisneb filmifotograafia veel tänapäevalgi. Võrreldes dagerrotüübiga oli kujutis kalotüübil vastupidavam, kergemini vaadeldav ja soojemate toonidega. Sellegipoolest ei saavutanud kalotüüp niisugust populaarsust, kuna säritamine ja pildi tegemise protsess oli aeganõudvam ning paberi omaduste tõttu polnud tulemus sama kvaliteetne, pealegi kippus kujutis paberil aja möödudes nõrgenema. Kuigi tosina aasta jooksul talbotüüpi täiustati, jäeti see pärast uuemate tehnikate leiutamist iganenuna kõrvale.[2]
Praktilisemate tehnikate leiutamine
Märgkolloodiummenetlus klaasil ja metallil – ambrotüüpia ja ferrotüüpia
Nii dagerrotüübi kui ka kalotüübi kõrgperiood kestis vaid veidi üle kümne aasta, sest mõlemal protsessil oli puudusi. Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi võimaluse pilte piiramatult paljundada. Nii jõuti klaaspõhimiku kasutamiseni. Esimese sellise menetluse – albumiin-klaasnegatiivid – töötas 1847. aastal välja prantslane Claude Felix Abel Niépce de St.-Victor, kes kasutas klaaspõhimikul valgustundliku kihi sideaineks kaaliumjodiidi sisaldavat munavalget. Albumiinmenetlus võimaldas ühelt poolt saada pabernegatiividega võrreldes oluliselt teravama kujutise, kuid samas nõudis särituseks 15–30 minutit. Seetõttu sai seda menetlust kasutada peamiselt maastiku- ja arhitektuurivaadete pildistamiseks. Nii jätkusid otsingud suurema valgustundlikkusega fotomaterjali järele, mis viisid uue emulsiooni sideaine – kolloodiumini. 1851. aastal tutvustas inglane Frederick Scott Archer märgkolloodiummenetlust.Kolloodium on nitrotselluloosi lahus dietüüleetri ja etanooli segus, mis kuivamisel moodustab läbipaistva kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga ka puudusi. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, oli vaja pildid säritada ja ilmutada selle ajaga, mil kolloodium püsis klaasi pinnal niiske. Seetõttu tuli iga kord enne võtet plaat pimedas ruumis või telgis ette valmistada, niiskena säritada ja kiiresti ilmutada, mis välitingimustes eeldas terve fotolabori kaasaskandmist. Kolloodiumi kuivamise probleemi üritati erinevate võtetega kompenseerida ja lahendada, mistõttu oli ka menetluse variatsioone 1850.–1860. aastatel mitu.
Ehkki tegu oli tülika protseduuriga, jäi märgkolloodiummenetlus fotograafias populaarseks aastakümneteks, kuna seda ei patenteeritud ja foto hind oli varasemate tehnikatega võrreldes kuni kümme korda odavam. Sellest kujunes esimene laialt levinud negatiivmenetlus, mida kasutati nii klaasnegatiivide kui ka positiivkujutiste – klaaspõhimikul ambrotüüpide ja metallil ferrotüüpide ning vahariidel pannotüüpide valmistamiseks. Kolloodiumemulsiooniga klaasnegatiividelt valmistati fotosid soolapaberitele ning albumiin- ja kolloodiumpaberitele (viimane püsis paralleelses kasutuses hõbeželatiin-fotopaberitega kuni II maailmasõjani). Samuti võimaldas märgkolloodiummenetlus isegi paarisekundilist säriaega. Menetluse puuduseks oli aga selle ohtlikkus, kuna kolloodium oli kergesti süttiv ja ka väga plahvatusohtlik.
Ambrotüüpia
Lisaks märgkolloodium-klaasnegatiividele sai seda menetlust kasutades valmistada ka ambrotüüpe – märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutisi klaasil, mis mõjuvad tumedale taustale asetatuna positiivina. Tumeda taustana kasutati musta lakki, kangast, paberit, kartongi vms. Ambrotüübid olid üsna sarnased dagerrotüüpidega, ent neid sai vaadelda iga nurga alt ja õiget pidi, mitte ainult peegelpildis. Ambrotüüpia menetlus patenteeriti 1854. aastal ja see oli levinud 1870. aastateni.Ferrotüüpia
Märgkolloodiummenetlus võimaldas kujutisi jäädvustada ka metallplaadile. Ferrotüüp on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis musta värvi või tumeda lakiga kaetud metallplaadil. Kujutis on sarnaselt dagerrotüübiga peegelpildis. Menetlus on tuntud ka ingliskeelsete nimetuste melainotype ja tintype järgi. Ferrotüüpia tegi fotograafia kättesaadavaks paljudele inimestele ja eriti levinud oli see menetlus Ameerika Ühendriikides. Selle põhjuseks oli protsessi lihtsus, kiirus ja odavus, mistõttu pea igaüks võis lubada endale pildi tegemist või lausa oma fotoäri alustamist. Võrreldes teiste meediumitega oli ferrotüüp oluliselt vastupidavam, mis võimaldas fotosid ka postiga saata. Kuigi 1880. aastatel võeti kasutusele uuemad menetlused, jäid ferrotüübid teatud määral levinuks isegi 20. sajandi keskpaigani.[7]Kvaliteetne foto paberil – albumiinpildid
Talboti väljatöötatud meetod kujutise paberile salvestamiseks ei andnud rahuldavat pildikvaliteeti ega ka piisavalt kiiret säriaega. Seetõttu on loomulik, et pärast läbipaistva klaasnegatiivi leiutamist hakati otsima võimalusi pildi kopeerimiseks ambrotüübilt paberile. Töötav meetod tehti avalikuks 1850. aastal. Paberi valgustundlikuks muutmiseks kaeti see munavalge ja ammooniumkloriidi seguga, mis võimaldas sellele kinnitada valgustundliku hõbejodiidi kihti seda hõbenitraadilahuses hoides. Üsna pea alustati taolise paberi tööstuslikku tootmist ja näiteks üks tehas Dresdenis kasutas päevas lausa 60 000 munavalget. Albumiinpaberile saadi ambrotüübil olev kujutis kontaktkopeerimise teel. Kuna kujutis kopeeriti erinevalt kalotüübist klaasnegatiivilt paberile, mitte ühelt paberilt teise sees olevale soolalahusele, siis olid albumiinpildid väga hea kvaliteediga. Seda parandas veelgi paberi läikiv pind, mille andis munavalge. Fotod albumiinpaberil kleebiti kartongalustele, et vältida pildi servade kaardumist.Stereopildid
Tüüpiline näide stereofotost. Kaks pilti on tehtud kõrvuti ja seetõttu paistavad esmapilgul ühesugused
Kuna esimeste stereoskoopidega praktiseerides ilmnes, et nii klaas kui ka metall tekitavad liiga palju peegeldusi, võeti stereofotograafia jaoks kasutusele albumiinpaber. Fotode tegemiseks ja vaatamiseks ehitati spetsiaalsed aparaadid. Stereofotograafia kõrgaeg oli 19. sajandi teine pool. Fotosid tehti nii looduskaunitest paikadest kui ka põnevatest vaatamisväärsustest, neid koguti ja vahetati ning stereopildid olid oma mitmekesisuse tõttu nii meelelahutuslikud kui ka harivad.
Cartes de visite ehk visiitfotod
Albumiinpaberi leiutamine muutis fotod senisest odavamaks ja võimaldas neid lihtsalt lõigata, mistõttu sai neid üsna odavalt toota ja müüa ka lihtrahvale, kes seni olid fotograafiast kõrvale jäänud. Sellest võimalusest haaras kinni prantsuse fotograaf André Adolphe Eugéne Disdéri, kes 1854. aastal patenteeris visiitfoto. Tegu oli visiitkaardist veidi suurema (10x6 cm) kartongalusele kleebitud portreefotoga. Nende populaarsus sai alguse 1859. aastal, kui Itaaliasse teel olnud Napoleon III peatas armee, astus väidetavalt sisse Disdéri fotostuudiosse ja lasi endast portree teha. Sellest algas tõeline fotopalavik, mille peamiseks põhjuseks oli visiitfotode hind. Kasutati aparaate, mis võimaldasid kiirelt ühele klaasplaadile teha mitu fotot ja siis neid hiljem mitmeks lõigata. Seetõttu olid visiitfotod mugavalt väiksed ja populaarseks sai nende kogumine, eriti hinnalised olid näiteks kuninglikku perekonda kujutavad pildid. Disdéri hakkas fotode tagakülgi illustreerima oma nime, aadressi ja saavutustega ning üsna pea muutsid ka teised fotograafid oma fotode tagakülgi isikupärasemaks. Visiitfotode kõrgaeg kestis umbes 15 aastat, pärast seda asendusid need veidi suuremate (15x10 cm) kabinetfotodega.Kuivplaatmenetlus
Märgplaatmenetlus tähendas fotograafias pöördepunkti, kuna see muutis fotod kättesaadavaks väga paljudele inimestele. Sellegipoolest polnud tegemist täiusliku meetodiga, peamiselt seetõttu, et kogu pildi tegemise protsessi jooksul plaati märjana hoida oli küllaltki tülikas. Paarikümne aasta jooksul üritati leida moodust, kuidas emulsiooni vähemalt paar päeva niiskena hoida. Katsetati selliste niiskustimavate ainetega nagu mesi, tanniin, suhkur, tee, kohv, õlu ja vaarikasiirup; naljatades on seda aega fotoajaloos nimetatud ka "kulinaarseks perioodiks". Soovitud tulemust aga ei saavutatud ja nii jõuti järeldusele, et tuleb leida vahend, mis seob emulsiooni nii, et plaati on võimalik säritada ka kuivana.Selleks vahendiks osutus želatiin. Želatiini soovitati kasutada tegelikult juba 1850. aastal, ent selle mõtte varjutas märgplaatmenetluse leiutamine. Aastal 1871 tuli želatiini kasutamise ideega uuesti välja inglane Richard Leach Maddox ja siis leidis mõte juba hulgaliselt huvilisi. Maddox kasutas hõbebromiidi želatiiniemulsioonis, ent esialgu osutus see protsess aeglasemaks kui kolloodiumi kasutamine. Mitmed tootjad jätkasid katsetamist ja aastal 1878 leiutas Charles Bennett kuivplaatmenetluse.
Kuivplaatmenetlus erines märgplaatmenetlusest selle poolest, et valgustundlikud hõbedasoolad kinnitati plaadile mitte kolloodiumi abil, vaid želatiiniga. Želatiin on proteiin, mida saadakse teatud loomade nahast või luudest ja see on värvusetu ning lõhatu. Erinevalt kolloodiumist võimaldab želatiin emulsiooni valgustundlikkuse säilitada ka kuivana, mis tähendab, et märgplaatmenetlusele omane tülikas fotoplaadi märjana hoidmine ei ole vajalik. Seetõttu polnud enam vaja tervet fotolaborit kaasas kanda ja pilte võis ilmutada ka tükk aega pärast pildistamist. Oluliseks eeliseks varasema tehnikaga võrreldes oli säriaegade lühendamine kuni kümme korda. Täiustatud menetlus pani aluse fototehnika standardiseerimisele.
Kuivplaatmenetlus ei saanud kohe populaarseks, kuna puudus vajalik tehnoloogia nende plaatide hulgitootmiseks. Selle vea parandas Ameerika Ühendriikidest pärit George Eastman, kes täiustas kuivplaate ja leiutas masina nende standardse kvaliteediga hulgitootmiseks. Aastal 1880 sai ta oma leiutisele patendi ja hakkas plaate tootma, asutades järgmisel aastal ettevõtte Eastman Dry Plate Company. Äri õitses ja pildistamine muutus populaarseks huvialaks.
Rullfilm
George Eastman ei piirdunud aga kuivplaatide tootmisega. Et muuta pildistamist veelgi mugavaks, pidas ta vajalikuks asendada pidevat vahetamist nõudvad klaasplaadid paindlikuma paberil põhineva filmiga. Niiskust nõudva kolloodiumiga seda teha ei saanud, küll aga muutus see võimalikuks pärast želatiini kasutusele võtmist. Katsetuste tulemuseks oli 1885. aastal leiutatud rullfilm, mille valgustundlik kiht ei olnud enam paberil, nagu aasta varem valmistatud filmil, vaid želatiinkihil, mille sai pärast säritamist paberilt eemaldada. Aastal 1889 asendati alusmaterjal juba nitrotselluloosil põhineva plastikuga (tselluloidfilm), mis oli küll väga tuleohtlik. Sellise filmi kasutamiseks hakkas Eastmani ettevõte (alates 1892 Eastman Kodak Company) tootma rullfilmiga kassette, mida sai kinnitada plaatkaamerate taha, ent juba aastal 1888 tuli müügile esimene rullfilmiga Kodaki kaamera. George Eastmani leiutatud rullfilmil põhines suurel määral kogu edasine analoogse foto- ja filmitehnika areng.Rullfilmi leiutamisega 19. sajandi lõpus sai läbi aktiivne fotograafia avastamise ja leiutamise periood, sest sama tehnika ja pildistamise protsess on põhimõtteliste muudatusteta kasutusel veel tänapäevalgi. Edasised arengud filmifotograafias seisnesid peamiselt filmi säritamise ehk fotokaamerate täiustamises.
Värvifilm
Esimene värviline foto kujutas värvilist linti
Suurema hoo sai värvifotograafia areng 20. sajandi alguses. Aastal 1906 hakati tootma must-valget pankromaatilist filmi, mis erinevalt Maxwelli kasutatud emulsioonist suutis salvestada kõik värvispektri värvid ja võimaldas eespool kirjeldatud meetodil probleemideta värvilisi pilte teha. Esimese praktilise tehnika leiutasid aga kuulsad vendadest filmimehed Auguste ja Louis Lumiére 1907. aastal. Klaasplaat kaeti värvitud tärkliseterade ja musta tolmuga, mis vastavalt filtreerisid põhivärvid ja tõkestasid filtreerimata valguse. Selle peale asetati õhuke kiht pankromaatilist filmi ja pärast säritamist saadi positiivkujutis. Seda kujutist oli võimalik vaadelda siiski vaid läbi valguse ja nii tehtud fotod olid tihti üsna tumedad, mistõttu jätkati paremate tehnikate otsimist.
Aastal 1869 avaldas prantslane Louis Arthur Ducas du Haron raamatu, milles ta käsitles värvifotode tegemist. Selle asemel, et segada värvid omavahel ühel tasandil (nagu eespool kirjeldatud meetodite puhul), oli üks tema soovitustest kasutada värvifoto jaoks kolme kihti, millest igaüks salvestaks mingi põhivärvi. Siiski ei olnud tolle ajastu emulsioonidega võimalik tema ideid rakendada. Küll aga kasutasid seda põhimõtet ameeriklased Leopold Gdowsky jr ja Leopold Mannes, kes leiutasid 1935. aastal legendaarse Kodachrome'i positiivfilmi, mis võimaldas värvifotosid teha sisuliselt samamoodi nagu must-valgeidki. Aasta hiljem arendas saksa ettevõte Agfa välja Agfacolori protsessi, mille tulemuseks olid juba värvinegatiivid. Aastal 1942 tutvustatud Kodacolor sai paarikümne aasta pärast populaarseimaks filmiks ja du Haroni väljakäidud põhimõtet kasutatakse värvifilmi-fotograafias veel tänapäevalgi.
Fotokaamera kujunemislugu
Kaamera areng 19. sajandil
Esimeste fotode tegemisel kasutasid nii Niépce kui ka Talbot ja Daguerre üsna lihtsat camera obscura't, mis ei erinenud kuigi palju Johann Zahni 16. sajandil kavandatud mudelist. Tavalisest camera obscura'st erinesid esimesed kaamerad selle poolest, et üks karbi pool pandi teise poole sees edasi-tagasi liikuma nii, et kaugust ühes pooles asuva objektiivi ja teisel poolel oleva fotoplaadi vahel sai muuta. See võimaldas kujutist teravustada. Taolised kaamerad olid levinud 1850. ja 1860. aastatel, seega ka pärast praktilisemate fototehnikate leiutamist ja neid kasutati isegi veel kuivplaatidega. Vahetust vajas vaid kassett, mis muutus vastavalt fotoplaadi arengule. Lisaks tavalistele kahest teineteise suhtes liikuvast puitosast koosnevatele kaameratele ehitati neid ka päris mitmest kastist koosnevatena.
Esimesed lõõtsaga plaatkaamerad olid üsna sarnased camera obscura'ga.
Fotograafia algusaastatel olid suureks probleemiks pikad säriajad, kuna isegi esimeste dagerrotüüpide säritamiseks kulus pool tundi ja liikuvate objektide pildistamine polnud niimoodi võimalik. Aastal 1840 hakkas Alphonse Giroux valmistama maailma esimesi dagerrotüüp-kaameraid, mis olid varustatud Chevalier' objektiividega ja mille ava oli varasema ƒ17 asemel ƒ14. See oli siiski liiga väike edasiminek, et võimaldada isegi veerand tunni pikkust säritust. Probleemi lahendas matemaatikaprofessor Josef Max Petzval, kes koostöös Voigtländeri optikafirmaga lõi omanimelise objektiivi, mille valgusjõuks oli ƒ3,6. Olles 16 korda kiirem kui varasemad objektiivid, lühendas see säriaega vähem kui minutini ja Petzvali objektiiv jäi tervelt pooleks sajandiks ületamatuks. Väärib märkimist, et seda objektiivi kasutati esmakordselt maailma esimeses üleni metallist kaameras, mille tootja oli teleskoopide ehitamisega tegelev Voigtländer, sellest tulenevalt meenutas aparaat ka välimuselt teleskoopi.
Vajadus uutmoodi kaamera järele tekkis pärast seda, kui 1851. aastal leiutati märgplaatmenetlus, mis eeldas plaadi säritamist niiskena ja kohe ilmutamist. Selle jaoks konstrueeris William Brown kogukama kaamera, mille sisse sai käe pista ja nii plaat ette valmistada ning pärast võtet ka kiiresti ilmutada. Aastal 1864 tuli leiutaja Jules Bourdin lagedale oluliselt väiksema kaameraga märgplaatide jaoks. Fotoplaati töödeldi sarnaselt Browni leiutisega küll kaamera sees, aga ilma sinna kätt sisse pistmata. Bourdini loodud Dubroni kaamerale oli sisse ehitatud nimelt keraamilisest materjalist või klaasist kamber, kuhu valati vajalikud kemikaalid ja kogu töötlemisprotsess tehti aparaadi sees. Sellised kaamerad andsid eelise fotolaborist kaugemal pildistamisel, kuid enamasti valmistati märgplaadid ette ja ilmutati siiski lihtsalt pimedas ruumis ja pildistamiseks kasutati kõige tavalisemaid aparaate.
Nii kaua, kui fotoplaati tuli säritada vähemalt mitu sekundit, oli see üsna lihtne. Fotograaf nägi mattklaasilt pildistamisobjekti ja muutis plaatide vahelist kaugust nii, et kujutis oleks terav. Kui fookus oli paigas, asendati mattklaas kassetiga, milles oli valgustundlik plaat. Seejärel võeti kassetilt ära plaati valguse eest kaitsev vahetükk ja tunde järgi säritamiseks eemaldati objektiivi eest sobivaks ajaks kate. Selline säritamine oli võimalik nii kaua, kui 1878. aastal võeti kasutusele kuivplaatmenetlus, mille tulemuseks olid oluliselt valgustundlikumad plaadid. Et kõigest sekundi murdosaks plaadile kujutis paljastada, ei piisanud käsitsi katte eemaldamisest ja tagasi panemisest. Lahenduseks oli mehaaniline katik. Esimesed katikud oli üsna lihtsad, näiteks giljotiinkatik oli plaat, mille sees olev auk säritamiseks kiiresti objektiivi eest läbi libistati. Taolistel katikutel võis olla ka muudetav ava. Teist tüüpi olid hilisemad lehtkatikud, mis koosnesid säritamise ajaks lahknevatest plaadikestest.
Eriotstarbelised kaamerad
Kõige suurem kunagi ehitatud plaatkaamera Mammut vajas kasutamiseks 15-liikmelist meeskonda ja kaalus 635 kg
Fotograafia esimestel kümnenditel osutus suurte piltide tegemine raskeks, kuna fotode kontaktkopeerimise teel suurendamine oli keeruline ja kulukas ning tulemuski polnud kehva pildikvaliteedi tõttu enamasti rahuldav. Seepärast oli ainuke võimalus suurte piltide tegemiseks kasutada suuri fotoplaate ja seega ka sarnase mõõduga kaameraid. Esimeste suuremate kaamerate seas loodi 1858. aastal 3,7 m pikkune aparaat, mis tegi fotosid umbes 1 m² kaadrile. Nõudluse kasvades valmistati aga ka järjest suuremaid kaameraid ja sajandivahetuse paiku ehitati USA-s neist kõige suurem, mis kandis nime Mammut. See konstrueeriti spetsiaalselt reklaampiltide tegemiseks ühele raudtee-ettevõttele ja tulemuseks olid 3,3 m² suurused fotod.
Fotode tegemine fotoplaatidele oli üsna kulukas ja plaadi vahetamine aeganõudev. Need probleemid lahendati kaameraga, millel oli mitu objektiivi. Esimese mitme objektiiviga kaamera leiutas Disdéri, kes kasutas seda odavate visiitfotode tegemiseks. Sellise aparaadiga saadi lõpuks ühele plaadile teha 12 võtet, kusjuures erinevate fookuskaugustega objektiivid võimaldasid teha iga võtte erineva suurendusega. Mitme objektiiviga olid ka veidi hilisemad kiire säriajaga kaamerad, mis tegid järjest mitu fotot. Üksteise järel tehtud sarivõtted võimaldasid esmakordselt vaadelda fotodel nii loomade kui ka inimeste liikumist, kuigi selle jaoks kasutati ka pöörleva fotoplaadiga kaameraid.
Stereofotode tegemiseks tavaline kaamera ei sobinud ja vaja oli spetsiaalset stereokaamerat. Selle tööpõhimõte oli lihtne: kahte ühesugust kõrvuti asuvat fotoplaati tuli samal hetkel ja võrdselt säritada. Ühe esimestest stereokaameratest patenteeris 1856. aastal inglane John Benjamin Dancer. See meenutas välimuselt lihtsalt kahte kokkupandud kasti. Alumisse kasti paigutati fotoplaadid, mis pärast teravustamist tõsteti vastava vardaga ülemisse kasti, kus toimus plaatide säritamine. Kui arvestada, et kaameral oli ka avamuutmismehhanism, oli oma aja kohta tegemist üsna keerulise aparaadiga.
Enamiku vanemate kaameratega osutus raskeks maastiku- ja linnavaadete pildistamine, kuna 19. sajandil olid vähe levinud objektiivid, mille vaatenurk ületas 40°. Ainus võimalus panoraamvaadete jäädvustamiseks oli mitu fotot omavahel ühendada. Aastal 1844 ehitas prantslane Friedrich von Martens aga kaamera, millega sai salvestada 150° vaatenurgaga fotosid. Lahenduseks ei olnud mitte väiksema fookuskaugusega objektiiv, vaid objektiivi liigutamine. Kaardus plaadile, mille suurus oli umbes 13x44 cm, salvestati kujutis nii, et objektiivi keerutati. Kogu fotot ei säritatud mitte hetkega, vaid järjest ühest fotoplaadi otsast teise. Hiljem kasutati sarnast kaamerat ka grupipiltide tegemiseks.
Kastkaamerad
Hoolimata lõõtsa kasutuselevõtmisest olid kastitaolised kaamerad populaarsed veel ka 20. sajandi alguses. Nagu nimigi ütleb, oli tegemist nelinurksete kastidega, mille ühes otsas oli objektiiv. Erinevalt esimestest fotokaameratest ei koosnenud 20. sajandi alguse kastkaamerad aga kahest osast, mida tuli teravustamiseks üksteise suhtes liigutada. Selle asemel pandi neile külge lühikese fookuskaugusega objektiivid, mis ei vajanud üldse kujutise teravustamist, kuna fookuses olid kõik rohkem kui paari meetri kaugusel asuvad objektid.Plaatide kaamerasse sisestamiseks oli kaks võimalust: kas spetsiaalse kassetiga üks film korraga või magasiniga mitu. Kassetti pidi seega iga võtte järel vahetama, magasinkaamerasse laaditi aga enne pildistmist suur hulk plaate, mis pärast säritamist vastavasse hoidikusse langesid. Rullfilmi kasutavate kaamerate puhul pandi film aga juba vastavatele poolidele, mistõttu kaamerale lisandus vaid nupp filmi kerimiseks. Osade kaameratega võis aparaadi tagaseinas asuvat hoidikut muutes vastavalt vajadusele kasutada nii fotoplaate kui ka rullfilmi.
Kastkaamerate levikut ja üldse suuremat huvi fotograafia vastu põhjustaski George Eastmani leiutatud rullfim ja selle kasutamiseks mõeldud lihtsad kaamerad. Üsna kiiresti pärast rullfilmi leiutamist tuli aastal 1888 müügile esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera Kodak. Aparaat tegi filmile ümaraid 6 cm läbimõõduga pilte, kusjuures ühes rullis oli piisavalt filmi 100 võtte jaoks. Kuigi esialgu töötas kaamera probleemide vältimiseks põhimõttel "You Press the Button, We Do the Rest" ("Sina vajutad nuppu, meie teeme ülejäänu"), mis tähendas, et ilmutamiseks tuli aparaat saata vabrikusse, siis pärast tselluloidfilmi leiutamist võis filmi ise poest osta ja ka ilmutada. Aastal 1900 hakati müüma kuuekaadrilist Eastmani ettevõtte toodetud lastele mõeldud kaamerat Brownie, mille hinnaks oli vaid 1 dollar. Õige pea hakkasid lihtsaid kastkaameraid pakkuma ka teised tootjad ja kõik see muutis fotograafiaga tegelemise kättesaadavaks paljudele inimestele.
Kompaktsed kaamerad
1925. aastal müügile ilmunud kompaktne kaamera Leica I
Selliste kompaktsete kaamerate ja üleüldse fotograafia arengusse tõid suure muutuse Oskar Barnacki leiutatud ja Ernst Leitz II rahastatud kaamera Leica. See 1925. aastal müügile tulnud aparaat polnud küll esimene ega ka mitte kõige väiksem kaamera, mis kasutas 35 mm filmi, kuid eriliseks tegi selle hoopis konstruktsioon ja kasutamise mugavus. Ühe nupuga oli võimalik vinnastada katik ja film kaadri võrra edasi kerida, mis muutis pildistamise eriti kiireks ja lihtsaks. Kui varem võttis iga võtte tegemine paratamatult aega, siis Leica muutis oma lihtsusega kogu suhtumist fotograafiasse. Uuendused toimusid ka fototööstuses, kuna sihiks seati väikestelt negatiividelt suurte fotode tegemine, mis tähendas aga paremat kvaliteeti. Leica oli ka esimene aparaat, mis kasutas vahetatavaid objektiive ja kaugusmõõdikut teravustamiseks. Sel põhjusel peeti Leicat pikka aega fotograafias kvaliteedi ja kalliduse sünonüümiks.
Klappkaamerad
Kõik kaameratootjad ei läinud siiski kaasa lihtsate kastkaameratega ja lõõtsaga varustatud aparaadid jäid endiselt populaarseks. Sellegipoolest hakati rõhku panema aparaadi mõõtmete vähendamisele. Kuna fotoaparaadi välismõõtmed sõltusid eelkõige kasutatava negatiivi suurusest, ei olnud võimalik kaamerat tagant poolt kokku suruda. Küll aga sai lõõtsa abil vähendada negatiivi ja objektiivi vahelist kaugust. Kui 35 mm (3,6x2,4 cm) filmi sai niisama kompaktsesse keresse paigutada, siis levinud 9x12 cm formaadi jaoks tuli objektiiv pildistamiseks oluliselt kaugemale viia. Nii jõutigi üsna kurioosse välimusega lapiku kaamerani, millest sai lõõtsa abil pildistamise ajaks objektiivi välja tõmmata. Objektiiv suleti keresse klapi abil, sellest ka nimetus klappkaamera. Klapp võis avaneda otse aparaadist välja tulles või siis ukse kombel kas ühes osas ühele küljele või kahes osas kahele poole.Lõõtsaga klappkaamerad tulid 19. sajandi lõpus koos rullfilmi leiutamisega. Esimesed ja levinumad taolised kaamerad olidki Eastman Kodak Company toodetud. Klappkaamera erines teistest selle poolest, et võimaldas küllaltki kompaktse kerega teha suureformaadilisi kaadreid. Selle ehitus ei võimaldanud aga pildiotsijat optiliselt objektiiviga siduda, mistõttu teravustamine polnud kuigi täpne ja nähtav kujutis erines peaaegu alati mingil määral sellest, mis tegelikult filmile jäädvustati. Klappkaamerad olid laialdaselt kasutusel kuni 1960. aastateni.
Peegelkaamerad
Peegelkaamerates antakse objektiivi tekitatud kujutis 45° nurga all asuva peegli abil edasi enamasti kaamera peal asuvale mattklaasile. Peeglit kasutati mõningates fotokaamerates juba fotograafia esimestel aastatel eelkõige eesmärgiga läbi objektiivi valet pidi keeratud kujutis õigeks muuta, mis oli oluline näiteks teksti jäädvustamisel. Peegelkaameratele lisati peegel aga hoopis selleks, et fotosid saaks teha ilma iga võtte järel mattklaasi ja fotoplaati vahetamata. Eriti oluliseks sai see rullfilmi kasutuselevõtmisel, kuna siis muutus negatiivi eemaldamine iga kaadri jaoks mugavatel ja väikestel kaameratel mõeldamatuks. Ainsaks võimaluseks näha täpselt jäädvustatavat kujutist sai peegli kasutamine. Peegelkaameraid on peamiselt kahte tüüpi.SLR-tüüpi peegelkaamerad
Veidi vanemad on peegelkaamerad, millel kasutatakse nii kadreerimiseks kui ka kujutise tekitamiseks ühte ja sama objektiivi, sellest ka nimetus SLR (single lens reflex). Objektiiv asub küll otse negatiivi vastas, ent nende vahel on 45° nurga all asuv peegel. See viib objektiivist paistva kujutise kaamera peal asuvale mattklaasile, mille abil on võimalik pilti kadreerida. Negatiivi säritamise ajaks liigub peegel üles ja tekitab niimoodi kujutise hoopis negatiivile. See tähendas pildistamisel küll mõningast viivitust ja müra, ent näitas kadreerimisel kõige täpsemini jäädvustatavat kujutist.Esimese peegelkaamera patentis inglane Thomas Sutton juba aastal 1861, ent täiuslikumad mudelid tulid müügile alles 1880. aastatel. Järgmise sajandi alguses ehitati veel mitu SLR-tüüpi peegelkaamerat, ent rohkem populaarsust leidsid need alles pärast Teist maailmasõda. Nüüdseks on sellised peegelkaamerad kompaktkaamerate järel kõige levinumad digitaalsed fotoaparaadid.
TLR-tüüpi peegelkaamerad
1928. aastal välja tulnud esimene Rolleiflex muutis vahepeal poelettidelt kadunud TLR-tüüpi kaamerad uuesti populaarseks
Esimene TLR-tüüpi peegelkaamera valmistati aastal 1880 ja paari kümnendi jooksul järgnesid veel mõned, kuid peamiselt ebamugava vertikaalselt pikliku kaadriformaadi tõttu vaibus huvi nende vastu üsna kiiresti. 1920. aastatel võeti seda tüüpi kaameratel kasutusele 6x6 cm ruutformaat ja sajandi keskpaigas oli tegu ühe populaarsemat tüüpi kaameraga, mis tõenäoliselt just oma lihtsusega pani aluse paljude riikide kaameratööstusele.
