Otsing sellest blogist

UUS!!!

Kvarternaar ehk antropogeen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Kvaternaar  ehk  an...

teisipäev, 9. jaanuar 2024

Metsatundra

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Metsatundravöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Moodustab riba laiusega 30 kuni 30 km kogu Põhja-Ameerika üle ja Koola poolsaarest Indigirka jõgikonnani ning kohati ka ida pool.Metsatundravöönd on ülemineku loodusvöönd, mis paikneb Põhja-Ameerika ja Euraasia põhjaosas tundra- ja okasmetsavöötme vahel.

Metsatundravöötmele on iseloomulik metsatundra bioom.

Metsatundra

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Metsatundra
Metsatundra Norilski piirkonnas
Metsatundra Norilski piirkonnas
Pindalaumbes 3% maapinnast
Ökoloogiline seisund
  • ~ 55 % kõnnumaa
  • < 25 % enamasti looduslähedane
  • > 20 % inimtekkeline
Maakasutuspaikne karjakasvatus, metsandus
Bioloogiline mitmekesisusmadal (1300−1700 liiki ha kohta)
Biomassmadal (70–90 t / ha kuivainet)
Loodus- ja maastikukaitsealad (ainult IUCNRPUNM ja PP)
FairbanksFort SimpsonKautokeinoChatangaKlimadiagramme-Waldtundra.png
Info pildi kohta
Metsatundra: kliimadiagrammid
Päikesekiirgus< 800–1100 kWh/m²/a (tsooni peale)[1]
Temperatuur
  • Külmem kuu: −10 kuni alla −30 °C
  • Aastane keskmine: −10 kuni 5 °C
  • Soojem kuu: üle 0 kuni üle 15°C
Aastane sademete hulk200−800 mm (6−8 kuud lund)
Vegetatsiooniperiood90−150 päeva


Geobotaanika
 seisukohast on metsatundra looduslik taimestik, mis tekib peamiselt tundra kliimast lumemetsade kliimasse üleminekul.Metsatundra on termin, mis pärineb geograafiast ja tähistab üldiselt teatud tüüpi maastikku globaalses mastaabis.

Ökoloogilisest vaatepunktist on metsatundra üks suurimaid võimalikke ökosüsteeme, mis koos teistega moodustab biosfääri.

Metsatundra on üleminekuala (ökotoon) suletud boreaalsest okasmetsast (taiga) puudeta tundrale. Metsatundra lõunaosas on ülekaalus metsad, kus ilmnevad lagedad künkad ja nõlvad, eriti kõrgemates kohtades. Põhja poole liikudes suureneb avatud alade osakaal ning sellepärast metsade pindala ja tihedus väheneb. Metsa põhjaosas kasvavad puud hõredamini, kas üksi või väikestes gruppides. Selle riba suur ulatus, muutuv topograafia, kliima, pinna ja hüdroloogilised tingimused põhjustavad taimestikus erinevusi. Riba pikkus on varieeruv ja ulatub 20-200 km.

Geograafiline ulatus

Metsatundra asukoht
██ Metsatundra, kus domineerivad okaspuud
██ Metsatundra, kus domineerivad lehtpuud

Metsatundra ulatub põhjapoolkera polaarpiirkonnast kuni põhjas puudeta tundra ja lõunas asuva tiheda taiga metsani. Kihi piir on väga hägune ja varieeruv. Euraasia lääneosas toimub metsatundra moodustumine Põhja-Soomes ja jätkub idas Aasia otsteni. Põhja-Ameerika mandril esineb metsatundra Alaska ja Kanada põhjaosas.[2]

Lõunapoolkeral, kuna boreaalseid okaspuumetsi ei moodustu, ei saa eristata metsatundrat, sest subantarktilise tundra ja selle kontaktvööndis esinevate lehtmetsade vahel on üleminekutsoonis sarnasusi.

Geograafilised ja klimaatilised tingimused

Euroopa ja Põhja-Ameerika metsatundrat mõjutab tugevam merekliima (kõrgem õhuniiskus), mis õigustab suurt hulka lehtpuuliike. Mida kaugemale Aasia idaosast, seda enam mõjutab metsatundra piirkonda mandrikliima (madalam õhuniiskus, suurem erinevus suve ja talve keskmiste temperatuuride vahel) ning puude hulgas domineerivad kuusk ja lehis. Juulis registreeritakse õhutemperatuuri tõus metsatundras +14°C-ni. Talvel kõiguvad metsatundras näitajad vahemikus -10 kuni -38°С. Metsatundras püsib temperatuur üle 0°C 5-6 kuud aastas. Igikelts esineb terves piirkonnas. Lisaks leidub seal gleihorisonti ja turbamuldi.

Metsatundra loomastik ja taimestik

Metsatundra sood on rikka turbaga, täis ravimtaimi ning loomaliikide koosseis on üsna mitmekesine. Paljud pesitsuslinnud ja jahiloomad moodustavad rikkaliku jahimaa. Faunat esindavad: pruunkaru, ahm, nirk, põhjapõdradpolaarrebasedraba- ja polaarpüüdlumekakud ja erinevad veerändlinnud. Jääkarude ja veelindude arv muutub väiksemaks. Loomamaailma tavaliste esindajate hulgas esineb kärp, valgejänes, rebane, lemming, jääkaru, saarmas, lõunapoolsetes piirkondades esineb ka orav. Siin jääb talvituma kakskümmend linnuliiki.

Metsatundra vähekallutatud tasandikku iseloomustab tundra ja metsa taimestik: ilmudes üksikute kõverate ja kännupuudena, lõuna pool sulandub see kogukondadeks.

Metsatundra mitmetasandiline taimestik ühendab puid ja põõsaid. Põhja-Ameerika idaosas kasvavad vaevakased ja polaarpaju peale ka must ja kanada kuusk, aga lääneosas palsaminulg; Koola poolsaarel arukask; ida pool Uurali mäestikuni kuusk; Lääne-Siberis kuusk ja siberi lehis; Putorana platoost ida pool dauuria lehis ja betula exilis; Leena jõest Cajanderi lehis, betula exilis ja põõsaslepp ning Kolõma jõest ida pool kasvab nendega koos kääbus-seedermänd.

Põlisrahvas

Põlisrahvad elavad endiselt looduse läheduses, peaaegu inimtühjas metsatundras, mille elu on alati kujundanud nende riigi eripära ja mis sõltuvad endiselt oma esivanemate kodumaa suurest puutumatusest ökoloogilistest tingimustest. See ei tohiks aga varjata tõsiasja, et seal elavate inimeste algupärane looduslähedane eluviis on aja jooksul muutunud. Traditsioonide säilitamiseks või taaselustamiseks on palju lootusrikkaid lähenemisviise. Enamasti viitab see keelele, materiaalsele kultuurile, kommetele või religioonile. Ainult üksikjuhtudel on neil jõupingutustel kultuurilis-ökoloogiline taust, et edendada metsatundras traditsiooniliste majanduslike meetodite säilimist.

Euraasia metsatundra (läänest itta) olulisemad etnilised rühmad on Fennoskandia langenud aladele saamidneenetsiddolgaanidevengideveenidkorjakid ja itelmeenid. Etnilistest gruppidest mainitud on dolgaanid ainsad, kes enamasti metsatundras elavad. Kõik grupid olid enamasti põhjapõdra-nomaadid. Isegi tänapäeval mängib enamikus nimetatud gruppides põhjapõdrakasvatus enam-vähem olulist rolli.

esmaspäev, 8. jaanuar 2024

Tundra

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tundravöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Arktiline tundra

Tundravöönd on loodusvöönd, mis paikneb Põhja-Ameerika ja Euraasia põhjaosas ning Gröönimaa lõunarannikul.

Kliima

Tundravöö suurim osa paikneb lähisarktilises kliimavöötmes, ülejäänud osa paikneb arktilises kliimavöötmes. Aladel polaarjoonest põhja pool esineb polaaröö ja -päev. Talv on tundravöötmes pikk, külm ja vähe sademeid. Lumikate on õhuke ja sellepärast külmub maapind sügavalt (esineb igikelts). Suvi on lühike, jahe ja niiske. Kuigi sademete hulk on väike, aurumine on veel väiksem ja selletõttu on tundrad liigniisked ja seal on palju soid.

Mullastik

Vööndile on omased teiste seas soostunud ja keltsmullad.

Taimestik

Taimestik ei ole väga liigirikas, taimed õitsevad kiiresti ning enamik taimi paljuneb vegetatiivselt. Kasvavad paljud samblad ja samblikud, puhmastaimed, rohttaimed, kidurad puud ja põõsad.

Loomastik

Paljudel loomadel on tihe karvkate või sulestik ning paks nahaalune rasvkude. Suvel pesitsevad tundras paljud linnud (haned, pardid, luiged jt). Loomadest elavad näiteks põhjapõdermuskusveislumekakklemming.

Inimtegevus

Inimesed tegelevad põhiliselt põhjapõdra kasvatamisega, kalandusega ja jahindusega. Karmide kliimatingimuste tõttu on asustustihedus hõre. Tundras on palju kaevandusi. Põlisrahvad: saamid e laplased, neenetsidtšuktšidislandlased.

tundra

tundra, polaaralade, eriti lähisarktikavöötme maastikutüüp. Madal õhutemperatuur, suur õhuniiskus, lühike jahe suvi, pikk karm talv; igikelts. Mosaiikne puudeta taimkate; taimestiku alusel eristatakse peamiselt sambla-sambliku-, rohu-, puhma- ja põõsatundrat. Mäestikes mägitundra (fjeldtundur).

Tundra nimetus tuleb soomekeelsest sõnast tunturi, mis tähendab kõrget metsatut ala. Tundra esineb kõikjal Põhja-Jäämere rannikul. 

Tundrat võib jagada kaheks:

1.       arktiline – põhjapooluse lähedal

2.       mägitundra e. alpiinne – kõrgel mägedes (sõltub laiuskraadist, vt. täpsemalt kõrgusvööndilisuse alt)

Aasia ja Põhja-Ameerika tundrad on väga sarnased. Neist erineb Euroopa tundra, mis jääb Atlandi ookeani ja sooja Põhja-Atlandi hoovuse  mõjupiirkonda. Kliima on seal Tundra Alaska poolsaarel  merelisem, talv märksa pehmem ja lumerohkem. Sellepärast esineb Euroopa tundras igikeltsa vaid laiguti ning taimestik on rikkalikum.

Lõunas läheb tundra pikkamisi üle metsatundraks. See on kitsas üleminekuala tundra ja okasmetsa vööndi vahel, mida iseloomustavad siin-seal tukkadena kasvavad kuuse-, kase- või lehisehõrendikud. Metsatukkade vahel levib ikka seesama tundra, kuigi taimestik on siin veidi lopsakam. Metsatundra põhjapiiril on puud madalad, sageli poolkuivanud ja kõverad ning kasvavad üksikult. Mida lõuna poole, seda tihedamaks muutuvad metsatukad kuni lähevad sujuvalt üle metsavööndiks.

Iseloomustavaid suurusi:

v     äärmiselt külm kliima;

v     sademeid vähe: tavaliselt alla 250 mm/a;

v     lühike taimekasvuperiood;

v     vähe erinevaid taime- ja loomaliike;

v     suur loomade ja lindude arvu kõikumine suurte rännete tõttu.


reede, 5. jaanuar 2024

Jäävöönd

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jäävöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Jäävööde on värvitud helesinise ja valge värvusega

Jäävöönd ehk jää- ja külmakõrbed on loodusvööndarktilise ja antarktilise geograafilise vöötme osa.

See on Maa poolusi ümbritsev ala, kus maapind on kogu aasta jooksul kaetud lume ja jääga.

Jäävöötme koosseisu kuuluvad arktiline kõrb ja antarktiline kõrb.

Jäävöönd

Jäävööndis on õhutemperatuur kogu aasta alla O °C. Lühikesel suvel levivad lumest vabanenud aladel külmakõrbed. Harilikult tuletab sõna "kõrb" meelde suurt, kuuma, liivaluidetega kaetud maaala. Kuumas kliimas on tõesti kuumakõrbed, kuid nendeni jõuame hiljem. Mis neil siis ühist on? Mõlemas langeb sademeid väga vähe ning taimkate on hõre või puudub hoopis. Kus aga taimi vähe, seal on ka loomariik vaene. Pooluste lähedal on aasta läbi külm, sest päikesekiired langevad sinna suvelgi väga väikese nurga all ning peegelduvad helevalgelt lumepinnalt suuremalt jaolt atmosfääri tagasi. Talvel valitseb ligi pool aastat lausa pimedus - polaaröö. Seda pimedust leevendavad vahel kõrgetes atmosfäärikihtides tekkivad omapärased valgusnähtused - virmalised. Kuna õhk on külm, valitseb jäävööndis laskuvate õhuvoolude tõttu aasta läbi kõrgrõhkkond. Tuul puhub enamasti poolustelt väiksemate laiuskraadide suunas. Sademeid on vähe ja need langevad alati lumena. Et sula esineb harva, siis lumekiht üha pakseneb. Suure surve all tihenevad alumised lumekihid järjest kõvemaks, muutudes lõpuks paksuks väheliikuvaks jääkatteks - mandrijääks. Pealmiste kihtide raskuse tõttu võib see kallakut mööda libisema hakata, moodustades mandriliustiku. Mere rannikul murdub see pankadena vette. Nii tekivad jäämäed, mis triivivad hoovustega soojematele aladele ning on suureks ohuks laevaliiklusele. Kuigi jäämägi võib juba kaugelt näha olla, on raske tema suurust määrata, sest vaid umbes kümnendik sellest on vee peal. Vee all võib jäämägi ulatuda veepealsest osast sadu meetreid kaugemale. Sellega kokku põrgates võib laev puruneda. Pealegi valitsevad jäämägede esinemisaladel tihti udud, mida põhjustab külma jää ja soojema vee kokkupuutumine, ning ohtu ei pruugi lähedaltki märgata. Õnneks on moodsatel laevadel seadmed - radarid, mis ka udus jäämägede eest hoiatavad. Lisaks mandrijääle purustab kivimeid murenemine. Temperatuuri muutudes tekivad kivimitesse paisumise ja kokku tõmbumise tõttu praod. Viimaseid omakorda laiendab pragudesse tunginud ja seal jääks külmunud vesi, sest jää ruumala on vee omast suurem. Kuigi kivimid murenevad polaaraladel kiiresti, on mulla teke väga aeglane. Huumus tekib ju taimejäänustest. Mulda esineb laiguti ja väga õhukese kihina ning taimede kasvutingimused on seal rasked. Taimedest on külmakõrbes sammalde kõrval esindatud vaid vähesed õistaimed (polaarmagun, kivirik). Rannikul leidub samblikke. Polaarpiirkondades esineb elu peamiselt vees. Kuigi meri on käetud paksu jääkihiga, on jää all veetemperatuur siiski üle nulli. Kõiki polaaralade karmi kliimaga kohastunud mereloomi kaitseb külma vastu paks rasvakiht, mis takistab kehasoojuse kadu. Energiat, mis aitab külmale vastu seista, tuleb aga koguda toiduga.

Mereloomade toitumise aluseks on plankton - vees hõljuvad pisikesed elusorganismid: bakterid, vetikad ja mitmesugused selgrootud. Planktonist saavad söönuks nii kalad kui ka Maa suurimad imetajad - vaalad. Kaladest toituvad omakorda veelinnud, hülged ja morsad. Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Seetõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele - lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi - põhja).

Maismaaloomadest on kõige karmima kliimaga kohastunud jääkaru, kelle keha katab tihe valge karvkate. See aitab kehasoojust hoida ja saakloomadele lume taustal märkamatuks jääda. Väiksemaist kiskjaist esineb veidi soojemates piirkondades polaarrebane, kes toitub väikestest närilistest, peamiselt lemmingutest. Viimased vajavad omakorda toiduks taimi, mida kasvab vaid jäävööndi äärealadel külmakõrbetes.

 

Kokkuvõte

 Pooluste lähedal on aasta läbi külm, sest suvel langevad päikesekiired väga väikese nurga all, talvel valitseb ligi pool aastat polaaröö. Külmakõrbes valitseb kõrgrõhkkond, tuuled puhuvad pooluste suunast, sademeid on vähe. Maismaa-aladele koguneb paks mandrijää kiht, mis rannikult merre libisedes murdub jäämägedeks. Polaaraladel kulutab kivimeid tugev murenemine ja mandrijää liikumine. Elu esineb peamiselt meredes, loomade toitumise aluseks on seal plankton. Suvel pesitseb rannakaljudel palju veelinde, kujunevad linnulaadad.

neljapäev, 4. jaanuar 2024

Loodusvööndid

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loodusvöönd

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Loodusvöönd ehk geograafiline vöönd ehk maastikuvöönd on maastikusfääri põhiline jaotusüksus, mis paikneb suure vööndina maakera pinnal. Teda iseloomustavad talle omased kliimataimkateloomastikmullastikveerežiim ja muud tegurid. Maastikusfääri laiusvööndilisust põhjustavad Maa kerakujulisus, telje kallakus ekliptika tasandi suhtes ja Maa tiirlemine ümber Päikese. Loodusvööndite nimetused tulenevad taimkatte iseärasustest – tundravööndrohtlavöönd jne.

Mäestikes vahelduvad loodusvööndid püstisuunas jalamilt tipuni ja selle tõttu tekib kõrgusvööndilisus. Kõrgusvööndite järgnevus sarnaneb enam-vähem laiusvööndite järgnevusega ekvaatorist pooluste suunas.

Maailmameres on tingimused ühtlasemad ja seetõttu ei ole nad hästi eristatavad.

Loodusvööndite maailmakaart

Tavaliselt eristatakse järgmisi loodusvööndeid:

Loodusvööndid on erinevate, neile iseloomulike tingimustega elukeskkonnad. Neid nimetatakse tavaliselt kõige silmahakkavama tunnuse – taimkatte järgi. Omavahel erinevad vööndid kliima, mullastiku, loomastiku, taimestiku ja mitmesuguste välisjõudude iseloomu poolest. Eriti oluline on erinevus sademete hulgas. Sellest sõltuvad paljud teised tingimused ja juba väikesed erinevused loovad soodsa elukoha erinevatele loomadele ning taimedele. Ühte vööndisse võib kuuluda mitu erinevat paikkonda ja isegi neis on erinevad loomad, taimed, mullad jne.

Loodusvööndite piirid ei ole järsud, sest tingimused (eelkõige kliima) muutuvad järk-järgult ja nii tekivad suurte vööndite vahele üleminekuvööndid. Mõnikord vaadeldakse neid ka omaette vöönditena. Sellised on näiteks poolkõrbed, savannid ja segametsad. 

Miks loodusvööndid tekivad? 

Maakeral eristatakse mitut kliimavööndit, kuid isegi ühe kliimavööndi piires ei ole tingimused ühesugused. Tingimuste erinevuse määrab sageli ära geograafiline laius ja asukoht mandril. Erinevad laiuskraadid saavad erineval hulgal päikeseenergiat ja rannikualasid mõjutavad tugevasti ookeanid ning hoovused. Omal kohal on ka pinnavormide mõju: suured mäestikud võivad tekitada “vihmavarju” ning takistavad õhumasside liikumist (erinevus tasandikest).


kolmapäev, 3. jaanuar 2024

Kliimavöötmed

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

MAAILMA KLIIMAVÖÖTMED



Ekvatoriaalne kliimavööde
Ekvatoriaalses kliimavöötmes on alati soe ja niiske. Aasta läbi valitsev kuumus on tingitud selle ala asendist Päikese suhtes. Päikesekiired langevad siia peaaegu alati 90 kraadise nurga alt ja nii saavad ekvaatorilähedased alad palju rohkem soojust, kui teised alad Maakeral. Kuna ekvaatorilähedastel aladel on aasta läbi soe, on sellest tingitud ka püsiv madalrõhkkond neil aladel. Hommikuti on ekvaatorilähedastel aladel sooja umbes 20 kraadi. Päeva jooksul soojeneb õhk päikesekiirte toimel ja soe ning niiske õhk tõuseb üles. Kõrgemale tõustes õhk jahtub ning veeaur ei mahu enam jahedasse õhku ära. Moodustuvad pilved ja pärastlõunal hakkab sadama. Õhtuks on pilved jälle hajunud, kuid nüüd ei jõua silmapiirile vajunud Päike õhku nii palju soojendada ning sademeid tavaliselt enam ei teki. Kuna õhus on väga palju niiskust, siis ei suuda õhk öö jooksul eriti palju jahtuda ja järgmise päeva ilm on enamasti samasugune. Tänu Päikese asendile ekvaatori suhtes, soojale õhutemperatuurile ja rohketele sademetele on ekvaatori ligidal väga lopsakas taimestik ning kliima aasta läbi ühesugune.
Ekvatoriaalsetel aladel laiuvad vihmametsad, kus taimed kasvavad rinnetena. Eristatakse puu-, alusmetsa-, põõsa- ja rohurinnet. Kuna vihmametsad on väga tihedad, siis kulgeb kõige vilkam elu puurindes. Sinna langeb rohkem valgust, kui madalamal asuvatesse rinnetesse. Ka metsa aluspinnal käib vilgas elu, siia on koondunud kõik varjutaluvad organismid. Putukad, ussid ja seened lagundavad intensiivselt mahalangenud taimede osi. Sealsetes metsades kasvab tihedalt koos väga palju erinevaid taimeliike.

Lähisekvatoriaalne kliimavööde
Ekvatoriaalne kliimavööde asub, ekvaatorilähedastel aladel. Päike käib seal kogu aasta vältel väga kõrgelt ning seetõttu saab maapind palju päikeseenergiat. Aastaringselt on sealsetes piirkondades öö ja päeva pikkus enam- vähem ühesugune. Ekvatoriaalses kliimavöötmes ei saa eristada ka aastaaegu. Kogu aasta jooksul valitseb ühesugune ilm, mis on soe (ligikaudu 27°C) ja väga niiske. Sademete hulk on ekvatoriaalses vöötmes väga suur ning sagedased on hoovihma ja äikese esinemine.
Eristatakse kahte piirkonda. Üks on pika (6 kuud ja kauem) vihmaajaga piirkond, kus tingimused põlluharimiseks ja metsakasvuks on väga soodsad, ainult mullad on sageli väheviljakad ja õrnad. Teine on lühikese (kuni 6 kuud) vihmaajaga piirkond, kus sademete hulk ja vihmaaja algus on aastate lõikes üsna muutlik. Mullad on väheviljakad ja metsa ei kasva. Neid alasid mõjutavad passaadid, mis puhuvad külmematelt aladelt soojematele. Nende kaasatoodud õhk soojeneb teel.
Põhiliseks taimkattetüübiks on seal igihaljad vihmametsad. Ekvatoriaalne kliima on näiteks Amazonase jõe madalikul, Kesk-Aafrikas ning Malai saarestikus.

Troopiline kliimavööde
Troopiline kliima on alati soe ja kuiv. Kogu aasta valitseb seal kõrgrõhkkond ja sademeid ei teki. Õhutemperatuur on väga kõrge. Suvel võib temperatuur tõusta päeval isegi kuni 45 kraadini, öösel jahtub õhk kuni 20 kraadini. Talvel on õhutemperatuurid natuke madalamad, päeval 20-25 kraadi, öösel võib temperatuur mõnikord isegi alla nullkraadi langeda.
Troopilise kliima aladele jäävad maailma suurimad kõrbed nagu Sahara, Araabia ja Austraalia. Teistsugune on aga troopiline kliima mandrite idarannikul, kus ookeanidelt puhuvad passaattuuled ning mandrite idaranniku mäestikud põhjustavad sademeid. Need õhumassid toovad rannikualadele piisavalt sademeid ning sellest tulenevalt on neis piirkondades üsna hea kliima, mis meenutab ekvatoriaalset, kuid on inimestele pisut paremini talutav. Sellised piirkonnad on näiteks Brasiilia kagurannik ja Kesk-Ameerika.

Lähistroopiline kliimavööde
Lähistroopilises kliimavöötmes on pool aastat ühe ja pool aastat teise naabriks oleva põhikliimavöötme tingimused. Talvel valitsevad seal parasvöötme ja suvel troopilise kliimavöötme tingimused. Suvel on lähistroopikasse nihkunud passaattuulte vöönd ja kõrgrõhkkond, seega on seal kuumad ja kuivad suved. Mandrite idarannikul puhuvad passaattuuled ookeanilt ja suved on seal niisked. Talvel valitsevad lähistroopikas tsüklonid ja läänetuuled, mis toovad ookeanidelt mandrite läänerannikutele niisket õhku.
Lähistroopiliste alade läänerannikutel on soe ja kuiv suvi ning pehme ja vihmane talv. Idarannikutel on talvel vähe sademeid ja temperatuurid on väga madalad, kuna läänetuuled toovad mandrilt kuiva ja külma õhku. Suved on soojad ja niisked, kuna passaattuuled toovad ookeanilt niisket õhku.

Parasvööde
Parasvööde on ainuke kliimavööde, kus on eristatavad neli aastaaega. Parasvööde asub 40 ja 65 laiuskraadi vahel. Ta esineb nii lõuna- kui põhjapoolkeral. Parasvöötmes on mereline ja mandriline kliima väga erinevad.
Parasvöötme merelise kliimaga alad esinevad mandrite läänerannikutel, kuna parasvöötmes valitsevad läänetuuled, mis toovad ookeanidelt niisket õhku. Merelise kliimaga aladel on jahe ja vihmane suvi. Ookeanidelt kandub rannikule jahedamat õhku, sest vesi soeneb aeglasemalt kui maismaa. Saju tõttu varjutavad pilved tihti taevalaotuse päikesekiirte eest. Talveilmad on tavaliselt pehmed. Ookeanidelt tuleb niisket õhku, millest sademete tekkimisel eraldub soojust. Lumikate on õhuke, sest valdavalt sajab lörtsi, kuna õhutemperatuur on tavaliselt nulli ringis.
Parasvöötme mandrilise kliimaga alad on 40. ja 65. laiuskraadi vahelised mandrite sisealad ja idarannikud. Seal valitsevad läänetuuled ja niiskus ei jõua mandrite sisealadele ning idarannikule. Suved on üpris palavad, päiksepaistelised ja kuivad, vihma sajab harva. Ka talvel sajab harva. Lumekate on vaatamata sellele paks, kuna sulailmu on harva..
Parasvöötme merelises kliimas kasvavad paljud taimed hästi, kuna niiskust on piisavalt ja talved pole eriti külmad. Parasvöötme mandrilises kliimas on aga tihti taimede kasvuks vett vähe ja talved on väga külmad. Seal esineb isegi kõrbeid.


Lähispolaarne kliimavööde
Lähispolaarses kliimavöötmes on suved suhteliselt jahedad ja talved väga külmad. Seda kliimat esineb nii põhja- kui lõunapoolkeral. Suvel on lähispolaarses kliimavöötmes parasvöötme kliimatingimused. Seda mõjutab päikesekiirguse väike langemisnurk, mistõttu päike ei suuda seda ala isegi suvel küllalt soojendada. Suvised temperatuurid jäävad tavaliselt 10 kraadi piiresse. Talved on väga külmad, kuna Päike käib väga madalalt ja poolustelt puhuvad tuuled toovad kaasa väga külma õhku.
Taimede kasvuks on lähispolaarsed kliimatingimused ebasoodsad. Neis piirkondades peavad vastu ainult samblad, mõned rohttaimed, madalad puhmastaimed ning samblikud.
Lähispolaarses kliimavöötmes esineb maa sees igikelts - mitme meetri paksune jääkiht, mis ei sula isegi suvel üles. Igikelts tekib tänu väga külmale talvele ja jahedale suvele.


Polaarne kliimavööde
Polaarses kliimavöötmes esineb aastaaegadest ainult talv. Seal esineb polaaröö ja polaarpäev, vastavalt sellele erineb ka temperatuur. Polaarpäeval, kui Päike paistab pool aastat järjest, tõuseb õhutemperatuur isegi 10-15 külmakraadini. Talvel, kui Päikest sealsetele aladele üldse ei jõua, on külma isegi kuni 50 kraadi. Polaarkliima on väga külm ja kuiv. Seal ei saja peaaegu üldse, kuna õhus on väga vähe niiskust. Sellest hoolimata on polaaraladel püsiv paks lumikate. Kohati võib Antarktikas lume paksus ulatuda kuni 4 kilomeetrini. See on tingitud püsivalt külmadest ilmadest, nii et lumel pole võimalust ära sulada. Polaaraladel jääb ka kõige soojema kuu keskmine temperatuur alla null kraadi. Polaaraladel peavad vastu vaid vähesed loomaliigid, kuid ühe liigi isendite arvukus on suur. Lindudest pesitsevad suvekuudel Arktikas või Antarktikas kotkad, kullid, kakud, ännid ja aulid. Antarktikas elavad pingviinid, kellest keiserpingviinid ja adeelia pingviinid pesitsevad ka Antarktika mandril, teised pesitsevad lähedal asuvatel saartel.