Vana-Hiina

Hiinat piiravad põhja poolt Mongoolia tasandikud, läänest aga Tiibeti mägismaa. Hiinat läbivad mitmed suured jõed, millest olulisemad on Huang He (ehk Kollane jõgi) ja Jangtse.
Rohkem kui 2000 a. eKr sai Huang He orus alguse põlluharimine ning edenes siidiussikasvatus. Umbes 1700 eKr tekkisid Huang He orus esimesed linnad. Seal osati valmistada pronksist tööriistu ja relvi ning arvatavasti samal ajal leiutati ka kiri. Esialgu allusid linnad piiramatu võimuga kuninga ülemvalitsusele, kuid aja jooksul tekkisid Hiinas mitmed sõltumatud riigid.  Hiljem levis asustus ka Jangtse piirkonda.
3. saj. eKr allutas ühe Hiina riigi valitseja kõik teised riigid oma võimule ning rajas Hiina keisririigi. Valit-seja võttis nimeks Shi Huangdi – esimene keiser. Keisri võim oli piiramatu, ta oli samaaegselt seaduse-andja, ülemkohtunik, sõjavägede kõrgem juhataja ja ülempreester, ning teda peeti Taeva pojaks. Keisrivõim püsis Hiinas kogu vanaaja vältel (vaheaegadega ka kesk- ja uusajal), vaatamata ajutistele sisesegadustele ja hiljem ka naabrite sissetungidele.
5. saj. eKr alustati Hiina põhjaaladel erinevate kaitsemüüride rajamist, millest hiljem kujunes Suur Hiina müür. Müüri ehitamine jätkus 16. sajandini; selle eesmärk oli kaitsta end põhjapoolsete rändhõimude, vara-sematel aegadel eriti hunnide vastu.
Hiinlased tegelesid ka ise naaberalade ründamisega – nt 2.-1. saj. eKr vallutati Tiibeti mägismaa põhjaosa ja osa Kesk-Aasiast. Selle piirkonna kaudu kulges Siiditee – peamine ühendustee Hiina ja läänepoolse maailma vahel. Siiditee võimaldas kaubavahetust Iraani, Mesopotaamia ja Vahemeremaadega, seda mööda jõudsid Hiinasse ka Euroopa rändurid ja maadeavastajad.
Vana-Hiina kultuuri- ja teadussaavutuste hulka kuuluvad hiina kirjamärgid ehk hieroglüüfid (mida oli tu-handeid), paber, trükikunst, kompass, püssirohi, ilutulestik, algeline seismograaf, siid ja siidimaalid. Hiinast pärinevad ka esimesed maakaardid ning vanim säilinud arstiteaduslik käsiraamat. Hiinlased oskasid koosta-da üsna täpseid kalendreid.
6.-5. saj. eKr elanud hiina õpetlane ja filosoof Konfutsius (ehk Kong Fuzi) lõi konfutsianismi nime all tun-tuks saanud õpetuse. Konfutsiuse arvates pidid ühiskonna alustugedeks olema traditsioonid ja tavad, austus oma vanemate ja üldse vanemate inimeste vastu. Igaüks pidi teadma oma kohta ja rolli elus ning seda täit-ma, kõik pidi aga alguse saama heast valitsejast, kes oskaks endale õigeid nõuandjaid valida. Kindlasti ei tohtinud Konfutsiuse arvates kaasinimeste vastu ülekohtune olla: „ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid“.
Konfutsiuse õpilased kirjutasid tema mõtteterad üles ning levitasid neid pärast õpetlase surma. Konfutsia-nism leidis Hiinas väga palju pooldajaid, kelle hulka kuulus ka enamik Hiina hilisematest keisritest.

Mütoloogiline ajastu (u 3500 – u 2000 eKr)

Mütoloogilisel Xia dünastia eelsel perioodil olevat Hiinat valitsenud kolm monarhi ja viis keisrit. Nendega, enam mütoloogiliste valitsejate ja kultuuriloojatega, seotud ajavahemikuks oli umbes 3500 eKr kuni 2000 eKr. Esimesele neist, Fu Xile, omistatakse ka hiina hieroglüüfkirja ja guade loomine.

Xia dünastia võimu all olnud ala

Xia dünastia (u 2100 – u 1600 eKr)

 

Xia dünastia (hiina 夏朝, Xiàcháo) oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr. Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.

Xia dünastia võimu all olnud ala

Xia dünastia (hiina 夏朝, Xiàcháo) oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr. Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.

Shangi riigi ala

Shangi ja Yini dünastia (u 1700–1046 eKr)

 

Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina teine (16. – 11. sajandi) dünastia. Selleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks. Shangi dünastia valitses Põhja-Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr. Shangi alad piirnesid Vaikse ookeani, Tiibeti kõrgmaa ja Gobi kõrbega. Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast on säilinud kirjalikke mälestisi. ^[1] Shangi aegadest on säilinud palju esemeid ja nende seas kirjutisi pronksnõudel ning ennustusluudel. Sellest ajajärgust on leitud kokku üle 150 000 ennustusluu. Vanemate sellest ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanuseks on dateeritud 1500 eKr. ^[2] Eriti hästi tuntakse hilisemat Yini (殷) ajastut. Kokku on teada 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.
Shang-Yini dünastiate ajal oli riigi eesotsas kuningas (wang), talle kuulus kogu maa. Ühiskonnas etendas peaosa sugukondlik ülikkond, tegemist oli laguneva sugukondliku korraga, milles suuremal või vähemal määral tekib juba orjus. Kuningas (wang) oli suguharus niihästi ilmaliku kui ka vaimse elu juhtija; tema tõi ohvreid ja temale allus kogu administratsioon. Kuid ta võimu piiras “suurte ja väikeste” nõukogu. Shang-Yini dõnastia riigi pealinn muutus pidevalt, nii et lõpuks ulatus nende arv kuueni. Üks neist kandis nime Zhengzhou, selle müüride vahel paiknesid palee- ja kultusehooned. Linnamüür oli ehitatud savitellistes ning oli 7 km pikk ja 9 meetrit kõrge. Väljapoole jäid elamu- ja töörajoonid, kus paiknesid luu-, pottsepa- ja pronksitöökojad.
14. sajandi algul eKr rajas Shangide kuningas Pangeng Huani jõe äärde oma Yini nimelise pealinna, mis asus 2 km põhja pool praegusest Anyangi linnast. Tegemist oli esimese püsiva pealinnaga Hiina ajaloos. Selles valitsenud Shangi dünastia kuningaid on nimetatud Yini dünastiaks.

Shangi riigi ala

Shangi riigi ala

Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina ajaloo teine dünastia. Tolleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks.
Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr.
Shangi dünastia järgnes legendaarsele Xia dünastiale ning sellele järgnes Zhou dünastia.
Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast pärineb kirjalikke mälestisi. Eriti hilisemat perioodi Yini ajastut (殷) on hästi uuritud. On teada kokku 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud ka Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.

ÜlevaadeRedigeeri

Shangi dünastia rajas üks hõimujuht, kes oli edukalt mässu tõstnud Xia dünastia viimase valitseja vastu.
Riigi pealinn Hao (Háo)^[viide?] asus arvatavasti praeguse Shandongi provintsi alal. Hilisemate ürikute järgi tõstsid Shangi valitsejad kuus korda pealinna ümber. Viimasel korral viis kuningas Pan Geng (盤庚; Pán Gēng) pealinna üle Yini. Et seni ei ole ülejäänud viie pealinna jäänuseid leitud, ei pea paljud ajaloolased teadet selle ümbertõstmise kohta usaldusväärseks.

Oraaklikiri kilpkonnakilpidel

Yini ajastut peetakse Shangi dünastia kulminatsiooniks, mistõttu seda nimetatakse sageli ka Yini dünastiaks.
Shangi dünastia viimane kuningas Di Xin (帝辛, Dì Xīn; tuntud ka nime Zhou (紂; Zhòu) all) oli eriti pillav ja sadistlik. Kui otsustavas lahingus jooksis tema armee mässajate poolele üle, võttis ta endalt elu. Nimi Zhòu on Hiinas tänini türannia ja vägivallavõimu sünonüüm.
Pärast Shangi dünastia langust vandusid kuningliku suguvõsa liikmed truudust uutele Zhou kuningatele ning võtsid perekonnanimeks Yin. Sealt saigi see perekonnanimi alguse. Neist said Zhou kuningate vasallid, kes teenisid kuningaid ka ministritena. Hilisematel teadetel, mis pärinevad ka Hiinast ja Koreast, asus Yini prints koos kaaskonnaga elama tänapäeva Phyŏngyangi lähedale ning rajas seal esimese Korea riigi.
Shangi riik lagunes 11. sajandi keskel eKr., kui selle vallutas endine liitlane Zhou riik. Pärast Shangi vallutamist võtsid Zhou kuningad üle enamiku Shangi kultuurile ja poliitilisele süsteemile omastest joontest.

Yini varemedRedigeeri

20. sajandi alguses avastati Henani provintsist Anyangi linna lähedalt hilise Shangi dünastia pealinna varemed (Yinxu). Peale paleede ja templite vundamentide kaevati sealt välja muuhulgas 11 kuningahauda, kust on seni leitud üle 10 000 pronks-, nefriit-, luu- ja keraamilist eset ning samuti üle 20 000 oraakliluu, mis annavad andmeid tollase poliitika, majanduse, kultuuri, religiooni, geograafia, astronoomia, kalendri, kunsti ja meditsiini kohta. Yini varemed on kõige tähtsamad arheoloogilised avastused Shangi riigi kohta.

TerritooriumRedigeeri

Shangi riigi territoorium ulatus Ida-Hiina merest praeguse Shaanxi provintsi läänepiirini ning põhjas praeguse Liaoningi provintsini. Seega hõlmas ta Huang He kesk- ja alamjooksu ning ka osa Jangtse jõest.

RiikRedigeeri

Shangi riik kujutas endast linnade ja linnale kuuluvate maade ühendatud võrgustikku. Shangi asulate sekka kuulus ka külasid, kus elasid rahvad, kellega Shang sageli sõjajalal oli. Seega moodustas Shang asulate liidu, mitte ühtse territooriumiga ja kindlate piiridega riigi selle sõna tänapäevases tähenduses. Sellel asulate liidul puudus ametkond ja ta oli peamiselt kuningliku majapidamise laiendus. Shangi kuningas delegeeris harva oma võimu kellelegi edasi, või kui, siis ainult oma lähedastele sugulastele või järglastele.

Zhou dünastia (1066–256 eKr)

 

Zhou (hiina keeles 周朝 Zhōu Cháo) oli dünastia Hiinas 1045 eKr kuni 256 eKr.

Huang He lisajõe Wei orgu hakkas II aastatuhande keskel eKr asunduma Zhou suguharu.
“Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tsest (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilise tähtsusega oli hobusekasvatus, millest annab tunnistust asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks 22 nimetust. Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli "kung". Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.
Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid paikseks muutumist. Peale steppide ja metsade oli seal häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkas zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, muuhulgas ka põlluharimise juhtijaks. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”.
Zhou suguharu liikus mööda Wei jõge pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks sai Hao linn (praegu Xi'an). XIII sajandil hakkas Zhou tungima Shangi dünastia valdustesse. Et kaitsta oma piire vaenulike barbarlike suguharude vastu, pöördus Shangi keiser (wang) sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Shangi keisrilt autasu (too andis Zhou valitsejale tiitli (xi bo) – Lääne valitseja.
Esimeseks xi bo'ks sai Tse Li, kelle pojast Chang'ist sai hiljem Shangi vastaste hõimude koalitsiooni initsiaator. “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi ja Shangi keisrilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.
Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Shangi riiki, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Jätkusid barbarite pealetungid millega kaasnesid rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Zhòu Xīn (mitte ajada segi Zhou dünastiaga) kurnas rahvast suure maksukoormaga, vasallid läksid üle mässajate poole, keda juhatab Wu Wang, Zhou hõimu juht või pealik.
Kasutades Shangi riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas (???) Mu-ö (???) orus kokku Shangi viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang 1027. eKr Zhòu Xīni sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustab legend, põgenes Zhòu Xīn oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi 11. sajandil eKr purustas Zhou hõim Shangi riigi. Wu Wangist saab Zhou dünastia rajaja, kelle valitsemisel riik elab saavutab taas õitsengu. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinast.
Ida-Zhou riigi ajal (8.-3. sajand eKr) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see 5.-3.sajandil eKr, mil Hiina oli jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).
6.-5. sajandil eKr (teiste andmete järgi 650. aasta paiku) võeti kasutusele raud. Hakkas kujunema maaeraomandus (mis vormistati 4. sajandil eKr Qini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), moism (mo-jia, Mo Di) ja nominalism (min-jia) + yin-yang-jia.
Keisrid lasevad kaevata kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotatakse üheksaks ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks.
Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ning ühise karjamaa tarvitamine. Arenes siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra-, kaubavahetuse- ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 a. vanuseni.
Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II aastatuhandest eKr. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati umbes 10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) Umbes 112. eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel. Umbes 105 a leiutatakse Hiinas paber.

Valitsus ja halduskorraldusRedigeeri

Zhou riiki valitses kuningas (wáng 王), kelle võim hiljemalt 8. sajandist eKr oli vaid sümboolne. Tegelik võim oli nominaalselt kuningale alluvate feodaalsete maaisandate käes, kellest suurem osa kuulus pärusaadlisse. Hilisemas hiina ajalookirjanduses on usutud, et Zhou riigi haldus oli korraldatud ideaalset valitsust ja riigikorraldust kirjeldava teose "Zhou kombed" ("Zhōulǐ" 周禮 / 周礼) järgi, mida tänapäeval peetakse siiski suhteliselt hiliseks utoopiliseks kirjelduseks.^[1]

HaldusjaotusRedigeeri

Zhou riigi halduskorraldus oli feodaalne. Maad, mis ei allunud otse kuningale (wáng 王), olid jagatud eri tähtsusega lääniisandate ehk maaisandate (hiina keeles zhūhóu 諸侯 / 诸侯) vahel, kelle lääne nimetati riikideks (h.k. guó 國 / 国). Zhou riigis jagunesid lääniisandad viieks järguks:^[1]

1. Vürstid (gōng 公)
2. hóu 侯
3. bó 伯
4. zǐ 子
5. nán 男

Iga maaisand pidas üleval kuningliku domeeni eeskujul organiseeritud, kuid sellest väiksemat haldusaparaati. Maaisandad pidid regulaarselt kuninglikus õukonnas audientsil käima. Kuningas kontrollis maaisandate tegevust kuninglike inspektorite (dàfū jiàn 大夫監 / 大夫监) abil.^[1]

ValitsusRedigeeri

Väidetavalt sai Zhou riigi kuningas nõu usaldusväärsetest hõimlastest koosnenud Vanemate (zhǎnglǎo 長老 / 长老) nõukogu käest, kes jagunesid kaheks kategooriaks:^[1]
1. Kolm vürsti (sāngōng 三公):

• tàishī 太師 / 太师
• tàifù 太傅
• tàibǎo 太保

2. Kolm üksiklast (sāngū 三孤) ehk Kolm nooremat (sānshào 三少):

• shàoshī 少師 / 少师
• shàofù 少傅
• shàobǎo 少保

Üldhaldus (eriti kuninga domeeni haldamine, vähemal määral ka terve Zhou riigi valitsemine) oli Kuue ministri (liùqīng 六卿, ka liùguān 六官) kätes, kes valitsesid kuue miminsteeriumilaadse "ameti" (liùguān 六官) üle.^[1]

1. haldus-, rahandus-, maksu- ja personaliküsimustega tegelev "taevaamet" (天官 tiānguān), mille üle valitses peaminister (冢宰 zhǒngzǎi)
2. hariduse, moraali, äritehingute, põllumajanduse, metsanduse ja kaevanduste eest vastutav ning kohalike omavalitsuste üle kontrolli korraldav "maaamet" (地官 dìguān), mille üle valitses haridusminister (司徒 sītú)
3. riituste, taigade ja nendega seodnuvate kommete täitmise eest vastutav "kevadeamet" (春官 chūnguān), mille üle valitses riitusteminister (宗伯 zōngbó)
4. sõjandusasjade eest vastutav "suveamet" (夏官 xiàguān), mille üle valitses sõjaminister (司马 / 司馬 sīmǎ)
5. karistuste eest vastutav "sügiseamet" (秋官 qiūguān), mille üle valitses justiitsminister (司寇 sīkòu)
6. 60 varustamise ja ehitusprojektide korraldamisega tegeleva allameti eest vastutav "talveamet" (冬官 dōngguān), mille üle valitses tööminister (司空 sīkōng)

Chunqiu ehk kevadete-sügisete ajastu (722–476 eKr)

Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu (476–221 eKr)

Sõdivad riigid 350 eKr

 

Sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhànguó Shídài) oli periood aastast 475 eKr kuni aastani 221 eKr. Songi dünastia aegne ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutab ajastu alguse aastasse 403 eKr. Tegemist oli segase ajaga, kui Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud ja kohalikud vürstid hakkasid end kuningateks nimetama. Ida-Zhou dünastia alguses olnud 150 vasallriigist oli ajajärgu alguseks saanud umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel tolleaegses poliitikas oma osa mänginud rändrahvad põhjas ja hõimud läänes. Perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ja liitis endaga ülejäänud kuus. Sellega algas Hiinas keisridünastiate ajastu.
Jätkusid eelmisel ajastul alanud suured muutused. Hüljati vanu traditsioone ja kerkis esile uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast koos raua ja rauast tööriistade levikuga tõid uue külluse ning kaubanduse ja linnastumise seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Koos sellega puhkes õitsele täiesti uus kultuur, milles arenesid välja omanäoline filosoofia, kirjandus ja teadus.

Sõdivad riigid 350 eKr

Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (hiina keeles lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhanguo Shidai, Zhànguó Shídài)) oli Vana-Hiina ajaloos periood aastatel 475 eKr – 221 eKr.
Ajavahemikku alates Vana-Hiina ühendamisest 770 eKr kuni taasühendamiseni Qini dünastia poolt 221 eKr on alates Hani dünastia ajast hakatud jaotama Chunqiu ajastuks ja sõdivate riikide ajastuks. Sellel jaotusel on kokkuleppeline iseloom, sest neid kahte ajastut ei lahuta mingi väga suur sündmus. Seetõttu on hiina ajalookirjutuses ajastute piiri üle vaieldud. Näiteks Songi dünastia aegne tähtis ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutas ajastute vahelise piiri hoopis aastasse 403 eKr.
Sõdivate riikide ajastu oli segane aeg. Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud. Hiljem hakkasid vürstid end kuningateks nimetama, võrdsustades end sellega Zhou kuningatega. Perioodi alguses oli praegustel Hiina aladel umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel nomaadrahvad põhjas ja hõimud läänes, kes samuti etendasid tolleaegses poliitikas oma osa. Umbes perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ülejäänud kuus. Hiina ajaloolased peavad seda sündmust Hiina vanaaja lõpuks ning alustavad sealt keisridünastiate ajastut.
Nagu ka eelnev Chunqiu ajastu, oli võitlevate riikide ajastu pöörete ja muutuste aeg. Hüljati traditsioone ja tekkis uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast viis filosoofia, kirjanduse ja teaduse õitsengule. Kaubandus ja linnad saavutasid seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Perioodi alguses eksisteeris umbes 16 vürstiriiki. Zhou kuningas oli sel ajal juba tähtsusetuks muutunud. Aastal 403 jaotati Jini riik (晉) kolmeks riigiks: Wei riik (魏), Zhao riik (趙) ja Hani riik (韓). Kuigi see jaotumine leidis aset alles 403 eKr, käsitletakse seda enamasti Chunqiu ajastu sündmusena. Jini riik oli hilise Chunqiu ajastu tugevaim riik. Sisekonfliktide tõttu oli aga vürstlik dünastia hävinud, nii et isandata jäänud riik jaotati riigi kolme vägeva vahel. Nende kolme riigi vahel olid traditsiooniliselt head suhted. Teised tolleaegsed võimsamad riigid olid Qi riik (齊), Yani riik (燕), Chu riik (楚) ja Qini riik (秦). Perioodi keskpaigaks olid ülejäänud riigid inkorporeeritud nende seitsme riigi koosseisu, mida peamiselt mõeldaksegi sõdivate riikide all.

Wei riik oli esimene, kus algasid ühiskondlikud reformid. Eelkõige reformiti ametnike süsteemi. Amet ei läinud enam edasi isalt pojale, vaid ametisse hakati määrama võimekaid inimesi. Enam ei pööratud tähelepanu päritolule, vaid ametisse võisid saada ka mitteaadlikud. Ka sõjaväes loobuti traditsioonilisest korrast, mille kohaselt ohvitserideks said olla ainult aadlikud. Esimest korda said sõjaväelises karjääris määravaks teened: edukaid ohvitseri ülendati auastmes, ebaedukaid degradeeriti. Nõnda võisid ohvitseriks saada isegi lihtsõdurid. Uus põllumajanduspoliitika julgustas talupoegi kasvatama rohkem teravilja. Peale selle reformiti kohtusüsteemi ja anti välja seaduseraamat, mis ühtlustas kohtumõistmist.
Wei reformid tugevdasid riiki, nii et Wei riik oli varsti kõige tugevam. Kohe järgiti Wei eeskuju teistes riikides, kõigepealt Chu ja Qini riigis, mis paiknesid tollase Hiina äärealal. Chu riigi keskus oli lõuna pool Jangtse jõge. Algselt ei kuulunudki see ala Zhou riigi koosseisu. Qini riik sai vürstiriigiks alles Ida-Zhou dünastia alguses. See asus maa loodepiiri ääres. Mõlemat riiki peeti poolbarbariteks ja naeruvääristati.
Qini riigis oli reform kõige radikaalsem. Talupoegade kinnistatus maa külge ja läänisüsteem kaotati. Selleasemel jagati maa otse talupoegadele. Nii vabanesid talupojad pärisorjusest ja said isiklikult vabaks. Ametnikele ei läänistatud enam maad, vaid maksti palka. See süsteem suurendas ühtlasi ametnike lojaalsust, sest nad ei saanud ilma ametita enam ära elada. Erilist rõhku pandi sõjaväeteenistusele. Aadlikud, kellel polnud sõjalisi teeneid, kaotasid automaatselt oma seisuse. Sõjaväeteenistuses määras tasu tapetud vaenlaste arv. Kes tappis rohkem vaenlasi, sai rohkem tasu, mis võis seisneda näiteks ka aadliseisusesse tõstmises. Ka Qini riigis reformiti kohtusüsteemi. seadused hakkasid kehtima kõigi inimeste jaoks. Nimelt oli aadlike (st kõigil nende, kes olid sõjaväeteenistuses silma paistnud) jaoks varem kehtinud leebemad karistused. Läänisüsteemi kaotamine tekitas ka vajaduse muuta haldussüsteemi. Sellepärast viidi sisse haldusüksus maakond (縣). Need reformid panid aluse hilisemale Hiina ühendamisele.
Ajastu keskpaigaks olid suured riigid annekteerinud kõik väiksemad riigid, nii et nende vahel ei olnud enam puhvertsoone. Suurte riikide vaheline võitlus muutus nüüd aina vihasemaks. Eriti Qini riigi sõjaline jõud muutus aina ilmsemaks, nii et mõnikord sõlmisid ülejäänud kuus riiki Qini vastu liidu. Osava diplomaatia, hirmutamise ja äraostmise teel ning paljude valitsejate oportunismi, omavahelist rivaalitsemist ja lühinägelikkust ära kasutades õnnestus Qinil need liidud alati lõhkuda.
Aastal 247 eKr astus Qini riigi kuningatroonile 13-aastane Zheng. 22-aastaselt sai ta enda kätte kogu võimu ja alustas vallutussõda. Aastal 230 eKr langes Qini armee ohvriks esimesena Hani riik, mis oli kõige nõrgem. Aastal 228 eKr vallutati Zhao riigi pealinn ja Zhao kuningas võeti vangi. Ühel Zhao printsil õnnestus põgeneda ja vastupanu osutada, kuid 222 eKr võeti ka tema vangi. Yani riigi kroonprintsi algatatud atentaat Qini kuningale andis Qini kuningale teretulnud ettekäände Yani riigi ründamiseks. Yani pealinn langes 227 eKr. Aastal 225 eKr ründas Qini riik Wei riiki. Pealinna kolmekuise piiramise järel andis Wei kuningas alla. Aastal 224 eKr oli järg lõunas asetseva Chu riigi käes. Kui lõpuks 221 eKr tungis Qini armee Qi riiki, ei osutatud peaaegu mingit vastupanu.
Pärast kogu maa ühendamist laskis kuningas Zheng kuulutada end Hiina esimeseks keisriks (Shi Huangdi) ning rajas esimese keisridünastia – Qini dünastia.

Majandus

Sõdivate riikide ajastus viidi peaaegu kõikides riikides ellu reformid, mis läänisüsteemi kaotasid ning vabastasid talupojad seotusest maa külge. Põllumajanduses asendati hiigelmajandid suurelt jaolt taludega. See nõudis ka maksusüsteemi reformi. Nüüd määras talupoegade riigimaksud maaomand.
Erilise õitsengu saavutas kaubandus. Mõnede kaupmeeste rikkus oli võrreldav kuningate omaga. Neil olid kaubandusjaamad ja teabevõrgud mitmes riigis. Kaupmees Lü Buwei sai koguni Qini riigi suurvesiiriks.
Käsitöönduses omandas suure tähtsuse eriti soola- ja maagikaevandamine.

Teadus ja tehnika

Sõdivate riikide ajastu suurim tehniline uuendus oli rauast tööriistade kasutuselevõtt. Mitte ainult käsitöös, vaid ka põllumajanduses ja sõjatehnikas sai pronksi asemel valdavaks materjaliks raud.
Sõdivate riikide ajatust on säilinud mõned väga silmapaistvad niisutussüsteemid, sealhulgas Dujiangyani niisutussüsteem, mis tänini kaitseb Sichuani katelorgu kevadise suurvee ja suvise kuivuse eest. Juba sel ajal hakati rajama Suurt Hiina kanalit.
Kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu rajasid põhjapoolsed riigid Qin, Zhao ja Yan müüri, mis pani aluse hilisemale Hiina müürile.
Sõdivate riikide ajastul avastasid hiinlased magneti kasutamist ilmakaare näitamiseks (kompass). Nad valmistasid magnetist lusika ning paigaldasid selle siledale vaskplaadile. Lusika käepide näitas alati lõuna poole.
Sõdivate riikide ajastust pärinevad esimesed teated akupunktuuri kasutamisest.
Sõjapidamine oli tolle aja riikide püsimiseks hädavajalik. Nii tehti tol ajal sõjapidamises palju uuendusi. Talupoegade vabastamine ning sõjaväeteenistuse avamine ka talupoegadele suurendas jalaväelaste arvu. Jalaväest sai valdav väeliik. Yani riik võetis esimesena kasutusele ratsaväe, mille tehnika võeti üle nomaadidelt. Kiiresti asendusid sõjavankrid kiiresti liikuvate ratsanikega. Sõdivate riikide ajastul võeti peale selle Hiinas kasutusele amb. Täiustati ka piiramis- ja kaitsetehnikat, nii et linnade piiramine võis kesta aastaid.

Kultuur

Sõdivate riikide ajastul oli ka hiina filosoofia õitseng. Õhkkonnas, kus vürstid konkureerisid võimu, tehnoloogiate ja ideede pärast, rändasid paljud mõtlejad koos oma järgijate ja kaaskondadega riigist riiki, lootes leida valitsejat, kellele nende ideed meeldivad. Paljud neist filosoofidest olid ka andekad kirjanikud ning nendest on järel arvukaid teoseid, mida tänini kasutatakse hiina koolides arhailise hiina keele õppematerjalina.
Eriti silmapaistev on Chu riigi luuletaja Qu Yuan, kelle looming on tolles ajas ainulaadne. Tollal olid käibel suhtelised lühikesed luuletused, värsipikkusega neli kirjamärki. Qu Yuan kirjutas aga väga pikki ja suhteliselt vabas vormis luuletusi, mis on täis tundeid. Talle omistatakse umbes 20 luuletust, millest silmapaistvamad on "Lahkumisvalu" (離騷, Li Sao, Lí Sāo) ja "Küsimused Taevale" (天問, Tian Wen, Tiān Wèn). "Lahkumisvalus" väljendas ta valu lahkumise puhul armastatud kuningast. "Küsimused Taevale" väljendavad tagakiusatud luuletaja meeleheidet küsimustena Taevale. Tunderikkad värsid on tolle aja kohta ainulaadsed.
Sõdivate riikide ajastust pärinevad ka hiina maalikunsti vanimad leiud.

Pärsia Impeerium ja Iraan

Ajalooliselt pole Pärsia rahvust kunagi olemas olnud.  Pärsia rahvaste riike võib nimetada Iraani riikideks. Nendeks on Pärsia Impeerium, Ahhemniidide riik Pärsia Islamivabariik, Seleukiidide riik, Sassaniitide riik, Partia Riik jne... Ahhemeniidide riik
550 eKr–330 eKr
Valitsusvorm	Monarhia
Pealinn	Babülon, Pasargadae, Ekbatana, Susa, Persepolis
Religioon	Zoroastrism

Ahhemeniidide riik (suurriigina ka Pärsia suurriik) oli esimene Iraani riik. Selle valitsejad olid Ahhemeniidid, kelle järgi riiki nimetataksegi.
Riik sai alguse Meedia riigi liidendamisest Vana-Iraani valitseja Kyros II poolt 550 eKr. Ahhemeniidide valitsemisele tegi lõpu Aleksander Suure vallutus 330 eKr.
6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius see tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid, kokku ligikaudu 8 miljonit km².
5. sajandil eKr elas Ahhemeniidide riigis ligikaudu 50 miljonit inimest ehk arvatavalt 45% maailma rahvastikust; ühegi impeeriumi elanikkonna osakaal maailma rahvastikus pole varem ega hiljem nii suur olnud.

Ahhemeniidide riik esineb Lääne ajalookirjutuses eelkõige kreeklaste vastasena. Markantsemad sündmused on selles seoses Maratoni lahing 490 eKr ja Salamise merelahing 480 eKr Kreeka-Pärsia sõdade ajal ning Aleksander Suure vallutusretk 334–330 eKr. Selline vaatenurk on varju jätnud Ahhemeniidide riigi olulise osa Lähis-Ida ajaloos ning uuemate uurimuste valguses ka Vana-Kreeka arengus. Vanas Testamendis näidatakse pärslasi soodsas valguses: nad on juutide vabastajad ning nende religiooni ja kultuuri toetajad. 220 aastat kestnud Ahhemeniidide riigi tähtsus ajaloos on siiski palju suurem. Nimelt oli tegu esimese korraga ajaloos, mil kogu Lähis-Idal oli üks valitseja. Kultuurilised, teadusalased ja majanduslikud saavutused olid riigi enese seisukohast palju olulisemad kui sõjad kreeklastega ja ülestõusud provintsides.

Ajalooallikad

Allikad Ahhemeniidide riigi kohta on piiratud. Laias laastus jagunevad need kolme põhilisse rühma: arheoloogilised leiud, epigraafilised andmed ja Kreeka ajalookirjutus. Seejuures on arheoloogilised ja epigraafilised allikad tihedalt seotud, kuna paljud tekstid ja raidkirjad on tulnud ilmsiks väljakaevamistel. Arheoloogilised andmed piirduvad mõnede eranditega üldiselt suurte kuninglike residentsidega nagu Susa, Persepolis ja Pasargadai; valdav osa Ekbatanast jääb selle peale ehitatud Hamadāni linna alla. Üksikuid leide pärineb ka Väike-Aasiast, Mesopotaamiast, Egiptusest ja riigi idapoolsetest osadest. Mainimist väärivad eelkõige paleekompleksid, mis on suures osas läbi uuritud, ning arvukad väikeesemed.
Epigraafilised allikad ei ole kuigi informatiivsed, kuna peamiselt on tegemist formaalsete kuninglike raidkirjadega, mis osaliselt kattuvad. Ainukesena tõuseb esile Behistuni raidkiri, mis kujutab endast üksikasjalikku Dareios I tegude kirjeldust. Lisaks on olemas haldusliku iseloomuga ülestähendused Persepolisest, mis annavad elava mulje majandus- ja igapäevaelust Pārsās endas, kuid need ei ole veel lõplikult läbi uuritud.
Uurituim ja tuntuim allikate rühm on Kreeka ajaloolaste teosed. Esmajoones tuleb nimetada Herodotost, kes annab oma "Ajaloos" põhjaliku kirjelduse Ahhemeniidide riigist ja selle ajaloost kuni 5. sajandi alguseni eKr, kelle väidetesse tuleb aga kohati suhtuda teatud ettevaatusega. Peale selle kuuluvad oluliste allikate hulka muu hulgas Xenophoni "Anabasis", "Hellenika" ja "Kyroupaideia", Plutarchose Artaxerxes II elulugu, Quintus Curtius Rufuse, Arrhianose ja teiste Aleksander Suurest kirjutanud ajaloolaste ning üldajalugude autorite Junianus Justinuse ja Diodorose teosed. Ka Strabonilt leiame üksikasju Ahhemeniidide riigi kohta. Lisaks mainitakse seda riiki veel paljudes teiste autorite tekstides (need on säilinud muu hulgas tsitaatidena Athenaiosel). Mitu spetsiaalselt Ahhemeniidide riiki käsitlevat teost (Persika), nagu näiteks Knidose Ktesiase oma (küll vähe usaldusväärne), Kyme Herakleidese oma (mis annab olulist teavet õukonnaelu kohta) ja Kolophoni Dinoni oma, on meieni jõudnud vaid fragmentidena, kuigi osa eelnimetatud autoritest on neid allikatena kasutanud.
Enne Ahhemeniidide riigi ulatuslikku arheoloogilist uurimist 19. ja eelkõige 20. sajandil olid Kreeka tekstid koos Piibliga ainsad kättesaadavad allikad. Uuem uurimistöö on näidanud, et suur osa kreeka ajaloolaste kirjutatust on moonutatud või väär, mistõttu tänapäeval võetakse kreeka tekstide tõlgendamisel appi uuemad pärsia allikad. Sama kehtib Piibli kohta, kus pärslastest on juttu eelkõige Taanieli raamatus, Esra raamatus ja Estri raamatus.

Ajalugu

Riigi teke

Kyros II haud Pasargadais

Nekropol Naqsh-e Rustam nelja ahhemeniidide kuninga kaljuhauaga

Pärsia rahva päritolu on tänini täpselt selgitamata. Oletatakse, et pärslased jõudsid Iraani mägismaale 2. aastatuhandel eKr suurema Iraani rahvaste rändega, teiste seas koos meedlaste ja baktrialastega. Tänapäeva teaduses on enam-vähem üldtunnustatud, et parsua-nimeline rahvas Urmia järve ümbrusest, kelle olemasolu tõendab Assüüria raidkiri, on pärslastega identne, sest kahe ühenimelise ja poliitiliselt sarnase riigi samaaegset olemasolu peab enamik uurijaid väga ebatõenäoliseks ning rännud on kronoloogiliselt hästi jälgitavad. Eelami päritolu kirjutiste põhjal on kindel, et 7. sajandil eKr olid pärslased Persises. On ebatõenäoline, et sel ajal oli olemas ühtne Pärsia kuningriik. Tõenäoliselt elasid piirkonnas pärsia mägihõimud, kes olid osalt Eelami, osalt Meedia võimu all.

Aasia impeeriumid ca 600 a eKr: Lüüdia, Vana-Egiptus, Mesopotaamia-Babüloonia, Meedia, Pärsia impeerium

Ahhemeniidide territooriumite laienemine 559-330 eKr

Meedia vallutamine

Meedia riik, mis paljude uurijate arvates oli pigem lõtv konföderatsioon, ulatus Iraani mägismaa idaosas asuvast hägusast piirist Mesopotaamiani ning Halyse jõeni (tänapäeval Kızılırmak), mis alates 580. aastast eKr moodustas ametliku piiri Lüüdia riigiga. Kambyses I ajal tekkis nähtavasti midagi pärslaste kohaliku ülemvõimu sarnast, millele toetudes astus Kyros II 553 eKr meedlaste vastu. Lahingus Pasargadai all võitsid pärslased meedlasi. Aastal 550 eKr vallutas Kyros II, kes ei nimetanud end ise Ahhemeniidiks, vaid Teispiidiks (Teispese järeltulijaks), Meedia pealinna Ekbatana, kus kuulutas end lisaks Pärsia kuninga tiitlile meedlaste kuningaks.

Lüüdia vallutamine

Kyros II nõudis Lüüdia kuninga Kroisose kohalikelt asevalitsejatel, et need allutaksid end tema riigile, kuid enamik neist ei teinud seda. Kroisos, kes nähtavasti tahtis Meedia ülemvõimu langusest kasu lõigata, ületas oma sõjaväega Halyse ja võitles järgnenud Pteria lahingus pärslaste kuninga vastu. Et võitlus ei leidnud lahendust ja talv oli tulekul, tõmbus Kroisos tagasi oma pealinna Sardesesse, mille pärslased varsti ootamatult sisse piirasid ja (tõenäoliselt) 541 eKr (või juba 546 eKr) vallutasid. Kroisose saatus on teadmata, Vana-Kreeka ajaloolased esitavad vastuolulisi andmeid. Tõenäoliselt sai ta surma ning hilisemad teated, nagu oleks Kyros talle armu andnud, on õpetlaste leiutis.
Lüüdia võimu all olid tollal ka kreeklaste asulad Väike-Aasia läänerannikul, millest tähtsaim oli Mileetos. Neil "Joonia" linnadel oli Lüüdias eristaatus, mis peegeldus muu hulgas ka selles, et Lüüdia kultuur oli lähenemas Kreeka omale. Nii olevat Kroisos Herodotose sõnul enne oma sõjakäiku pärslaste vastu küsinud nõu Delfi oraaklilt (sellel teatel võib tõepõhi all olla, kuigi sel kujul nagu Herodotos ta tubli 100 aastat hiljem kirja pani, ei ole lugu kuigi usutav). Kui pärslased Lüüdia riigi purutasid, tundsid kreeklased, et nende eristaatus on ohus, ja paljud neist osutasid pärslastele vastupanu (erandiks oli Mileetos). Neist ei olnud aga pärslaste ülekaalukatele jõududele vastast ja linn linna järel langes piiramise või pistise abil pärslaste võimu alla. Seal määrasid pärslased tihti valitsejateks neile ustavad kreeklastest türannid.

Babüloonia vallutamine

Väike-Aasia langes mõne aastaga kindlalt pärslaste võimu alla ja Kyros II suunas põhitähelepanu Babüloonia riigile. Kyros II Suur otsustas 539 eKr minna sõtta ka babüloonlaste vastu. Uus-Babüloonia kuningas Nabû-naʾid langes tema suhtes vaenulikult meelestatud ning Kyros II-ega sidemed sõlminud Marduki preestrite intriigide ohvriks. Nii ei olnud üllatuseks, et Kyros II kohtas sõjalist vastupanu vaid Opise linna juures. Preestrite ootused täitis Kyros II sellega, et tunnustas ametlikult peajumalat Mardukit, kelle Nabû-naʾid oli kukutanud ja laskis ennast kroonida Babüloonia kuningaks. Pärslaste kuningas ühendas Babüloonia riigi personaalunioonis Meedia ja Pärsiaga. Riigi ülejäänud osa liitus esialgu vastupanuta, sest Babüloonial ei olnud enam sõjaväge.

Pärsia suurriik 500 eKr

Riigi idapiiri jäid, nagu Meedia ajalgi, pidevalt ohustama sakad. Pole teada, kui kaugele itta Meedia võim ulatus. Kyros II-e ajal sai põhjapiiriks Jaxartes (Sõrdarja), mis kindlustati piirirajatistega. Kyros II hukkus 530 eKr lahingus stepirahvaste vastu.

Egiptuse vallutamine

525 eKr tungis Kambyses II Egiptusesse, pärast paarikuust kampaaniat oli kogu riik tema kätte langenud, samaaegselt alistusid talle ka Vahemere ääres elavad liibüa hõimud ja sealsed kreeka kolooniad. Et oma võimu Egiptuses legitimiseerida, kuulutas Kambyses II end vaaraoks ja väitis, et on viimase vaarao tütrepoeg, samuti Egiptuse jumalate Ra, Horose ja Osirise kehastus. Formaalselt rajas ta Egiptuse 27. dünastia, mis kestis kuni aastani 404 eKr. Egiptuses veetis Kambyses kolm aastat, otsustades vallutada ka Nuubia. Kuid tema sõjaretk sinna kukkus täielikult läbi, enamik sõjaväest hukkus ning Egiptuses ja Pärsias puhkesid mässud. Egiptuse ülestõusu surus Kambyses II kohe maha, kuid seejärel, olles teel suruma maha Pärsias puhkenut, mille algatas ta vend Bardia, ta hukkus.

Dareios IRedigeeri

Traakia 5.–3. sajandil eKr ja Dareios I sõjakäik Traakiasse 513. aastal eKr

Ahhemeniidide suguvõsast, Kambyses II sugulane Dareios I alistas usurpaatori Gaumata, kes väitis end olevat Kyros II poeg ning oli 522 eKr enda kätte haaranud enamiku Pärsia suurriigist. Dareios võitis teda ilmselt oktoobris 521 eKr ja tema võimu tunnustasid peagi kõik Pärsia provintsid. Olles end siseriiklikult kindlustanud, asus Pärsia kuningate kuningas (530–486 eKr) Pärsiat jõuliselt laiendama, alistades mõne aastaga viimased sõltumatud Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad, sealhulgas ka Mileetose. Kreeka pärimuse kohaselt Dareios jagas riigi kahekümneks administratiivüksuseks – satraapiaks. Kyrose-aegse pealinna Pasargada kõrvale rajati tema valitsusajal uue keskusena Persepolis hiiglasliku eeskätt tseremoniaalset rolli täitva kuningalossiga. Egiptuses viidi lõpule Niilust Punase merega ühendava kanali ehitus.
Lisaks võttis ta ette sõjaretki sküütide ja teiste Mustast merest põhjas elavate hõimude vastu, kuid ei suutnud neid alistada. 512 eKr allutas ta endale aga Traakia, seega ulatusid Pärsia valdused juba Euroopasse.
499 eKr puhkes Väike-Aasia kreeka linnades ülestõus, mida õhutasid ka Joonia mere idakalda linnriigid, eriti Ateena ja Eretria. Seetõttu otsustas Dareios peale Väike-Aasia ülestõusu mahasurumist ka teisi kreeklasi karistada, kuid tema väimehe Mardoniose juhitud laevastik jäi Kreeka Chalkidike poolsaare Áthosee kaljude lähedal 492 eKr tormi kätte ning 490 eKr võitsid kreeklased pärslasi Maratoni lahingus. Nii kukkus Dareiose sissetung Kreekasse läbi, kuid Väike-Aasia kreeka linnad jäid endiselt tema kätte. Dareiose viimastel valitsusaastatel puhkes ülestõus Egiptuses, mistõttu kreeklaste karistamine jäi tema poja Xerxes I ülesandeks.

Kreeka-Pärsia sõjad

Dareios I suri ajal, mil ta valmistas ette sissetungi Kreekasse, et karistada Ateena, Naxose ja Eretria elanikke Joonia ülestõusu sekkumise, Sardise põletamise ja pärslaste purustamise eest Maratoni lahingus. See ülesanne jäi tema pojale Xerxes I-sele, kes valmistas alates aastast 483 eKr ette oma sõjakäiku. Xerxes sõlmis liidu Kartaagoga ja lõikas sellega kreeklased ära Sitsiilias asuvate Sürakuusa ja Agrigentumi valitsejate toetusest. Paljud väiksemad Kreeka riigid asusid pärslaste poolele, teiste seas Tessaalia, Teeba ja Argos. Aastal 480 eKr asus kuningas ise Sardisest teele laevastiku ja sõjaväega ja esimestes lahingutes saatis Xerxese vägesid edu. Termopüülide lahingus seisis pärslaste vastas arvuliselt väike kreeklaste armee, mida juhtis Sparta kuningas Leonidas I. Kuigi kreeklased võitlesid vapralt, said nad lõpuks lüüa. Pärast Termopüülide lahingut langes Ateena ning ateenlased pidid taanduma oma viimastele kaitsepositsioonidele Korinthose maakitsusel ja Saroni lahel.

Kreeka-Pärsia sõjad (499 eKr–449 eKr

Xerxes I otsustas Kreeka laevastikku ebasoodsates tingimustes rünnata, kuigi kuningas oleks võinud saata osa laevadest Peloponnesose rannikule ja lihtsalt oodata Kreeka armee lagunemist. Septembris 480 toimunud Salamise merelahingus said pärslased kreeklastelt lüüa, pärast mida asus Xerxes I Tessaalias talvelaagrisse. Rahutuste tõttu Babülonis oli Xerxes I sunnitud suurema osaga armeest ülestõusu ärahoidmiseks koju minema, jättes Kreekasse Mardoniose juhitud väeüksuse. Mardonios sai järgmisel aastal kreeklastelt Plataia lahingus lüüa. Mykale lahingus põletasid kreeklased ka Mykale juures ankrus olnud Pärsia laevastiku. See lõikas pärslased ära varudest, mida nad hiiglasliku armee ülalpidamiseks vajasid ja neil polnud muud valikut kui taganeda. Pärslaste taganemine õhutas omakorda mässama Ees-Aasias asunud kreeka linnriigid. Mykale lahingu tagajärjel vabanesid Joonia kreeka linnad Pärsia ülemvõimust. Sellega lõppes Pärsia sõdade kaitsev positsioon ning kreeklased vabastasid ka oma linnad Väike-Aasia läänerannikul ning pärslased lahkusid Aasiasse.
Pärast sõjalisi ebaõnnestumisi Kreekas pöördus Xerxes Pärsiasse tagasi ja viis lõpule oma isa pooleli jäänud arvukad ehitusprojektid Susas ja Persepolises. Augustis 465 eKr mõrvas Xerxese kuningliku ihukaitse ülem Artabanos.
Ateena eestvõttel jätkus sõda 478 eKr asutatud Ateena mereliidu jõududega. 468 eKr võitis Kimon pärslasi Eurymedoni lahingus Väike-Aasia lõunarannikul ja 449 eKr Salamise juures Küprosel, millele järgnes Ateena ja Pärsia kuninga Artaxerxes I-e vahel Susas sõlmitud Kalliase rahu. Kreeka-Pärsia sõdade tagajärjel vabanes Egeuse mere piirkond Pärsia ülemvõimust ja Kalliase rahulepinguga Pärsia tunnustas Väike-Aasia lääneranniku, Hellespontose ja Propontise-äärsete kreeka linnade iseseisvust. Kuid Pärsia jäi mõjutama kogu Kreeka elu kuni Aleksander Suure ajani sajandi pärast.
4. sajand eKr teisel poolel Pärsia suurriik nõrgenes üha enam. Pärsia kuningas Artaxerxes III Ochos surus vahetpidamata maha ülestõuse maa eri osades ja püüdis tugevdada keskvõimu. Peamise sõjajõu, millega ta oma poliitikat ellu viis, moodustasid kreeka palgasõdurid, mitte aga kohalikud väed. Kreeklaste Korintose kongressi otsusega kreeklastel ja makedoonlastel oli keelatud teenida palgasõduritena sh. Pärsia armees. Artaxerxes III Ochos tapeti ta aastal 338 eKr õukondlaste poolt.
Pärast kahte aastat kestnud segadust, pani õukonnaklikk troonile kuningliku perekonna kauge sugulase Kodomannose, kes, saanud kuningaks, võttis endale nimeks Dareios. Dareios III Kodamannos (336–330) oli nõrga iseloomuga teovõimetu mees, mistõttu võimsad õukondlased ja oma tegelikku iseseisvust hoidvad satraabid ta troonile tõstsidki.

Makedoonia vallutus ja riigi lõpp

Kreeka hegemooni ja Makedoonia kuninga Aleksander Suure esialgne sõja eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise ning ja Kreeka templite rüvetamise eest Xerxese sissetungi käigus Kreeka-Pärsia sõdade ajal, rohkem kui sada aastat varem.
Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Pärsia riiki, Pärsia laevastik, mis omas pärast Antalkidase rahu baase Egeuse merel, aga ei takistanud Aleksandri sõjaväe ületulekut.

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334–323 eKr

Granikose lahingus purustas Aleksandri ja Parmenioni Kreeka-Makedoonia sõjavägi Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Aleksanderile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia mere rannikut. Kreeka linnad tervitasid teda kui vabastajat, Aleksander hakkas Väike-Aasias kukutama pärslaste poolt võimule pandud valitsejaid ja türanne ning taastama demokraatiat.
Aleksandri Kreeka-Makedoonia sõjaväele panid vastu ainult kaks kreeka linna – Mileetos ja Halikarnassos, neis asusid Pärsia teenistuses olevate kreeka palgasõdurite tugevad väesalgad ning läheduses viibis Pärsia sõjalaevastik uue Pärsia ülemjuhataja kreeklase Memnoni juhtimisel. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, kreeka palgasõdurite juhi Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle. Aleksander hõivas Väike-Aasia administratiivsed ja kaubanduslikud keskused ning võttis oma kontrolli alla kõik teed. Früügia muistses pealinnas Gordionis näidati Aleksandrile kohaliku legendaarse kuninga kaarikut, millel oli väga sassiaetud rihmadest sõlm. Oli ebausk, et see, kes sõlme lahti harutab, saab Aasia valitsejaks. Aleksander ei suutnud rahva ja oma sõdurite juuresolekul sõlme lahti harutada ja ta haaras ta mõõga ja raius Gordioni sõlme läbi.
334. aasta eKr lõpul ja 333. a eKr algul oli Aleksander juba vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Ta suhtus lugupidamisega kohalikesse tavadesse, ei tõstnud makse, mida kohalikud elanikud ammust ajast maksid, ei muutnud mittekreeka piirkondades harjumuslikku kohalikku valitsemist, allutades selle ainult Makedoonia sõjaväeliste asehaldurite kontrollile. Kõikidesse nii sõjalisest kui ka poliitilisest seisukohast vajalikesse punktidesse paigutati Makedoonia garnisonid. Aleksander ületas Taurose mäheaheliku ja vallutas Süüria piiril Tarsose linna.
Kiliikias astus ta vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. Pärsia armee riismed eesotsas Dareios III-ga põgenesid, Aleksandri kätte langes hiiglaslik saak: kogu rikas Pärsia laager ühes Dareiose välilossiga. Vangide seas oli Dareiose perekond: tema ema, naine ka kaks tütart. Issose lahingu tagajärjel Foiniikia linnad hakkasid Aleksandrile vastupanuta kapituleeruma. Tüüros, mis paiknes ranna läheduses kaljusel saarel, kuulutas enda neutraalseks ega avanud Makedoonia sõjaväele oma väravaid. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja rüüstamist ning Gaza vallutamist kuulus aga kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Foiniikia ranniku hõivamise järel Pärsia Vahemere laevastiku, kus teenisid peamiselt foiniikia meremehed hakkasid makedoonlastele alistuma.
Pärast lüüasaamist ja perekonna kaotamist alustas Dareios III kahel korral Aleksandriga rahuläbirääkimisi, kuid tulemusteta. Aleksander teatas, et sõlmib rahu ainult sel tingimusel, kui Dareios loovutab talle kogu oma riigi ning tunnistab enda tema alamaks.
Pärast Tüürose vallutamist okupeeris Aleksander kogu Vahemere idaranniku ja suundus Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal 332 eKr võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks. Egiptuses rajas ta Niiluse deltasse Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
Pärast Egiptuse vallutamist makedoonlaste poolt osutus kogu Vahemeri Pärsiast äralõigatuks, pärslaste sõjalaevastik, mis oli pärast Issose lahingut küll tunduvalt nõrgenenud, aga siiski takistas Aleksandri armeed Kreeka ja Makedooniaga regulaarselt sidet pidamast, kapituleerus nüüd täies koosseisus. Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Assüüriasse ja lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus, Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia.

Ahhemeniididest valitsejad

• umbes 705 – umbes 675 eKr Achaemenes
• umbes 675 – 640 eKr Teispes
• 640–600 eKr Kyros I
• 600–559 eKr Kambyses I
• 559–529 eKr Kyros II Suur
• 529–522 eKr Kambyses II
• 521–486 eKr Dareios I Suur
• 486–465 eKr Xerxes I
• 465–424 eKr Artaxerxes I
• 424 eKr Xerxes II
• 424–423 eKr Sogdianus
• 423–404 eKr Dareios II
• 404–358 eKr Artaxerxes II
• 358–338 eKr Artaxerxes III
• 338–336 eKr Artaxerxes IV
• 336–330 eKr Dareios III

Elam ja Uus-Sumeri kuningriik ning Elam pärast 2000 a-t eKr

Kui gutilaste võim Sumeris ja Akkadis 21. saj lõpus lõppes, rajas Sumeri kuningas Ur-Namma (2112–2094) võimsa Uus-Sumeri suurriigi ning allutas kogu Mesopotaamia. Elam oli tol ajal nõrk. Ilmselt suutsid Ur-Namma ja ta poeg Šulgi kontrollida ka mõningaid Elami alasid (Хинц 1977, 79–80).

Sumeri võimu sai Elam eriti tunda siis, kui Sumeris tuli võimule kuningas Šulgi (2094–2047), Uus-Sumeri kõige hiilgavam ja võimsam kuningas, kes kontrollis Lähis-Ida Vahemerest kuni Pärsia laheni, nagu kunagi varem Naram-Su’en või Sargon I. Šulgi vallutas Susa piirkonna, kus asusid valitsema Uri linnast määratud asehaldurid, ning korraldas mitu retke ka Anšani elamiitide vastu (Хинц 1977, 79–81).

Šulgi^[1] korraldas näiteks ehitustöid mitte ainult Sumeris ja Akkadis, vaid ehitas ka Susasse templi „oma isandale, jumal Inšušinakile“ ning tegi rikkalikke annetusi teistele Elami templitele. Šulgi oli nutikas poliitik ning ta hakkas oma valitsemise lõpus looma Elami palgasõduritest väeosi. Nende eesmärk oli tugevdada Sumeri garnisone ja armeeüksusi. Uus-Sumeri kuningad andsid oma sugulasi Elami valitsejatele naisteks, näiteks kuningas Šu-Su’en, Šulgi pojapoeg, andis ühe oma tütre kaasaks Anšani valitsejale. Nii sidusid Sumeri kuningad Elami valitsejaid oma dünastiaga (Хинц 1977, 79–80).

Olukord Lähis-Idas muutus, kui 2030. a paiku tõusis võimule viimane Uus-Sumeri kuningas Ibbi-Su’en. See auahne ja alguses edukas valitseja lõpetas äärmiselt nukralt. Kui läänest sisse tunginud lääne-semiidi päritolu amoriidi hõimud hakkasid hõivama Sumeri ja Akkadi linnu, reetis Isini linna asehaldur ja kindral akkadlane Išbi-Erra 2017. a oma kuninga ning kuulutas ennast „Isini kuningaks“. Temaga ühinesid veel mitu Ibbi-Su’eni asehaldurit, mis nõrgestas veelgi Uri võimsust ja Uus-Sumeri kuningriik hakkas lagunema. Seda asjaolu ei jätnud kasutamata elamlased, kes tungisid Sumerisse. Elamlaste retke saatis edu ning 2004. a eKr vallutasid ja rüüstasid Elami väed Uri, hävitades Uus-Sumeri riigi jäänused. Nad viisid kuningas Ibbi-Su’eni vangi Elamisse, kus too nähtavasti jõhkralt hukati (Дьяконов 1990, 10–11).

Nii võis Elami kuningas nautida võitu oma vana verivaenlase üle, kuna kontrollis Uri linna. Oma roll selles edus oli ka kuningas Šulgi loodud elami väeüksustel, kes reetsid Ibbi-Su’eni. Sumeri kuujumala Su’eni (Nanna) kuju, mis asus Uris, ja ka teised jumalate kujud viis Elami kuningas Anšani. Sumer kui riik kadus lõplikult maailma areenilt, sumeri keel aga suri tasapisi välja, jäädes üksnes kirjanduse ja teaduse keeleks.

Sellega Elami ja Mesopotaamia suhted siiski ei lõppenud. Sõjad jätkusid ka hiljem, 2. ja 1. at eKr. Elamit laastas ka Hammurapi, hiljem korraldasid elamlased omakorda ülimalt jõhkraid retki Babülooniasse.

1. at eKr tekkis Mesopotaamias Uus-Assüüria riik, mille ekspansionistlikule poliitikale ei suutnud vastu panna ka kunagi võimsad Babüloonia, Elam, Egiptus ja Urartu. Assüürlased vallutasid ja peaaegu hävitasid Elami 7. saj eKr. Elam tõstis Assüüria ikke vastu küll korduvalt pead, aga vähese eduga. Lõpuks aga kadusid poliitiliselt areenilt nii assüürlased, babüloonlased kui elamlased, olles 6. saj eKr kergeks saagiks pärslastele.

Täheldusi Pärsia riikluse tekkest ning pärsia kultuste ja zoroastrismi seostest judaismi, kristluse ja islamiga

Muistsed iraani hõimud kuulusid indoeurooplaste hulka, nagu ka muistsed kreeklased, roomlased, keldid, slaavlased või germaanlased. Seega leidub iraani keeltes, folklooris, mütoloogias ja usundis palju ühist nii India rahvaste kui ka eurooplastega. Muistsed iraanlased, kelle algkodu võis asuda Kesk-Aasias, olid Iraani aladel olemas juba 1. at alguses eKr. Seega pole täpselt teada, millisel ajal tulid nad Kesk-Aasiast Iraani. See võis aset leida kusagil 2. või 1. at vahetusel eKr (Дандамаев 1985, 5).

Esimene kindel teadaolev iraanlaste rajatud riik oli Meedia kuningriik Lääne-Iraani aladel kusagil 9.–8. saj eKr. Iraani päritolu meedialased vallutasid Lääne-Iraani ning ka pärslased sattusid nende võimu alla (Олмстед 2012, 48–53).

6. saj eKr sai Lähis-Ida kergeks saagiks pärslastele. Selleks ajaks olid nad juba õppinud assüürlastelt, babüloonlastelt, meedialastelt, elamlastelt ja teistel rahvastelt, kuidas riiki valitseda.

Nii kerkis esile esimene pärslaste suurriik ja seda riiki valitsesid kuningad Ahhemeniidide suguvõsast (558–330).^[2] Ahhemeniidid olid Pärsia kuningate dünastia, mis sai alguse müütilisest tegelasest Ahhemenist, legendaarsest pärsia hõimude muistsest liidrist. Üks Ahhemeniididest, Kyros II Suur^[3] (558–530) vallutas terve Lähis-Ida. Ta lõi võimsa impeeriumi, mis järgmised 220 aastat oli valitsev kogu tollaegses maailmas ja mis sai eeskujuks paljudele hilisematele impeeriumitele – Aleksander Suure, Partia, Rooma, Sassaniidide impeeriumiltee, hiljem juba ka Safaviidide suurriigile, Pahlavī dünastiale, mis valitses Iraanis 1925–1979 ja isegi tänapäeva Iraanile.

Ahhemenidiide dünastia tuntuim esindaja oli Dareios I (522–486 eKr). Ta oli suur vallutaja, reformaator, aga ka pärsia ametliku propagandaaparaadi tähtsamaid eestvedajaid. Propagandistlikke võtteid ja suurkuningluse ideoloogia elemente õppisid pärslased Assüüria ja Babüloonia impeeriumitelt, aga ka Elamilt (vt nt Widengren 1959; Westenholz 2000). Iraanlaste arhailine „imperialistlik mõtteviis“ kujunes mitme faktori koosmõjul – alates sellest, et iraanlased olid pikka aega vasallsõltuvuses mitmest suurriigist, kõige rohkem mõjuvõimsast Uus-Assüria impeeriumist (9.–7. saj eKr), mille eesotsas oli piiramatu võimuga, despootlik kuningas-väejuht, kes ühtlasi pretendeeris nii universumi valitseja, päikesejumala ja kangelase kui ka jumalate asehalduri staatusele maa peal.

Kui Dareios I sai kuningaks, algasid riigis mässud – ta kirjutab sellest oma „Behistuni raidkirja“ esimeses ja teises tulbas. Kohe alguses, 522. a eKr algasid ülestõusud Babüloonias ja Elamis. Babüloonias alanud rahutused osutusid Pärsia riigi jaoks väga ohtlikuks. Babüloonlane Nidintu-Bēl kuulutas rahvale, et ta on viimase Babüloonia kuninga Nabonidese^[4] (556–539) poeg, ning võttis endale Babüloonia tuntud valitseja Nebukadnetsari nime, olles seega järjestikku kolmas Nebukadnetsar. Üllataval moel toetas peaaegu terve Babüloonia usurpaatori pretensioone Babüloni troonile. Pärslastel õnnestus vallutada Babüloonia ja kukutada kuningas. Kuid siis tõusid üles Pärsia, Sattagüüdia, Meedia, Partia, Elam, Egiptus jt. Algas raske ja verine võitlus, mis nõudis Dareioselt ning tema toetajatelt kõiki jõupingutusi, et hoida ära impeeriumi hävingut. Ka Pärsias oli ohtlik ülestõus, mis algas 522. a sügis-talvel ja mida juhatas Vahyazdata (vt Behistuni raidkiri, tulp IV, 26–28^[5]), kes nimetas ennast kuningas Kyrose II (558–530) pojaks Bardijaks. Alles suvel 521. a suutis Dareios I võita Vahjazdata^[6] armee ja ta vangistada. Dareios pidi võitlema veel Fravartišega, kes kontrollis Assüüriat, Meediat, Armeeniat, Partiat ja Hürkaaniat. Ka selle suure ülestõusu surus Dareios edukalt maha. Kuid taas tõusis üles Babüloonia, kus oli võimul uus usurpaator Nebukadnetsar (IV), kes samuti väitis, et ta on Nabonidese poeg. Dareios oli sunnitud taas vallutama Babüloni ja teised Babüloonia linnad 521. a eKr (Дандамаев 1985, 85–100).

Pärast kõikide ülalmainitud mässude edukat mahasurumist alustas Dareios I oma vallutuspoliitikat erinevates suundades ja laiendas edukalt impeeriumi piire. Suur vallutaja tegi retke sküütide vastu (ajavahemikul 516–512 eKr), tegi vallutusi Indias, Traakias ja ka Makedoonias. 522. a eKr langes Pärsia võimu alla Samose saar, 516. a eKr Hiose saar. Traakiast ja Makedooniast said 512. a eKr Pärsia impeeriumi provintsid. 5. saj eKr leidsid aset Kreeka-Pärsia sõjad, mis algasid ülestõusuga Ioonias (499–494 eKr). 494. a eKr hõivasid pärslased mässulise Mileetose linna. Siis otsustas Dareios I vallutada ka Mandri-Kreeka. Algas sõjategevus linnriikidega nagu Ateena ja Sparta. Selles sõjas osutusid kreeklased edukateks. 490. a eKr suutsid kreeklased võita Maratoni lahingus pärslasi. 486. a eKr Dareios I suri ja ta maeti hauakambrisse Naqš-i-Rustamis (Дандамаев 1985, 112–133).

Olles usurpaator, katsus Dareios I oma võimu tugevdada. Esiteks sõjaliselt, surudes maha kõik mässulised ja olles selles edukas. Teiseks, kõrvaldades kõik võimalikud konkurendid, ka selles oli ta edukas. Kolmandaks, olles küll Ahhemeniid, aga siiski ebaseaduslik usurpaator, abiellus ta Ahhemeniidide impeeriumi rajaja Kyros II tütre Atossaga. Lisaks lasi ta koostada hiigelsuure bareljeefi^[7] koos kolmekeelse (akkadi, vana-pärsia ja elami) raidkirjaga kohas, mis on nüüd tuntud Behistunina (vt Sazonov 2012, 27–44).

Behistuni raidkirjast üldisemalt, selle ülesehitusest ja struktuurist

Bisitun ehk Behistun paikneb muistse Meedia riigi (tänap Lääne-Iraani) aladel, täpsemalt asub see Kermanšahist Hamadani viival teel. Tuntud Behistuni mäel on üle 100 meetri kõrgusel kivisse raiutud Dareios I bareljeef koos raidkirjaga, mida erialakirjanduses nimetatakse Behistuni raidkirjaks. See on monumentaalne ja kaugele paistev muistis kõrgusega 7 meetrit ja laiusega u 22 meetrit. Muidugi on bareljeefi keskse isikuna kujutatud kuningat, keda näidatakse jumala Ahura Mazda protektsiooni all olevana. Kuningat on kujutatud loomulikus suuruses, krooniga peas, ning tema parem käsi on palves pööratud jumal Ahura Mazda^[8] poole, mis näitab kuninga jumalakartlikust; vasaku käega toetub ta aga vibu peale. Kuninga ees seisavad üheksa kuningat ja klannijuhti, kelle käed on kinni seotud, kaelas nöör. Dareios I seisab kümnenda kuninga surnukeha peal (Weissbach 1911, XII; Дандамаев 1985, 98–103; Олмстед 2012, 137–139).

Bareljeefil asub ka jumal Ahura Mazda, kes ulatab oma vasaku käe Dareiosele, andes sümboolselt talle kuningluse, ja kes õnnistab parema käega kuningat. Vasaku jalaga tallab Dareios lamavat maagi Gaumatat, kelle Dareios kukutas troonilt 522 a eKr. Seejärel on kujutatud veel kaheksat suurt mässajat ja sakide juht, kes ei tahtnud Dareiosele alluda. Dareios võitis nad ja allutas oma võimule. Kuninga selja taga seisavad ka kaks tema sõjameest.

Raidkiri on kõige pikem vana-pärsiakeelne tekst, mis on säilinud, selles on 414 rida ja vana-pärsiakeelses versioonis kokku viis tulpa. Kuid akkadi- ja elamikeelses tekstis on vaid neli tulpa. Viies vana-pärsiakeelne tulp on hiljem juurde kirjutatud.

Behistuni raidkirja kompositsioon on üsnagi lihtne – see koosneb vaid kolmest osast. Alguses on sissejuhatus, kus on ära toodud Dareios I genealoogia. Teises osas mainitakse ajaloolisi sündmusi, mis on tema ajal aset leidnud. Behistuni raidkirja järelsõnas palub kuningas Ahura Mazda õnnistust kõikidele neile, kes kavatsevad raidkirja kaitsta, ja needusi nendele, kes kavatsevad raidkirja hävitada või mingil moel kahjustada (Дандамаев 1985, 98–103).

Raidkirja eesmärk, otstarve ja ideoloogiline taust

Kuigi Dareios I oli pärit Ahhemeniidide^[9] kuninglikust suguvõsast, mis valitses Pärsia impeeriumi alates Kyros II-st, oli ta usurpaator, kes haaras võimu ebaseaduslikult. Seetõttu lasigi ta koostatada Behistuni raidkirja, eesmärgiga ülistada oma võitu vaenlaste ja mässajate üle ning legitimeerida oma võimu. Samuti üritas ta teha nii, et selle raidkirja sisu oleks saanud teatavaks kõikidele tema kuningriigi alamatele. Dandamajevi väitel oli tekst tõlgitud ka paljudesse teistesse keeltesse. Tõepoolest avastasid arheoloogid XX saj alguses Elefantiine saarel papüüruse sama teksti fragmendiga aramea keeles. Lisaks leiti 1899. a Babülonis, endises Nebukadnetsar II palees kivitükk, mis osutus Behistuni raidkirja fragmendiks (Дандамаев 1985, 98).

Selles ülimalt propagandistlikus raidkirjas loetleb Dareios I oma esivanemaid, alates Ahhemenist, poolmüütilisest Ahhemeniidide dünastia rajajast.^[10] Behistuni raidkirja I tulp käsitleb Dareios I valitsemisele eelnenud aastat ja tema valitsemise algust – seega 522. a algusest kuni selle lõpuni.

Raidkirja algus, read 1–11 käsitlevad Dareiose titulatuuri ja genealoogiat, kus ta toonitab, et ta pärineb Ahhemeniidide kuninglikust suguvõsast, kes valitsesid Pärsias juba ammu ja kes said suurkuningateks ja impeeriumi valitsejateks alates kogu Lähis-Ida vallutanud Kyros II-st ning tema pojast Kambysesest (530–522), kes vallutas 525 eKr Egiptuse. Kuna aga Dareios ei maini ei Kyrost ega Kambysest oma suguvõsas, küll aga Ahhemeni oma esiisana, siis võib järeldada, et ta polnud nende lähedane sugulane, vaid kuulus Ahhemeniidide kõrvalharusse.

Behistuni raidkirja alguses (read 1–2) loetleb Dareios I oma suuremas osas Mesopotaamia päritolu tiitleid, s.h leidub ka koguni Akkadi kuningate tiitleid 24.–23. saj-st eKr. Dareios kirjutab: „Mina olen Darayavauš, suurkuningas, kuningate kuningas, Pärsia (Parsa) kuningas, maade kuningas, Hystaspese poeg, Arsamese poeg, Ahhemeniid“.^[11]

Dareios nimetab ennast „suurkuningaks“ ja „(kõikide) kuningate kuningaks“, kopeerides muistsete Assüüria ja Babüloonia valitsejate tiitleid. See on üks kõige esimesi ja tähtsamaid tekste Iraani riikliku ideoloogia kujunemise seisukohast. Ahhemeniidide kuninglusele on appelleerinud hiljem nii mitmedki Iraani valitsejad. Dareios soovis olla pantokraator ehk „kõiksuse valitseja“, „kuningate kuningas“, nagu olid ta eelkäijad Assüürias ja Babüloonias, ning ka Kyros II. Pantokraatori motiiv on tuntud samuti Vanas ja Uues Testamendis ning Koraanis. Näiteks Vanas Testamendis on kirjas (Tn 2:37): „Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au“.

Koraanis aga leiame sellise koha (1. suura): „Kiitus Jumalale, maailmade Isandale, armulisele, heldele, viimse kohtupäeva kuningale“ (H. Udami tõlkes, Koraan, 14).

Soome assürioloog Simo Parpola kirjutab: „As rulers of the universe, the „great gods“ were similar in rile and function to the gnostic archons (litterary, „rulers“), who were in turn essentially equivalents of the Jewish and Christian „archangels““ (Parpola 2000, 180). Samuti oli zoroastristide jumal Ahura Mazda kõiksuse valtseja, kõikvõimas looja, sarnane kristlikule jumalale, keda ladina keeles nimetati Deus ja heebrea keeles Adonai.^[12] Allāh esineb Koraani lõpus „Palves lugemiseks Koraani lõpetamisel“ kui „kõikide maade isand“ (Koraan, 360). Peatuksime sellel viimasel epiteedil „kõikide maade isand“. Vana-pärsia keeles on olemas kuninglik epiteet xšāyaθiya dahyūnām – „maade kuningas“, mis on laenatud Mesopotaamiast, kuna juba Sumeris 24. saj eKr kasutati epiteeti lugal-kur-kur-ra – „kõikide maade kuningas“ (RIME 1, E.1.14.20.1, 436).

Selle sumerikeelse epiteedi teine variant on EN KUR.KUR(hia) – „kõikide maade isand“. EN.KUR.KUR(hia)^[13] või selle akadikeelne vaste bēl mātāti, mida kasutati Babüloonia peajumal Marduki puhul, on oma sisult ja vormilt sama mis kaks ülejäänud universaalset akkadikeelset tiitlit šar kiššatim „universumi kuningas“ ja šar kibrātim arba’i „nelja ilmakaare kuningas“. Andreas Johandi kirjutab oma artiklis (2012, 171): „In this text the Sumerian title lugal-kur-kur-ra („king of all the lands“) appears. In the Sumerian texts it was used as a title of the gods Enlil and An. The title could be a distant predecessor of the Old Persian title xšāyaθiya dahyūnām („king of countries“)“. Veel üks Assüüria ja Babüloonia kuningate epiteet „kuningate kuningas“ (šar šarrani) on oluline ja esineb ka Taanieli raamatus (Schäfer 1974, 26; vt Tn 2:37 ja Hs 26:7). Sellega sarnased või lausa sünonüümsed on järgmised tiitlid bēl bēlē – „kõikide isandate isand“ ja malīk malikī – „kõikide vürstide vürst”. Vana-pärsia keeles on selle vasteks xšāyaөiya xšāyaөiyānām ja elami keeles sunkuk sunkukipinna.^[14] Pärsia kuningad Sassaniidide suguvõsast toonitasid, et on Ahhemeniidide järeltulijad, ehkki nad muidugi polnud nende järeltulijad, kuid Sassaniidide suguvõsa oli siiski saanud alguse sealtsamast, Persepolise linna kandist, mis oli kunagi Ahhemeniidide pealinn. Sassaniidide kuningad alates Ardašir I-st (224–241 pKr) nimetasid ennast järgmiselt: šāhān šāh Ērān ud-Anēran – „kõikide Iraani ja mitte-Iraani kuningate kuningas“ (Wiesehöfer 2005, 53–54). Kas siin näeme pärsia või pärsia-mesopotaamia mõjutusi? Võimalik, et jah.

Avesta

Avesta^[15] on, lühidalt öelduna, kõige püham raamat zoroastristide jaoks. Pole teada, mida tähendab sõna Avesta. Sõna osad pärinevad erinevatest ajastutest ning need erinevad märgatavalt ka vormi ja sisu poolest. Oletatavasti juba 6.–4. saj eKr oli olemas esimene Zoroastri õpetuse terviktekst. See pandi kirja pärgamendile, töödeldud härjanahale, ja asus Iraanis, muistses Persepolise linnas Pärsia kuninga lossis. Kuid esimese Avesta versiooni hävitas 330. eKr Aleksander Suur Persepolise linna vallutamise ja põletamise, s.h ka suure Pärsia kuningate raamatukogu põletamise käigus. Alles mõni sajand hiljem tehti katse taastada esialgne Avesta. Uus Avesta tekst oli pandud kirja aramea kirjas, mis aga ei kajasta vokaale. Rääkides Avestast, ei tohi unustada, et kultuslik avesta keel on üks muistsemaid säilinud kirjalikest iraani keeltest. Ka tänapäeval kasutavad zoroastristid Iraanis ja Indias avesta keelt kultuslik keelena. Avesta sõnad on tugevasti mõjutanud pärsia jt iraani keeli. Tänapäeva pärsia keeles on palju avesta päritolu sõnu, nt kasvõi sõna behešt, tähendades „paradiisi“.

Zoroastrism

Tasub ehk mainida mõne sõnaga, et iraanlaste poolt loodud monoteistlik religioon, mida me teame zoroastrismi nime all, on tegelikkuses maailma vanim monoteistlik usund. See tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel ja on religioonina üks huvitavaimaid fenomene. Ilmselt on tegemist usundiga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud. Oletatakse, et mitmed tähtsad nähtused, nagu näiteks ülestõusmine, inimkonna lunastaja või apokalüpsis, tulid ilmselt kristlusesse zoroastrismist. Viimane mõjutas teatud määral isegi muistset kreeka filosoofilist mõtet ja antiikfilosoofia arengut (Бойс 1994, 11).

Zoroastrismi rajajaks peetakse prohvet Zoroastrit. Erinevate allikate kohaselt dateeritakse ta eluaastad lausa 2. aastatuhandesse eKr, kõige hiljem aga 6. sajandisse eKr. Usundi õpetuse kohaselt on Ahura Mazda peajumal ning maailma ja inimkonna looja (tõlkes tähendab „Hea Mõte“). Temale vastandub kurjust kehastav jõud Ahriman („Kuri Vaim“). Need kaks, oma loomult erinevat jõudu ehk teisisõnu „headus“ ja „kurjus“ võitlevad omavahel. Selline dualistlik idee esineb ka teistes suurtes monoteistlikes religioonides. Nt on Ahura Mazda ja Ahrimani vastasseisuga mingil määral võrreldav Jumala ja Saatana vastasseis kristluses.

Järelsõna

Lõpetuseks aga tahaksin mainida, et kahtlemata on Idamaad tugevasti mõjutanud Läänemaailma, ning siin on just tuntavat rolli mänginud zoroastrism ja ka teised iraani päritolu kultused nagu Mithra jne. Iraanist ja Idamaadest laiemalt levis Mithra kultus Rooma ja eelkõige oli see seotud roomlaste vallutustega Idamaades. Jaan Lahe sõnul „Rooma keisririigis tekkisid Mithra müsteeriumid, mis levisid erakordselt ulatuslikul alal ja leidsid endale rohkesti poolehoidjaid, ehkki vaieldakse selle üle, kuidas tuleks mõista Iraani Mithra kultuse ja Rooma Mithrase müsteeriumide omavahelist suhet“ (Lahe 2005, 12). Mithraisimi baasil tekkis Roomas idee keisrist kui „Võitmatust päikesest“ ehk Sol Invictus (Lahe 2005, 18–19). Nagu on näha, levis päikesejumala idee muistsetest Idamaadest ka läände – Rooma. Nii zoroastrtism, mithraism kui ka Mani õpetus, aga ka teised ida kultused ja religioonid jätsid tugeva jälje Õhtumaade tsivilisatsiooni kujunemisele. Siiski pole zoroastrismi mõju monoteistlikele usunditele nagu judaism, kristlus ja islam lõplikult välja selgitatud.