Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Heaoluökonoomika

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heaoluökonoomika (inglise welfare economics) on majandusteooria haru, milles uuritakse seda, kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud saavutamaks suurimat hüve hulka ning sotsiaalset õiglust.

Heaoluökonoomika kaks põhiteoreemi

1) Konkurentsiturgudel tekib hinnamehhanismi toimel selline ressursside jaotus, mille korral ei ole võimalik ressursse niiviisi ümber jagada (tootmist või tarbimist muuta), et kellegi olukord paraneks ilma, et kellegi teise olukord samal ajal halveneks.

2) Me võime saavutada mis tahes soovitud Pareto-efektiivse jaotuse, kui me jagame rikkuse inimeste vahel teatud viisil ümber ning laseme seejärel hinnamehhanismil toimida.

Plaanimajandus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Plaanimajandus on majandus, kus mingit toodet või teenust ei toodeta mitte vastavalt turu nõudlusele, vaid vastavalt riigi kehtestatud plaanile. Plaanimajandus on majandussüsteem, milles materiaalsed ressursid on avalikus omanduses ja on jagatud tsentraliseeritult, mis kohustab eraisikuid ja ettevõtteid tegutsema vastavalt tsentraliseeritud majandusplaanile.

Plaanimajandus oli iseloomulik Nõukogude Liidule. Praegu on plaanimajandus Kuubal, Põhja-Koreas, Saudi Araabias, Iraanis, ja Birmas.

Riigikapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Riigikapitalism on ühiskonna organiseerimise viis (majandussüsteem), kus riik kontrollib valdavat osa tootmisvahenditest ja kapitalist. 

Riigikapitalismi puhul on majanduses säilitatud kapitalismi ja osaliselt ka turumajanduse põhimõtted, kuid riigil on väga laialdane kontroll tootmisvahendite, kapitali ja tööjõu üle. Traditsioonilises riigikapitalistlikus majandussüsteemis on domineeriv roll riigile kuuluvatel äriettevõtetel. Samas on hakatud riigikapitalismiks nimetama ka süsteemi, kus riigi kontroll majanduse üle on kaudsem. Sel juhul kuuluvad tootmisvahendid küll eraettevõtjatele, kuid riik sekkub aktiivselt majandustegevusse, kontrollides investeerimis- ja laenupoliitikat.

Kaasajal peetakse tüüpilisteks riigikapitalistlikeks majandussüsteemideks Hiinat ja Singapuri. Ameerika Ühendriikide politoloog Ian Bremmer on juhtinud tähelepanu sellele, et suur osa kiirelt arenevatest riikidest eelistavad läänelikule vabaturumajandusele majandussüsteeme, kus riigil on majanduselu juhtimisel aktiivne roll. Sellele on kaasa aidanud ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu riikide majandusprobleemid ning nende poliitilise mõju vähenemine maailmas. Peamised neli riigikapitalismi elluviimise vahendit arengumaailmas on riiklikud naftakompaniid, riigiettevõtted, riiklikest soodustustest sõltuvad eraettevõtted ja riiklikud heaolufondid. 

Viimasel ajal on üha enam kirjutatud ka Eesti majandussüsteemi aeglasest liikumisest riigikapitalismi suunas. 

Riigikapitalismi mõistet on veidi teises tähendusvarjundis kasutatud 20. sajandi sotsialistlikus ja kommunistlikus retoorikas. 1920. aastatest alates hakati riigikapitalismi mõistet rakendama nendele ametlikult sotsialismi või kommunismi omaks võtnud riikidele, kus tootmisvahendid ei läinud tööliste valdusesse, vaid jäid riigi omandisse ja riikliku bürokraatia hallata. Sellist riigikapitalismi käsitlust arendasid Nõukogude Liidu ja hiljem selle satelliitriikide kontekstis need vasakpoolsed liikumised (trotskistid, menševikud, vasakkommunistid, anarhistid), kes Nõukogude Liidus toimunud sisemises võimuvõitluses allajäänuna võtsid seal välja kujunenud poliitilis-majandusliku süsteemi suhtes kriitilise hoiaku. Taolise käsitluse kohaselt on kõik seni eksisteerinud sotsialistlikud riigid olnud tegelikult riigikapitalistlikud.

Teised autorid on selliseid riike nimetanud ka riigisotsialistlikeks

Mikroökonoomika

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg).

Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi (majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit.

Mikroökonoomika põhialused

• Alternatiivkulu
• Pakkumine ja nõudlus
• Elastsus

Definitsioone mikroökonoomikast

• Absoluutne eelis – absoluutset eelist omab see tootja, kes suudab mingit kaupa kõige produktiivsemalt (vähima ressursside kuluga) toota.
• Efektiivsus – ühiskonna suutlikkus saada võimalikult suurt kasu oma piiratud ressurssidest
• Kahanev piirprodukt – tootmisfunktsiooni omadus, mille kohaselt sisendi piirprodukt väheneb, kui antud sisendi kasutatav kogus suureneb.
• Konstantne mastaabiefekt – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu ei muutu, kui tootmiskogus suureneb.
• Maksevalmidus – maksimaalne summa, mida ostja on kauba eest nõus tasuma
• Maksukiil (inglise keeles tax wedge) on maksu tagajärjel tekkiv erinevus ostja ja müüja hindade vahel.
• Negatiivne mastaabiefekt – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu suureneb, kui tootmiskogus suureneb
• Normatiivsed väited – seisukohad, mis üritavad maailma kirjeldada sellisena, nagu see peaks olema.
• Phillipsi kõver – lühiajaline pöördvõrdeline seos inflatsiooni ja tööpuuduse vahel.
• Piirkulu (marginal cost) - kogukulu kasv, mis tuleneb toodangukoguse suurendamisest ühiku võrra.
• Piirprodukt – toodangukoguse suurenemine, mis tuleneb täiendava sisendiühiku lisamisest.
• Positiivne mastaabiefekt (ka lihtsalt mastaabiefekt) – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu väheneb, kui tootmiskogus suureneb.
• Positiivsed väited – seisukohad, mis üritavad maailma kirjeldada sellisena, nagu see on.
• Ringlusvoogude diagramm – majanduse visuaalne mudel, mis näitab, kuidas raha liigub läbi turgude ettevõtete ja leibkondade vahel
• Suhteline eelis – suhtelist eelist omab see tootja, kelle jaoks mingi toote tootmise alternatiivkulu on kõige väiksem.
• Tarbija hinnavaru – ostja maksevalmidus miinus summa, mille ta tegelikult kauba eest tasub
• Tootmisvõimaluste kõver – graafik, mis näitab kaupade tootmiskoguste kõiki kombinatsioone, mida on võimalik toota olemasolevate tootmisfaktorite ja –tehnoloogia abil.
• Turgude toimimatus – olukord, kus turud ilma kõrvalmõjuriteta ei taga ressursside kõige efektiivsemat paigutust
• Turumajandus – majandus, kus ressursse suunatakse paljude ettevõtete ja majapidamiste detsentraliseeritud otsuste abil, mida nad langetavad üksteisega toote- ja teenusteturgudel lävides
• Tootlikkus – toodete ja/või teenuste hulk, mida töötaja toodab ühe tunni jooksul
• Tootmisfunktsioon – seos kauba tootmiskoguse ja tootmisel kasutatavate sisendikoguste vahel.
• Tootja hinnavaru – tootjale makstav hind miinus tootmiskulu
• Välismõju – olukord, kus isikute omavahelised toimingud mõjutavad kõrvaliste isikute heaolu
• Õiglus – oskus jaotada majanduslikud väärtused võimalikult õiglaselt ühiskonna liikmete vahel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Makroökonoomika

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis.

Makroökonoomika uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, kogutoodang ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg, intressimäärad jms.

Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut, tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel.

Riigi neli peamist makromajanduspoliitilist eesmärki:

1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon);

2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus);

3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);

4) stabiilne maksebilanss.

Seega on tähtsamateks makroökonoomilisteks näitajataks majanduse koguprodukt (SKP ja RKP), inflatsioon ja tööpuudus. Kõiki võtmemuutujaid analüüstakse kolmel tasandil: praegusel hetkel, lühikesel ajaperioodil ja pikal ajaperioodil. Riigi arengutaseme ja -tempo iseloomustamiseks kasutatakse kõige sagedamini rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat. 

Makroökonoomika

Makroökonomistid

• Milton Friedman
• John Maynard Keynes
• Robert Lucas Jr
• Robert Mundell
• Finn E. Kydland
• Edward C. Prescott
• Thomas J. Sargent
• J. Bradford De Long

Makroökonoomikaga seotud teemad

• keskpank
• kullastandard
• inflatsioon
• majandusteadus
• raha
• SKP
• töötus
• valuuta

Monetarism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Mine otsikasti

Monetarism on majandusteooria suund.

Monetarism on majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majandusarengu määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka.

Monetarismi saab jagada nelja faasi:

1. esmane monetarism;
2. Chicago vana monetarism;
3. monetarismi kõrgaeg;
4. poliitiline monetarism

• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  

Esmane monetarism

Irving Fisher kogus kuulsust kvantitatiivse raha teooriaga (quantity theory of money), mis lihtsustatult öeldes väidab, et raha hulga kahekordistamine kahekordistab pikaajalises perspektiivis ka hinnad. Seda võib vaadata kui vastuväidet John Maynard Keynesi väitele, et kuna pikas perspektiivis oleme me kõik surnud, siis peaksime kontsentreeruma lühiajalisele perspektiivile.

Robbins ja Schumpeter viisid esmase monetarismi Friedmani arvates "naeruväärsesse" olukorda, kuna nad eitasid rahandus- ja fiskaalpoliitika võimalikku positiivset rolli majandusarengule.

Chicago vana monetarism

Chicago vana monetarismi koolkond, mille tuntumateks esindajateks võib pidada Vinerit, Simonsit ja Knighti, rõhutas raha käibekiiruse muutust (variability of velosity) ja selle võimalikku sidet inflatsiooni määraga. Nimelt spekuleerisid nad, et 1930. aastate suure majanduslanguse taga oli USA riiklik fiskaal- ja rahanduspoliitika, mis andis võimaluse pankadel pankrotistuda ja deposiidi mahul järsult väheneda. Majanduse madalseisust väljatoomiseks soovitasid nad raha hulka järsult suurendada, mis nende arvates oleks teinud lõpu deflatsioonile. Kuigi nimetatud autoreid on kritiseeritud ateoreeriluses, väidab Friedman, et ta ei oleks suutnud ilma nende esialgsete mõteteta jõuda monetarismi kui koolkonna põhimõtteliste järeldusteni.

Klassikaline monetarism

Tekkis 1950.–1960. aastatel, mil Nobeli auhinna laureaat, majandusteadlane Milton Friedman USA-st kogus hulgaliselt teoreetilisi andmeid, et esitada vastuseisu keinslaste teooriale. Pöörduti tagasi klassikalise koolkonna mõtete juurde. Friedman väitis, et majandus on stabiilsem, kui seda oletasid varajased keinslased. Kui Friedmani vaated laienesid ja need sünteesiti mõttekoolkonnaks, kujunes välja ka koolkonna nimetus – monetarism.

Monetarismil on kolm peamist aspekti:

1) eramajandus on põhiliselt stabiilne – hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugevaid isekorrigeerimisomadusi. Langusperioodid kalduvad olema lühikesed ja mõõdukad;

2) aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head – poliitika viitajad ja ennustusvead tähendavatki seda, et aktiivsuspoliitika teeb üldiselt rohkem halba kui head. Parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule;

3) raha on tähtsaim majandusmuutuja – raha võib pikapeale mõjutada ainult inflatsioonimäära, kuid üsna kiiresti avaldada tugevat mõju kõigile majandusmuutujatele.

Monetaristide arvates on majandus pikaajalises perspektiivis stabiilne, mistõttu lühiajaliste kõikumiste tasandamine on edutu ja mõnevõrra isegi destabiliseeriv. Seetõttu toetavad monetaristid ka passiivset poliitikat. Nad arvavad, et igasugune märgatav ebastabiilsus on tõenäoliselt valitsuse sekkumise tagajärg. Suhtumine poliitikasse on monetaristidel sügavalt umbusklik.

Poliitiline monetarism

Monetaristliku koolkonna politiseerumist võib seostada M. Friedmani 1962. aastal avaldatud raamatuga "Kapitalism ja vabadus" ning seejärel abikaasaga kahasse kirjutatud raamatuga "Valikuvabadus". Nimetatud raamatud püüavad populaarteaduslikus keeles selgitada laiemale üldsusele monetaristliku koolkonna tõekspidamisi majanduse toimimise alustest.

Fordism

Fordism (nimetatud Henry Fordi järgi, kes on automargi Ford looja ja fordismi looja) on kaasaegne sotsiaalmajanduslik süsteem, mis põhineb masstoodangul ja selle eesmärgiks on toota standarditud odavat kaupa. Seda mõistet kasutatakse erinevates sotsiaalsetes teooriates toodangu ja sellega seotud sotsiaalmajanduslike nähtuste kohta.
Fordistlikus süsteemis makstakse töölisele valdavalt kõrget palka toodetud masstoodangu ostmiseks suurtes kogustes.
Fordismi mõiste võttis esimesena kasutusele Antonio Gramsci oma 1934. aastal avaldatud essees "Amerikanism ja fordism". Sellest ajast on see leidnud laialdast kasutust nii majandust kui ka sotsiaalseid protsesse käsitlevates kirjutistes.

Fordi autotööstus

Fordi autotööstus oli üks tosinast väikesest autode tootjatest, mis tekkis 20. sajandi alguses. Pärast viit aastat autode tootmist tutvustati Ford T-mudelit, mille masstoodang langetas selle ühikuhinda, tehes selle taskukohaseks ka keskpärase tarbija jaoks.
Ford suurendas oluliselt ka oma tööliste palku, andes neile sellega võimaluse saada klientideks. Need tegurid viisidki massilise tarbimiseni. Fordism on tootmissüsteem, mis nõuab sünkronisatsiooni, täpsust ja firmasisest spetsialiseerumist.

Majanduslik struktuur

Fordism on tootmissüsteem, millele eesmärgiks on toota standardseid madala hinnaga kaupu ning makstakse oma töötajatele piisavalt kõrget palka, et osta neid kaupu.
Fordismi on ka kirjeldatud kui majandusliku ekspansiooni ja tehnoloogilise progressi mudelit, mis põhineb masstoodangul, kus standardset kaupa toodetakse suurtes kogustes, kasutades spetsiaalseid masinaid ja kvalifitseerimata tööjõudu.
Kuigi fordism on meetod, mida kasutati tootlikkuse suurendamiseks autotööstuses, saab seda rakendada ükskõik millises tootmisprotsessis. Eesrindlikkus pärineb kolmest põhimõttest:

• tootmise standardimine: mitte midagi ei tehta käsitsi ega käsitööliste abiga – kõik on valmistatud kasutades masinaid;
• spetsiaalse otstarbega töövahendite kasutuselevõtt, mis tegi võimalikuks konveierliinid (töövahendid võimaldavad madala oskustasemega töölistel töötada konveierliinil, kus iga tööline teeb ühte ülesannet üha uuesti ja uuesti – nagu nuku kokkupaneku liinil, kus üks tööline võib terve päeva mööda saata nukule päid otsa keerates);
• töölistele makstakse kõrgemaid palku, et nad saaksid endale lubada neid tooteid, mida nad ise valmistavad. 

Need põhimõtted koos tehnoloogilise revolutsiooniga võimaldasid uudsel meetodil levida. Henry Fordi konveierliin oli küll revolutsiooniline, aga mitte originaalne. Tema originaalsus seisnes selles, et keerulised ülesanded jaotati lihtsamateks lõikudeks spetsiaalsete töövõtete abil. See võimaldas olla väga paindlik ja muuta konveierliinide komponente toote kokkupanekul.
Konveierliin oli olemas juba enne Fordi aegu, aga mitte nii efektiivne kui Fordi oma. Tema tõeliseks saavutuseks oli potentsiaali äratundmine. Ta lammutas laiali vana eesmärgiga see uuesti tõhusamaks ja tootlikumaks üles ehitada ja nii saavutada reaalse maailma jaoks optimaalne meetod. Sellise muutuse eeliseks olid:

• tööjõu vähendamine, mida oli vaja, et tehas saaks toimida;
• töö muutumine lihtsamaks, vähendades tootmiskulusid.

Fordism Lääne-Euroopas

Ajaloolase Charles Maieri järgi oli fordismi eelkäijaks Euroopas taylorism.
Taylorismi puhul on tegu tehnikaga, mis on suunatud töödistsipliinile ja töökoha organiseerimisele ja see põhineb väidetavalt teaduslikel uurimustel inimese efektiivsusest ja stiimulitest. Taylorismist huvitusid Euroopa intellektuaalid – eriti Saksamaal ja Itaalias – alates 19. sajandi lõpust kuni Esimese maailmasõjani.
Üleminek fordismile algas Euroopas pärast 1918. aastat. Tootmisprotsessid reorganiseeriti konveierliinideks, standarditi ja suunati masstootmisse. Eurooplasi köitis fordismis see, et see lubas kõik arhailised jäänused prekapitalistlikust ühiskonnast minema pühkida ning allutada majandus, ühiskond ja isegi inimene tehnilise ratsionaliseerimise rangetele reeglitele.
Suur depressioon hägustas utoopilist visiooni ameerikalikust tehnokraatiast. Teine maailmasõda ja selle tagajärjed äratasid selle taas elule.
Taylorismi printsiibid võttis kiiresti üle Vladimir Lenin ja rakendas neid Nõukogude Liidu industrialiseerimisel. Hilisemal perioodil lähtuvalt Antonio Gramscist arendasid marksistid fordismist 1930. ja 1970. aastatel postfordismi. Fordism tähendas Itaalia marksist Antonio Gramscile rutiinset ja intensiivset tööd toodangu saamiseks.
Fordism jõudis oma haripunkti Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel USA domineermise ja massilise tarbimise ajal, kuid kukkus kokku poliitiliste rünnakute tõttu 1970. aastatel. Tehnoloogia areng külma sõja lõpul tekitas 1990. aastatel uue neoliberaalse faasi globalisatsioonis.
Fordismi negatiivsed elemendid (nt majanduslik ebavõrdsus) jäid püsima ning esile kerkisid kultuuri ja keskkonnaga seotud probleemid.

Fordism regulatsiooniteoorias

Fordismil on võtmeroll regulatsiooniteoorias. Regulatsiooniteoorias on fordism akumulatsioonirežiim või makromajanduslik kasvumuster, mis on välja arendatud USA-s ja levinud mitmetes vormides Lääne-Euroopasse pärast 1945. aastat.
Fordism hõlmab selles kohalikku masstoodangut koos erinevate asutuste ja poliitikatega, mis toetavad masstarbimist, kaasa arvatud stabiliseerivad majanduslikud poliitikad ja keinsistlik nõudluse juhtimine, mis omakorda määravad nõudluse ja sotsiaalse stabiilsuse. See sisaldab veel klassikompromisse või sotsiaalsete lepingutega kaasnevaid peret toetavaid palku, tööhõive stabiilsust ja tööturgu, mis viivad laias laastus jagatud heaoluni. Suurenevad sissetulekud seoti tootlikkusega 1940. kuni 1970. aastate alguseni. Tööjõu tasandil on fordism kui taylorism, aga riiklikul tasandil kui keinsism.
Sotsiaalteadusliku lähenemise fordismile võttis kasutusele prantsuse regulatsiooni koolkond, mis on marksismist mõjutatud majanduspoliitika haru. Regulatsiooni koolkonna järgi sünnivad kapitalistliku tootmise paradigmad eelnevate paradigmade kriisist. Vastsündinud paradigma on määratud varem või hiljem langema kriisi. Fordismi kriis sai marksistidele ilmseks 1960. aastate lõpul.
Fordismi kasutatakse ka 1945. aasta järgse lääneriikide majandusbuumi kirjeldamiseks. Seda iseloomustavad masstoodang ja -tarbimine standarditud tarbijale suunatud kaupade tootmisega müügiks kohalikul kaitstud turul ja keinsliku majanduspoliitika kasutamine. Kuna standardmustriks on sõjajärgne USA, siis on riiklikud variatsioonid sellest standardist tuntud. Regulatsiooniteooria räägib rahvusliku kasvu režiimidest, et tähistada fordismi erinevaid liike üle Lääne-Euroopa.
Fordism:
Fordism on igaks juhuks tootmine. Fordismi puhul hangitakse detailid paljudest juhuslikest ettevõtetest, mistõttu on kvaliteet kohati kõikuv. Fordismi puhul pannakse rõhku sellele, et toota võimalikult palju tooteid, samas kvaliteet pole nii oluline. Seetõttu on laokoosseisud suured. Detailide kvaliteeti kontrollitakse nende tehasesse saabumisel. Fordistlike firmade juhtimissüsteem hierarhiline, seal on palju allüksusi ja alltöövõtjaid, kes peavad alluma oma ülemustele. Töötajatel pole mingit võimalust tootearenduses kaasa rääkida. Samas alltöövõtjad ehk allhankijad võivad olla ükskõik, mis maailma paigus, geograafiline lähedus pole oluline. Kuid kui mõned allhankijad kasutavad ka fordismi süsteemi, siis võivad ka neil olla omakorda allhankijad. Selline, fordismi süsteemi kasutavate ettevõtete ahel peab lõppema alati toyotismi süsteemi kasutava firmaga. Fordismi nimi tuleb automargi Ford looja ja fordismi looja Henri Fordi nimest.

Toyotism

Toyotismi nimetus tuleb Toyota automargi nimest, mis omakorda tuleb  Sakichi Toyoda  [豊田佐吉; esimesed kaks kanjimärki tähistavad jaapani keele traditsiooni kohaselt perekonna nime (Toyoda), mis oleks sõna-sõnalt "rikkalik, külluslik põld" vms, tagumised kaks kanjimärki tähistavad eesnime (Sakichi)] nimest.

Toyotism on sotsiaalmajanduslik süsteem, mis põhineb täpsusel. Toyotismi järgi toodetakse tooteid täpselt õigeks ajaks ja täpselt nii palju kui saab maha müüa. Seetõttu on laovarud väikesed või suisa olematud. Alati on nende tooted kindla kvaliteediga, sest detailid tulevad kindlatelt koostööpartneritelt, mis peaksid asuma peaettevõttele suhteliselt lähedal. Samas detailide kvaliteeti kontrollib neid valmistav tehas. Firmat juhitakse meeskonnatööna ja tähtsaim on hea kvaliteet ehk tehakse kvaliteedijuhtimist. See on tänapäevane juhtimissüsteem. Toodete arendamisel võivad oma sõna sekka öelda ka töötajad. Samas soovitav on allhankijate geograafiline lähedus.

Rahvusvaheline kaubandusteooria

Rahvusvaheline kaubandus teooria on majandusteooria.

Rahvusvaheline kaubandusteooria põhineb kapitali ja tööjõu ristanalüüsil. Neli olulist eeldust olid: tootmistegurite mobiilsust arvestatakse minimaalsena; veokulud võrdsustatakse nulliga; tehnoloogiat võetakse geograafiliselt konstantsena; mastaabiefekti ei saa arvestada, kuna eeldatakse täiuslikku konkurentsi.

Oportunistlik majandusteooria

Oportunistlik majandusteooria toetab lähenemist, mille korral probleemide ilmnemisel ei sekkuta regulatiivsel tasandil kohe, vaid oodatakse ära teatud järgnevad protsessid. Näiteks inflatsioonimäära mõõduka tõusu korral eeldatakse, et rakendub majanduse iseregulatsioonivõime, mis viib majanduse langusfaasi algusse.